Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
poole. Lihased olid raskusest pingul.
“Isand, mida teen sinu trääliga?” küsis Ballimar õhku ahmides. Finn vehkis kätega ja karjus.
Wulfgar, kes oli taas nuudi järele haaranud, pani selle vöö vahele tagasi. Viha sai uudishimust võitu ja edeling vaatas uurivalt nii noort trääli kui põgusalt ka kandamit tema ülestõstetud kätel. Ta teadis, et see ori oli ebatavaliselt tugev, kuid sellist kehajõudu hauk träälilt ei oodanud; Wulfgar sügas nimetissõrmega meelekohta. Edeling nägi, kuidas noormehe käed värisema hakkasid ja endiselt karjuv Finn ohtlikult kõikus, ta muigas.
“Lase tal Finn maha panna, mu isa,” soovitas lähemale astunud Ethelwulf, edeling Wulfgari vanem poeg. Edelingi peente näojoontega, pikakasvuline ja lihaseline poeg oli isaga sarnaselt riides ning hoidis käes samasugust rasket jahioda. Vaid karvamütsi asemel kattis noore sõjamehe kuldjuukselist pead teravatipuline pigimüts.
“Tapan ta, minu edeling, tursside nimel!” uratas Thoen, tehes liigutuse, nagu tahaks ta edasi tormata ja träälil kõrist haarata. Ent kuna edeling ei teinud ühtki nõusolevat märki, ta peatus.
“Pane Finn maha!” käskis suurhauki ülik ja Ballimar, kes üksnes suure vaevaga oli suutnud orja üleval hoida, laskis käed alla, astudes ise sammu tagasi. Roomlane langes karjatades ja hinge kinni põrutades maapinnale. Aegamööda kadus Ballimari näolt pingutusest kerkinud punetus, andis järele peavalu ning südame meeleheitlik tukslemine; silme ees selgines. Käsi puusas, ratsutas edeling kimbrile lähemale.
“Sa oled tugev trääl,” lausus Wulfgar. “Mitu suve on nornid sulle juba andnud?”
Kasimata olekuga ori näis järele mõtlevat.
”Tublisti üle tosina…Tursid seda teavad…”
Wulfgar ei näidanud üllatust.
“Mis on sinu nimi, lontrus?”
“Ballimar…”
Edelingi silmis välgatas umbusk. See polnud sagedasti kohatav nimi, sellel oli iidsuse ning möödunud aegade maik juures. Ka oli noor trääl olnud trotslikum, vastupidavam ja metsikum kui teised orjad… Wulfgar oli ettevaatlik ning tema mõistus oli terav kui odaots. Kahtlused tõstsid temas pead.
“See pole sulle paslik nimi,” ütles Wulfgar. “Uss oled sa, ori, va vastik vingerdis. Snaca istuks sinu maolõustale hoopis enam…”
Ülik vaikis viivu. “Seekord jääd piitsutamata, kuid völvade nimel, kui ma veel kord peaksin nägema, kuidas sa Finnile,” siinkohal osutas edeling maas vedelevale tõmmule noormehele, “häda teed või teisi trääle peksad, kuivatan su kui savipoti. Said aru?”
“Jah, isand.” Ballimari morn nägu ei reetnud ei hirmu, heameelt ega ükskõiksust – midagi.
Wulfgar rebis hobust ratsmetest ning tahtis juba eemalduda, kuid peatus, nähes trääli näoilmet muutumas.
“Isand…”
“Mis veel, lontrus?” kortsutas edeling kulmu. “Kas ei kohelnud ma sind küllalt pehmelt?”
“Isand, sa oled helde kui Wotan, tahaksin sinult paluda üht heategu.” Oh kui raske oli paluda preestri pojal, kes põlvnes iidsemast suguvõsast kui terve suurhauki rahvas! Ballimar põlgas end sisimas selle pärast, ent nii oli vaja.
“Noh, mis siis veel, Heli juuste juures; ole sa neetud?” uratas hauk süngestudes. “Tahad veel nuudiga saada?”
Ballimar asetas needuse peletamiseks käe ohutistele rinnal ja tõmbus kühmu. Wulfgar pidas seda kõike hirmu tunnusmärkideks ning käratas: “Tee kiiremini!”
“Minu isand,” tõstis kimber amuletilt silmad, “olen palju jahil käinud ja tunnen küttide tavasid… Vannun Managarmi halli kasuka nimel, et minust on sulle abi. Oskan seletada ja ajada jälgi kui iidhunt, minu kopsud ei nõrke! Tõotan hallahiid Bergelmiri habeme juures, sa ei pea minu pärast häbi tundma. Olen tabanud põtru ja hukanud hunte, tapnud ilveseid ja kärsakandjaid… Võin kiviga taevast kulli alla visata! Võta mind kaasa, isand! Tean sõnu metsluurijate ja ööjõletiste vastu; ka trollid ei tule, kui lausun. Olen päevi elanud laanekurudes. Võta mind kaasa, seda palungi sinult, isand, õiglasem Forsetist enesest…” Wulfgar imestas tublisti, kuuldes trääli, keda oli veel päev tagasi pidanud vaimudest neetuks, nii ohtrasõnaliselt rääkimas. Tõsi, orja hääldus oli kange ning kohmakas, kuid temast võis vabalt aru saada. Edeling tunnistas noormeest põhjalikult. Ei võinud salata, see oli sitke ja tugev ori, temast olnuks ka ilma ohusõnadeta abi, ent rammuabi sai ta oma arvukalt kaaskonnaltki… Kahtlused puresid edelingi. Ta ei usaldanud seda trääli, alles hiljuti oli ta lasknud Thoenil seda ohjeldamatut orja nuhelda ning nüüdap tuli see alandliku ja sõnakuulelikuna… Teisest küljest – Thoen oli varemgi tõrksaid trääle pehmeks teinud ja selle Ballimari orjalikkus võis tulla hirmust ning mõistagi soovist olla isanda lemmik. Kas polnud ta võpatanud tema, Wulfgari, käratuse ees? Kas polnud ta lasknud vastupanuta end piitsutada? Kui teda aga toetada ja hellitada, teha ta enese armualuseks? See trääl ei saanud teistega läbi, ülejäänud kartsid teda kui tuld ning selline ori hoiaks oma rusikaga teisedki vaos. Alati ei ulatu isanda silmad-kõrvad sinna, kuhu orja omad. Mõte, nagu kartnuks ta seda trääli, oli nii naeruväärt, et edelingi suu kiskus tahtmatult muigele. Wulfgar Wulfing ei kartnud Midgardis ainsatki inimest, pealegi oli tal ustav kaaskond, suurem kui kellelgi teisel ümberkaudsetest edelingidest. Miks ka mitte, Wodeni oda nimel, küsis hauk eneselt – rohkem mehi, suurem saak! Ja kui trääl valetas, võis temalt alati naha seljast nülgida.
“Täna minu heldust,” sõnas edeling. “Tuled kaasa.”
“Ole tänatud, isand,” langetas Ballimar pea.
Ülik ei vaevunud tema tänusõnu kuulama, ta pööras hobuse ringi ja sõitis aeglaselt üle hoovi, heites veel üle õla: “Finn, sea koerad valmis!”
Solvunud Finn läks noruspäi tagahoovi poole, kust peagi hakkas kostma koerte erutatud kilkeid ja haukumist. Nördimusest puhkiv ori ei suutnud mõista, kuidas sai muidu nii lahke isand seekord tema solvaja karistamata jätta. Finn – tema enda sõnutsi Filvius – oli tõsiselt haavunud; isegi koerad, kes olid jahiks välja õpetatud ja keda edeling kohtles eriti hellalt, said tema lemmikorja karmima ümberkäimise osaliseks kui tavaliselt. Trääl vaatas nurga tagant uue orja kõrget kuju ja vandus põhjalasele kättemaksu; Ballimaril aga, kes isanda maja eeskoja ees palgist tahutud trepiastmel istus, polnud sellest sooja ega külma. Filvius sülitas tigedalt. Neetud põhja hiiglane – Thoen oleks võinud ta siiski tappa…
Ballimar ei suutnud rõõmustada, et Wulfgar lubas ta jahile kaasa võtta; kimber oli pidanud end alandama ja noormehe hinges lasus must kibedus. Kimbrung oleks tahtnud nutta, kuid pisarad polnud Beanstani pojale kohased. Ta oli palunud kui trääl… Trääl… Wotani pühade kaarnate nimel, ta oli trääl… Tõstnud masenduses rinnale lastud pea, nägi Ballimar Finni tosina koeraga nurga tagant välja ilmumas ja neid sissepääsu toestavate nikerdatud postide külge sidumas. Koerad olid saledad ja innukad, loomade vaist ütles neile selgelt, mis otstarbeks nad õuele toodi ning nad klähvisid-vingusid eelseisva jahi ootuses. Head koerad olid, tähendas kimber enese ette, elavad. Filvius saatis talle vaid põlgliku pilgu ning läks enesestmõistetava rahuga otse edelingi kotta.
“Hei, sina kärss!”
Ballimar tõstis pilgu koertelt uksele. Piitade vahel seisis Wulfgari noorem poeg Wulfric, samuti ilus, kuid veelgi tugevama kehaehitusega kui Ethelwulf, ehkki oli umbes sama vana kui kimber. Wulfric oli Ballimarist vaid pöidlajämeduse jagu lühem ning õlgadest sama lai, metsiku loomu ja kannatamatu meelega, kuid sisimas sai Kimbrung aru, et hauki noorisanda rind polnud nii vägev ega lihased nii sitked. Ballimar tõusis ning Wulfric heitis träälile mingi pambu. Riided, taipas kimber. Arvatavasti edelingi või tema poegade vanad hilbud. Noormehe enese rõivastuse moodustasid üksnes viletsad ümber ihu mässitud räbalad, mida oli nööride ja nahkrihmadega pisut koomale tõmmatud. Niigi vilets hame oli päris närudeks lagunenud, takused püksid aga olematuks hargnenud – kimbri alastus oli vaevu varjatud. Ummiskingade aset täitsid lambanahad, mis olid rihmadega pahkluude ümbert kinni seotud. Uued rõivad olid talve hakul tõepoolest teretulnud… Taipamata