Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
meesterahvaks nimetas, hakkas kuidagi imelikult Indreku südamesse kinni ja tegi ta nagu juhmiks. Ta jäi oma pannile pandud pekitükkidega seisma ja ei saanud nendega enam edasi ega tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles.
“Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.”
Indrek vahtis punastunult ja suuril silmil tütarlapsele otsa ja laskis sündida, nagu see soovis. Milli pani lihatükid pannilt ära, valas sinna tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles nüüd lihatükid uuesti pannile.
“Nõnda,” ütles ta, kui pann juba tulel särises. Ja enam ei liikunud ta panni juurest enne, kui liha küps. Siis küsis ta Indrekult piima ja jahu, millest valmistas sousti, nimetades seda naerdes “potaseks”.
“Kas taldrekut on, kuhu valada?” küsis ta.
“Ei ole,” vastas Indrek. “Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla, põle pärast taldreku pesemist.”
“Supitaldrekut ka ei ole?” päris Milli.
Supitaldrik oli, ja sinna sisse panigi Milli küpsise ühes “potasega”. Taldriku viis ta lauale ja käis siin Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba ja külmad kartulid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi. Ta oli nimelt põlvili toolil, küünarnukkidega rinnuli laual ja nina peaaegu Indreku sousti taldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli tegi, nagu ei märkaks ta midagi. Indrekul oli täna peaaegu samasugune tundmus, nagu oli tal soos mättal istudes, kui ta luges õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuid.
“Teate, mis ma esteks vanaisa juures eesriide taga tegin?” küsis Milli Indrekult.
“Läksite peitu,” vastas Indrek.
“Ei läind teie eest peitu,” ütles Milli, ja Indrekul oli, nagu peaks ta põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema.
“Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama norskama. Tahate, ma norskan teile?”
“Noh,” tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, et suutäit alla saada, sest kurk oli nagu kinni nööritud.
Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest vana kirikumees ise eesriide taga.
“Eks ole õieti,” ütles Milli.
“Väga õieti,” kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.
“Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?”
Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli Indrekule.
“Lähme kuusiku alla, seal ma õpetan, siis pärast vanaisa kuuleb.”
Nad hiilisid toast välja, jättes kirikumehe üksinda magama.
Metsa all oli juba videvik. Ülal puies kohises tuul, all teerajal oli üsna vaikne. Ainult surnuaia lähedusse sattudes sööstsid sealtpoolt tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja mingisugune pehme nahk kraeks. Kitsal teerajal ei saanud ta muidu, kui pidi Indrekule nii ligi hoiduma, et see kord tema pehme krae puutumist arvas tundvat.
“Võtke mul käe alt kinni, muidu lükkate mu lunde, sukad saavad märjaks,” ütles Milli Indrekule, omal nagu värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldi pisteti Milli käe alla.
Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud- ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust hullu lõhna.
Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli.
“Kas te kardate surnuid?”
“Tänini põle kart,” vastas Indrek.
“Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,” ütles Milli.
Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julenud, sest võibolla oleks see küsimus sama rumal, nagu oli endine vastus, mida ta häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ja ei lausunud sõnagi, otsisid pimeduses ainult teineteise silmi. Nad seisid nii ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli siis imelik mõte: mis oleks, kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu või Rava Kustas, vaid keegi muu, kas või niisugune, keda pole võimalik näha ega kuulda. Ainult siis, kui nad katsuksid endid liigutada, tunneksid nad, et nende jalad on kokku köidetud – kõvasti, kõvasti, palju kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.
See mõte ja elamus oli tol korral nii valdav ja sügav, et Indrek peaaegu endi jalgade sidumist tundiski, ja et ennast pettumusest päästa, püüdis ta võimalikult kaua nõnda Milli läheduses seista ja tema lõhna tunda.
Aga äkki kahmas Milli peoga maast lund, viskas selle Indrekule vastu silmi, pistis kõigest jõust kodu poole jooksma ja hüüdis.
“Võtke kinni! Püüdke!”
Aga Indrek seisis oimetuna veel tükk aega paigal, nagu oleks ta täis sügavamat imestust, kuidas võib küll Milli joosta, nagu poleks keegi nende jalgu surnuaia nurga juures seistes sidunud.
“Mis te seisate ja vahite seal?!” hüüdis Milli.
Alles nüüd sai Indrek jalad maast lahti. Aga Millile järele ei jooksnud ta mitte. Tal polnud põhjust joosta, sest tema imeline nägemus oli jäänud surnuaia nurga juurde ja tal oli kahju temast lahkuda.
“Miks te nii kurb olete?” küsis Milli.
“Ma ei ole kurb,” vastas Indrek.
“Olete küll,” kinnitas Milli. “Teil on niisukesed silmadki.”
“Naisterahvas,” lausus Indrek endamisi ja mõtles sellega tütarlast, kes rääkis tema kurbusest. See oli täna esimest korda poisi meelest nii imelik sõna.
Nõnda sündis nende tutvuse viimasel päeval. Järgmisel hommikul vara pidi Milli ühes emaga raudteejaama sõitma. Õhtul heitis kirikumees vara magama ja ajas ka Milli asemele, sest muidu ei saavat ta homme “maast lahti”. Ema oli alles kodust ära, Indrek hakkas homseks õppima. Aga luges mis ta luges, tema mõtted pöördusid ikka surnuaia nurga juurde, kus nad Milliga kahekesi teineteise ees nii lähestikku olid seisnud. Nõnda kestis see tükk aega. Siis hakkas kirikumees norskama ja vilistama. Milli aseme ajutise eesriide tagant kostis samasugune norskamine ja vilistamine. Imestades kuulatas Indrek. Aga siis kerkis eesriide tagant Milli naeratav nägu. Tasakesti tuli ta laua äärde, seadis tooli parajasse paika, laskis selle peale põlvili, surus küünarnukid lauale ja käed lõua alla, nagu oli ta seda teinud lõuna ajal, ning jäi nõnda silm silma vastu Indrekuga vahtima. Paar valkjat juuksesalku kippus tal silme ette, ja kui ta neid püüdis kõrvale puhuda, ulatasid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.
“Õpite homseks?” küsis Milli tasa, tasa, nii et tema sõnu võis ennem aimata suus liikumisest kui kuulda kõrvaga.
“Hakkasin praegu,” vastas Indrek.
“Kudas te saate?” imestas Milli.
“Ega ma saagi,” vastas Indrek puhtsüdamliselt.
“Põle ka tarviski,” arvas Milli. “Homme sõidan mina ära, siis teil aega õppida küll. Nüüd a’ame juttu.”
Ja poisile veel ligemale ronis ta oma küünarnukkidega laual. Tema silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi just selgeina, nagu ta seda veel kunagi enne polnud näinud. Liisil ja Maretil olid ka sinised silmad, aga neil ei paistnud nad nõnda läbi nagu Milli omad.