Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
pead.
Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli Juljus pidi jällegi venna juurest linna sõitma. Enne seda tuli ta Indreku juurde oma raamatu järele, küsides, kui palju ta lugenud ja mis tal raamatust meelde jäänud. Indrekul hakkas nende küsimuste ees otse surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid sõnu, mis ta raamatust omale ette pomisenud või posisenud, keerles kusagil kõrgel pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.
“Kas sul siis mitte midagi põle meelde jäänd?” küsis Juljus ja vaatas kaastundlikult Indrekule otsa, kellele vesi silmi kippus – nii haletsemisväärilisena tundus ta praegu iseendale.
“Paavst,” sai Indrek viimaks lausutud, nagu oleks ta mõni teab mis raskuse võitnud, ja hakka ise härdalt nutma.
“Ära sellepärast nuta,” trööstis Juljus poissi ja silitas tema pead, “küll teine kord jääb rohkem meelde.”
Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kun.
Juljus raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud. Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta õppis juba köstri juures ja võis vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte sattus uuesti see imeraamat, millest tal meelde jäänud ainult sõna “paavst”. Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.
Samal ajal, kui Indrek mingisuguse haiglase igatsusega unistas kord nähtud “paavsti”-raamatust, luges ta kõike, mis aga kätte juhtus ja mida kätte sai. Muu seas pani ta tähele, et on olemas mingisugused raamatud, mida Liisi ja Maret peidavad, nagu oleksid need mõni häbiasi. Ta hakkas nende saladuslikkude raamatute järele piiluma, neid varitsema, et viimaks ometi nad kätte saada. Millegipärast tõusis tal kord meeletu mõte: aga mis siis, kui Liisi ja Mareti käes on mõni neist “paavsti”-raamatuist.
Viimaks sai ta õdede saladuslikud raamatud kätte ja luges neid karjas mättal istudes, kus polnud keegi teda nägemas. Aga otsitud imesõna ei leidnud ta siit mitte. Imelikud ja saladuslikud olid need raamatud siiski – juba pealkirjade poolest, sest ühe kaanel seisi:. “Suured saladused”, teisel: “Looduse kuningas”, kolmandal: “Naiste peegel”. Need nimed jäid Indrekule alatiseks meelde nagu sõna “paavstki”. Aga kui see viimane sõna ühes teda sisaldava raamatuga tekitas unistusi millegi kättesaamatu järele, siis tegid need õdede salaraamatud ta vastu tahtmist ärevaks. “Paavsti”-raamatut oleks Indrek julgenud ka kodus laual isa ja ema ees lugeda; ta oleks võinud ta jõuluõhtul kas või kirikussegi kaasa võtta ja tema avada Kristuse kuju ees, mis tuletas talle meelde Oru Pearut särgiväel, aga neid raamatuid kartis ta peaaegu soos mättalgi avada. Ikka laskis ta silmad piiluvalt ümber käia, kas ehk keegi kusagilt ei tule ja teda nende raamatute lugemiselt ei taba.
Ka neis oli palju seda, mida Indrek ei mõistnud, vaevalt ainult aimas ta. See paljas aimamine ja oletamine tegi nende raamatute sisu viirastuslikult kättesaamatuks ja meeletult veetlevaks. Oleksid need raamatud olnud samuti selged ja arusaadavad nagu piiblilood või katekismus – Indrek arvas, et need on arusaadavad, sest kõik pidasid neid selleks –, jah, kui nad oleksid olnud sama arusaadavad nagu peatükid ja õpetused, siis ehk poleks nad teda põrmugi erutanud, vähemalt sel määral mitte nagu nüüd. Neid raamatuid lugedes – ta näppas nad mitmel korral õdede järelt ja süvenes neisse ikka suurema innu ja ärevusega – hakkas ta kõike elavat millegipärast nägema mingisuguselt erutavalt vaatepunktilt. Nõnda kuulas ta kevadel lindude laulu ja vaatles nende mängu, nõnda nägi ta kirevaid liblikaid ja siniseid põuakiile, eriti kui nad paarikaupa kaisutades lendlesid paigast paika, et leida kusagil õndsalikku rahu päikese paistel.
Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmenema loomadeski, keda ta tundis maast madalast nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine, härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede mäng vees, koerte purelemine ja pulmitamine, usside lamamine päikese paistel, olles ise palmikuna mässinud üksteise ümber, kultide vahuga täidetud latsutavad lõuad – kõik oli üks ja sama saladuslik asi, mida Indrek hästi ei mõistnud, vaid ainult nagu viirastust aimas.
Sagedasti tuli tal “paavsti”-raamat meelde ja ta mõtles, et kui ta selle oleks võinud päris selgeks õppida, siis oleksid tal selged ka kõik teised raamatud, õdedegi omad. Aga kooli Juljus ei toonud enam seda arusaamatut raamatut tema kätte ja nõnda vaevleb ta vahetpidamata mõistatuste käes.
Inimeste hõiskamine ja huikaminegi kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, nagu on seda karjapoiste pedakase pasuna puhumine, mille ots tugeneb sookase oksale, vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, nagu ei tihka Indrekki saladuslikke raamatuid ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil poleks tegemist selle saladusega, mis peidetud nende raamatuisse.
See veetlev saladus ei ilmene ainult nende lauludes, vaid ka nende sõnad on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti nõnda, et see kuidagi ei taipa, millest neil jutt. Ometi armastab Indrek kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on sama hea ja erutav, nagu mõne arusaamatu raamatu lugeminegi. Niisugust juttu vestes löövad õdede silmad nii iseäralikult särama, nende näkku ilmub nii imeline ilme ja suu hoiavad nad siis hoopis teisiti kui muidu. Indrek kuulab nende arusaamatuid sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid ja siis on tal mõnikord tundmus, nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.
Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis aidatrepil päikese paistel. Ta tegi ikka näo, nagu ei istukski ta siin õdede jutu pärast, vaid nagu soendaks ta ainult oma paljaid jalgu ja jalasääri, kuhu kured kevadel niipalju naireid külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu peaaegu mustaks muutunud. Päikese soojus on kurgede nairimaale väga mõnus, Indrek tunneb seda kogu kehaga õdede juttu kuulates, eriti kui ta nairipeenraid oma jalgel ja säärtel tasakesti silitab. Aga vahetevahel vilksab Indreku silmist õdede poole niisugune pilk, et neil millegipärast piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks ta siin miskit kurja.
“Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?” küsib Indrek süütult.
“Ei või,” vastab Liisi. “Mine mujale, ega siin üksi päike ole.”
“Miks ma siis siin ei või istuda?” küsib Indrek. “Ma põle ju siin kellegi tüliks.”
“Oled küll,” ütleb nüüd Maret.
“Kelle tüliks ma siin olen?” ajab poiss vastu.
“Eks sa siis saa ükskord aru: meie tüliks,” ütleb nüüd Liisi. “Meie tahame Maretiga oma salaasju rääkida ja ei taha, et sina kuulad.”
Nüüd on asi selge ja Indrek ei saa enam vastu punnida. Tema küsib ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud.
“Kuhu ma siis pean minema?”
“Mine kuhu tahad,” ütles Liisi, “terve ilm on sinu ees lahti. Mine või haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.”
Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid ja pakud, mõned kooritud, teistel ainult lahad külge aetud või üleni kivitäkkeid täis, et puu ei tõmbuks koore alt pehastuma. Siin tundub mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal on siin kusagil haokubude vahel pesa. Siia istub Indrek pakkude ja roigaste vahele, sest siit võib aida poole piiluda, kust kostab Liisi ja Mareti jutukõma, ajuti mõni üksik sõnagi, kui nad jutlemisel vaimustusse satuvad ja kilkama ning naerma hakkavad. Indrekul polegi nende sõnadest suuremat lugu, sest neid arvab ta halvemini mõistvat kui nende naerukihinat, mida ta siiamaale kuuleb.
Mõnikord poeb Indrek ka siis siia pakkude vahele, kui päike ei paistagi ja kui aidas on Maret üksipäinis. See on alguses üsna vait ja vaga, nagu oleks ait päris tühi ja uks asjata lahti unustatud, aga varsti hakkab ta laulma, esteks tasakesti, siis pisut valjemini, nii et Indrekul siin