Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kui köster ja Andres arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja omale abilist ja pöördus kord naljatades köstri poole, et see võiks oma “tudengitest” mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud.
“Ega nüüd teistest küll asja ei saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga võiks ehk katsuda.”
“Räägite ikka tõesti või?” küsis kirjutaja.
“Päris tõesti,” vastas köster. “Temaga saate hakkama, seda usun ma.”
Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte.
Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu mingu enam suveks isakoju tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.
“Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis see maatöö teile annab,” seletas kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida.
“Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada?”
Ometi jättis poiss selle küsimata, sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna, et otse naeruväärne oleks sellest unistadagi.
Vargamäe Andresele ei meeldinud see plaan esiotsa sugugi, sest Indreku tööjõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua, kaua pidi ta tagakambris istuma ja piibutama, kui ta mõtles Indreku antud seletuste peale. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest arvanud ja kavatsenud. Vargamäel pidid algama mingisugused suured ja heledad päevad, kui saavad kaelakandjaiks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need kõik üksteise järele Vargamäelt, järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest nõrgakesed.
Viimaks segas Mari Andrese mõtlikku piibutamist, sest ta ütles.
“Sa mõtled ikka seda Indreku asja?”
“Mis ma nüüd jüst seda Indreku asja,” lausus Andres. “Mõtlen üleüldse seda Vargamäe asja.”
“Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga…”
“Miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida,” ütles Andres vahele. “Anna sahakured teisele kätte või pane äkke ja rulli järele velkima.”
“Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi,” rääkis Mari. “Oleks nagu teisedki oma kolm talvet vallakoolis ära käind ja las hakkab tööd murdma.”
“See’p see ongi,” ütles Andres.
Uisapäisa seda küsimust ei otsustatud. Kulus aega kuni järgmise pühapäevani. Siis läks Andres Hundipalule, mitte just Indreku asja pärast, vaid muidu niisama pisut juttu ajama, sest Tiit oli Andrese arvates siin nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada.
Kaua venis kohaomanikkudel jutt mööda Vargamäe, Hundipalu ning üldse mööda kõrvenurga soid ja rabu, mäenukke ja metsasalke, heinamaid ja karjamaid, põldu ja põlluääri, mööda töid ja toimetusi, vaevu ja muresid, enne kui Andres leidis paraja juhu lausumiseks.
“Eks ta ole minulgi see asi hull: tütred läksid mehele, Mari jäi üksinda suure töö ja toimetuse rakkesse, nüüd mõtleb ka Indrek ära minna, ei taha suveks änam tööle tulla, ei teagi, mis sest kõigest nõnda saab.”
“Kuhu see Indrek mõtleb siis minna, linna või?” küsis Hundipalu Tiit.
“Näe kirjutaja kutsund teist omale abiks, et tulgu aga kohe, temal inimest iga päev tarvis,” vastas Andres.
“Kas siis Indrek saaks juba selle tööga toime?”
“Ütleb teine, et saab. Olnd juba nädalapäevad kirjutaja juures proovi peal.”
“Kuule, Andres,” ütles Tiit nüüd veenvalt, “ega see halb asi oleks, kui Indrek kirjutaja juurde läheks. Poisil on pea otsas, tal on niisukesed silmadki, nii et las ta läheb.”
“Sellest saan ma ise ka aru, et ega see halb oleks, kui ta läheb, aga mis minust saab? Mis saab Vargamäest, kui kõik ära lähvad? Ka Andresel tuleb paari, kolme aasta pärast minna,” seletas Vargamäe peremees.
Hundipalu Tiit ohkas. Alles natukese aja pärast ütles ta, pannes käe Andrese põlvele.
“Kuule, Andres, meie oleme sinuga juba vanad mehed, aga me mõtleme ikka veel, nagu oleks me noored: mina mõtlen oma Hundipalu, sina oma Vargamäed. Aga meie lapsed ei mõtle ei Hundipalu ega Vargamäed. Minu Aadu peaks tänavu sügisel kroonust välja tulema, aga nüüd kirjutab teine, et ei tule. Lasin teise õppida pasunat puhuma, sest poisil oli tahtmist ja hakkamist. Nüüd on tal oma pasunaga Peeterburis nii hea elu, et ta ei taha änam Hundipalust kuuldagi. No mis ma ta’ga teen? Mis ma saan talle teha? Ei tule? – ei tule, las siis olla. Tõnise aeg saab kahe aasta pärast täis. Aga sel on seal taga Poolamaa põhjas omad plaanid, ka see ei mõtle änam Hundipalu peale, nagu oleks see mõni võhivõõras saareke keset soid ja rabu. Jüri läheb mul paari aasta pärast. Kas sellestki paremat nahka saab, kui ta kord siit välja laia ilma pääseb, kes seda teab.”
“Aga mis sest kõigest siis nõnda saab?” küsis Andres. “Meie ise jääme ju vanaks, sureme ära.”
“Ega meil veel jüst surmapäevad ole, aga vanad me olemegi, jääda põle siin änam midagi,” vastas Tiit.
Vaikides istusid nad kummargile teineteise ees, piibud hambus, ja igaüks neist mõtles oma mõtteid, igaüks veeretas omi muresid.
“Tead, Andres, mis mina vahel olen mõelnd,” ütles Tiit viimaks. “Oru Pearul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid.”
Et Oru Pearul Tiidu silmas milleski võiks õigus olla, seda Andres varemalt polnud uskunud, ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu talle pähe. Ta ei osanud midagi vastuseks öelda, vahtis ainult pärani silmil sõbrale otsa.
“Usu, Andres, Oru Pearul on rohkem õigus kui minul või sinul,” kinnitas Tiit.
“Mis hullujutt see siis sul täna õige on?” küsis Andres.
“Ei see ole hullu-, vaid päris mehejutt,” vastas Tiit.
“Kuis siis nõnda?” küsis Andres uskmatult.
“Aga miks siis mitte,” vastas Tiit. “No ütle ise, kas minu Aadu oleks mulle niisukese kirja kirjutand, kui ma teda natuke rohkem põleks koolitand ja põleks last teda õppida pasunat puhuma? Eluilmas mitte! Kuhu ta muidu oleks pääsnud? Mitte kuhugi! Oleks ilusti Hundipalule tagasi tulnd, nagu tulevad kõigi teiste pojad oma isakodu! Aga näe, minul ei tule, mitte ei tule.”
“Ega ta siis sellepärast veel hobusevaras ole, nagu Pearu ütleb,” vaidles Andres vastu.
“Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.”
“Pearu hoidis oma Joosepit küll kooli eest, aga miks siis tema Vargamäelt plehku pistis?” küsis Andres.
“Joosep pistis ju küll Vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid võttis omale teise koha ja see on sama hea kui Vargamäe või Hundipalugi. See on ikkagi muld ja maa, mitte kivi ja linn. Ja seegi, et ta Vargamäelt ära läks, põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar. Joosep ise oleks ehk jäänd.”
“Aga Liisi ei saand ju ka muud kui kolm talvet vallakooli,” ütles Andres.
“Mis sest, aga tema veri oli rikutud,” arvas Tiit, “ja vere vastu ei saa keegi.”
Selle peale ei teadnud Andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis Tiit edasi.
“Temal on ju sinu veri ja sina räägid Vargamäest algusest saadik rohkem, kui oled ise jõund teha. Sina räägid Vargamäest, nagu põlekski see õieti Vargamäe, vaid maalapike, mis jookseb aina piima ja mett. Kool ja kiri on õpetand sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see laste südamesse