Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
nagu lohutuseks. “Andres võetakse mõne aasta pärast kroonu, Indrekust ei saa vist talutöötegijat, põle tal seda konti ega õiget tahtmistki, ja Ants ei jõua seks ajaks veel sirguda.”
“Jah, ei tea, mis sest Indrekust meil saab,” ohkas Mari. “Hundipalu Tiit, tema ristiisa, a’ab ikka peale, et koolitada teist, aga…”
“Köstri juurde ma panin ta ju,” rääkis Andres. “See annab mulle aina nõu, et ma ta linna kooli saadaks, aga kohe ei jõua, tee mis tahes. Hull oleks sellepärast hakata laenu tegema, ei tihka kudagi, sest millal või miska sa, vennike, maksad. Olen rehkendand edasi ja tagasi, aga võtta põle kuskilt. Liisi ja Maret viisid oma jäo, ega seegi koha sissetulekut suurendand, aina aga kuivab teine vähemaks. Ja aastad põle nagu ka änam endised. Ei kasva änam endist vilja ega kartuleid ja ei makseta neistki änam endist hinda. Laseks teise õige veel ühe talve köstri juures käia, saaks ikka pisut targemaks.”
Nõnda sündiski. Suvel tegi Indrek Vargamäel tööd ja talvel pidi ta köstri juures õppima – ühes mõne teise poisiga, kellest taheti midagi teha, ilma et vanemad isegi õieti oleksid teadnud, mis neist nimelt köstri juures teha saab.
Praegune köster oli noorevõitu mees, kes tuli endise vana isamaalase ja aatemehe asemele. See suri paari aasta eest kindlas usus jumalasse ja isamaasse ning kihelkond mattis ta suure auga maha, nagu oleksid kõik tahtnud seega tema usku heaks kiita. Ainuke kihelkonna nimekamaist meestest, kes seisis nagu õndsa köstri usu vastu ja ei austanud tema viimist rännakut oma osavõtuga, oli rätsep Taar. Tõepoolest oli ka tema köstri usu pooldaja, kuid veel rohkem pooldas ta isamaad ja sellepärast puuduski ta köstriisanda matusel. Nimelt oli nõnda, et köstri abiga, kes talle kui aatelisele isamaa eest kannatajale Vargamäe Eespere varrudest ja Pearu kurikuulsaist pükstest saadik ikka truult tööd andnud, sai Taar oma ihatud tuhat rubla linna intressi peale täis. Esialgse kavatsuse tõttu pidi ta nüüd rätsepaameti maha panema ja ainuüksi isamaale elama hakkama. Aga mida enam tema pangasumma linnas tuhandele rublale lähenes, seda enam võitis teda veendumus, et selle summa intressidega ei või veel kuigi hästi isamaad teenida, vaid tema peab vähemalt kahekordseks tõstma. Sellepärast siis, kui Taaril ihatud tuhat rubla täis, hakkas ta veel suurema hooga tööd vuhkima, et kaks tuhat rubla linna intressi peale saada. See tähtjas silmapilk oli umbes aasta enne köstri surma. Ja kui nüüd see vaga jumala sulane ja truu isamaa ori siitilmast lahkus, ei võinud Taar kuidagi tema viimsele rännakule minna, sest tema oli teise tuhande rubla pärast Pearuga lepitust otsinud ning oli nüüd kaua aja tagant esimest korda Orul õmblemas. Aga mis oleks Pearu öelnud ja teinud, kui rätsep oleks töö lausa argipäeval pooleli jätnud – köster maeti ju argipäeval, et nõnda näha, kui palju on neid, kes teda tõeliselt armastavad ja teda saatma tulevad – ning kiriku juurde põõkinud selle põrmu pärast, kelle aadete vastu Pearu nii südilt oli võidelnud? Ei, rätsep pidi oma südamesoovist loobuma ja tööd murdma, kui teised sõitsid kiriku juurde köstrit matma. Aga viimasel silmapilgul pani ka Pearu hobuse ette, et köstri matusele sõita: tema leppis oma aatelise vastasega peale surma. Ometi ei võinud Taar Pearuga mitte kaasa sõita, sest ta oli juba kord teisiti otsustanud ja ei tahtnud kergemeelselt oma otsust viimasel silmapilgul muuta. Pealegi arvas rätsep, et kui Pearu köstri aadetega lepib, siis ikka ainult sellepärast, et ühes köstriga oleks nagu surnud ka tema aated, kuigi need on igavesed, nagu on igavene inimese hing, sest muidu poleks ju igavest elu ega lunastust, nojah – kui Pearu surnud köstriga ja tema aadetega lepib, siis ei lepi ta veel rätsepaga ega tema aadetega, sest nemad mõlemad on alles elus. Nõnda oli targem köstri matusele mitte sõita, vaid Orule jääda õmblusmasinat vuristama. Aga et köster oma viimasel rännakul rätsepa osavõtust mitte üsna ilma ei oleks, siis helistas see kogu päeva oma kumeda kurguga matuse- ja isamaalaule, nii et need, kes isamaast olid kuulnud, oleksid võinud arvata: rätsep matab Vargamäel oma isamaad, kihelkond kiriku juures oma köstrit. Ometi ei matnud rätsep oma isamaad, vaid töötas aina tema kasuks: õmbles, et võimalikult ruttu veel teise tuhande linna intressi peale saada, sest muidu võib surm ka temale järele tulla, enne kui tal võimalus avaneb kogu oma jõud isamaale pühendada. Puht isamaa kasu pärast loobus Taar köstri matusest ja sellepärast võis ta rahuliku südamega pressida ning nõeluda, sest elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster. Nõnda arvas rätsep Taar.
Oleks vana õnnis köster kauem elanud, mõni teab, mis oleks siis sündinud Vargamäe Andrese poja Indrekuga, aga nüüd käis ta talveti noore köstri juures koolis. Kool mõjus Indrekusse kui mürk: oled kord teda millegipärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab. Seda mürki tundis Indrek juba vallakoolis, kus nad käisid Andresega kahekesi üheskoos. Õpetajaks oli neil noorevõitu mees, kel vend linnas õppis, kust ta vahetevahel maale ilmus. Nii tuli ta venna juurde korda vastlas. Olid sajud ja pehmed ilmad. Kooliesiselt mäekingult lasti liugu regedega, kelkudega, lauatükkidega, palituhõlmaga ja ka püksitagumikuga, kuni seal kohal, kust inimene kasvab kaheharuliseks, hakkas käies valget välku lööma.
Aga Indrek ei armastanud liugu lasta, mis oli vend Andresele hoopis arusaamatu asi, nagu ei mõistnud seda teisedki poisid ega õpetaja ise. Üksinda istus Indrek koolitoas, vahtis läbi akna teiste nalja ja tundis sellest vaadates ehk rohkem lõbu kui need seal mäel ise. Mõnikord juhtus ka nõnda, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne raamatu lugemisse, kuigi see raamat oli piiblilugu, mis pähetuupimise tõttu oleks pidanud vastikuks muutuma. Ühel niisugusel silmapilgul astus klassi õpetaja vend, keda kõik hüüdsid kooli Juljuseks. Nähes Indrekut üksinda siin, küsis ta.
“Mis sa siin teed?”
“Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult.
“Miks sa ei lähe liugu laskma?”
“Ei taha,” vastas Indrek lihtsalt.
“Mis? Sina ei taha liugu lasta? Mis poiss sa oled? Mine ometi katsu! Kui sa mäest alla lendad, küll sa siis tunned, et hea külm tuul käib südame alt läbi.”
“Ma mineval aastal katsusin.”
“Ja enam ei taha?”
“Ei taha.”
“Mis raamat sul ees on?” küsis Juljus ja võttis poisi piibliloo. “Tahad, ma toon sulle ühe teise raamatu? Niisukese, mida sa enne pole lugend.”
“Tahan küll, kui enne põle lugend,” vastas Indrek ja oli huvitatud, mis raamat see küll võiks olla, mida tema enne pole lugenud. Oma teada oli ta juba sel ajal nii hirmus palju lugenud, et vaevalt võis veel päris uusi ja tundmata raamatuid leiduda. Ta oli lugenud Kolomatsist ja Kuradi kolmest juuksekarvast, mis puht kullast. Vaga Jeenoveeva ja vürst Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas. Vanu “Virulasi” oli ta läbi võtnud kahlaku kaupa. Isal oli suur raamat “Maailm ja mõnda”, seda tundis ta kaanest kaaneni. Temal oli veel teine suur raamat, millel polnud algust ega lõppu, mispärast keegi tema nime ei teadnud, ka selle oli Indrek läbi lugenud. Orult oli ta saanud mingisuguse pika, pika jutu, nii pika, et tal lõppu vist ei olnudki, kuna algus ei tea kuhu kadunud, ja ka seda oli Indrek lugenud, et see peaaegu temalt mõistuse röövis oma lõpmatusega. Loe kas või aasta otsa, aga jutt käib edasi, käib mitu aastat, käib kas eluaja, nagu sünniks ta aina ühes eluga.
“Siin on see raamat,” ütles Juljus koolituppa tagasi tulles ja poissi tema mõtteist äratades, “aga hoia teda puhtalt ja loe, kui aega saad. Pärast ma ehk küsin sinult, mis sul temast ka meelde jäänd.”
Seega andis ta paberisse pandud raamatu Indreku kätte.
Poiss hakkas raamatut sirvima. Kohe märkas ta, et see on tõepoolest sootuks uus raamat, niisugust pole ta kunagi enne näinud, veel vähem lugenud. On ikka küll päris maakeelne raamat, aga mõned tähed on niisugused, et tema neid ei tunne ja lugeda ei mõista. Muidu saaks ehk veelgi lugemisega hakkama, aga kole palju võõraid nimesid, mida tema pole kunagi kuulnud ega raamatuistki leidnud. Poiss ei saanud kuidagi aru, milleks see võõraste nimede lõpmatu rodu, ava raamat, kust tahad. Ta katsus lugemisega mitmest kohast õnne, aga ikka lõppes sellega, et ta lugemise raskuse tõttu loetu mõtte kaotas. Lugemine muutus tühiseks pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu loeks ta mõnda arusaamatut keelt.
Ometi