NELI

      Kõige heategevama ja armulisema allahi nimel, ma tean, et olen läinud selleks ajaks, kui te seda kirja loete, härra Markos, sest kui ma selle teile andsin, palusin, et te teeksite selle lahti alles pärast minu surma. Lubage nüüd mul öelda, milline rõõm mul on olnud teid viimase seitsme aasta jooksul tunda, härra Markos. Seda kirjutades meenutan heldimusega meie iga-aastast tomatite istutamise rituaali aias, teie hommikusi külaskäike minu väikestesse eluruumidesse, et seal teed juua ja vestelda, meie improviseeritud vastastikuseid farsi ja inglise keele tunde. Ma tänan teid teie sõpruse, hoolivuse ja töö eest, mida olete selles riigis ette võtnud, ja usun, et annate minu tänu edasi ka oma lahketele kolleegidele, eriti minu sõbrale preili Amra Ademovicile, kes on suuteline suureks kaastundeks, ning tema vaprale ja armsale tütrele Roshile.

      Ma peaksin ütlema, et see kiri ei ole vaid teile mõeldud, härra Markos, vaid ka kellelegi teisele, kellele te selle loodetavasti edasi annate, nagu ma hiljem selgitan. Andestage mulle siis, kui kordan mõnda asja, mida te ehk juba teate. Ma lisan need vajadusest, tema pärast. Nagu te varsti näete, sisaldab see kiri rohkemat kui ülestunnistust, härra Markos, aga mind sunnivad kirjutama ka pragmaatilised põhjused. Kardan, et nende pärast palun ma teie abi, mu sõber.

      Olen pikalt mõelnud, kust seda lugu alustada. See ei ole lihtne ülesanne, mehele, kes on ilmselt kaheksakümnendates eluaastates. Minu täpne vanus on mulle teadmata nagu paljudele minu põlvkonna afgaanidele, aga ma olen oma oletuses kindel, sest mäletan üsna eredalt rusikakaklust oma sõbra ja hiljem õemehe Sabooriga päeval, kui kuulsime, et Nadir-šahh oli maha lastud ning Nadir-šahhi poeg, noor Zahir, on troonile tõusnud. See juhtus 1933. aastal. Võiksin ilmselt sealt alustada. Või mingist muust hetkest. Lugu on nagu liikuv rong: ükskõik, kus sa peale hüppad, varem või hiljem jõuad sa ikka oma sihtkohta. Aga ma pean vist seda lugu alustama sama asjaga, millega see lõpeb. Jah, ma arvan, et mõistlik on seda lugu alustada ja lõpetada Nila Wahdatiga.

      Ma kohtusin temaga 1949. aastal, kui ta abiellus härra Wahdatiga. Tol ajal olin ma juba kaks aastat härra Suleiman Wahdati heaks töötanud, olles 1946. aastal Kabuli kolinud Shadbaghist, külast, kus ma olin sündinud – olin aasta aega töötanud samas naabruskonnas ühes teises majapidamises. Minu Shadbaghist lahkumise põhjused ei ole asi, mille üle ma uhke olen, härra Markos. Võite seda siis võtta minu esimese ülestunnistusena, kui ütlen, et tundsin, et mind lämmatab elu külas koos oma õdedega, kellest üks oli invaliid. Mitte et see mind süüst vabastaks, aga ma olin noor mees, härra Markos, valmis kogu maailmaga rinda pistma, tulvil unistusi, ehkki tagasihoidlikke ja ebamääraseid, ning ma kujutasin ette, et minu noorus on hääbumas ja väljavaated aina kärbuvad. Nii ma lahkusingi. Et õdesid toetada, jah, see on tõsi. Aga ka selleks, et põgeneda.

      Kuna ma töötasin täiskohaga härra Wahdati juures, elasin ka alaliselt tema residentsis. Neil päevil ei meenutanud maja kuidagi kahetsusväärses seisus hoonet, mille eest leidsite, kui te 2002. aastal Kabuli saabusite, härra Markos. See oli kaunis, hiilgav paik. Maja oli neil päevil säravvalge, nagu see oleks briljantkestas. Värav avanes laiale asfalteeritud sissesõiduteele. Siseneti kõrge laega trepihalli, mis oli kaunistatud keraamiliste vaaside ja nikerdatud pähklipuust raamis ümmarguse peegliga, täpselt selles kohas, kuhu te mõneks ajaks riputasite vana isevalmistatud fotoaparaadiga rannas tehtud pildi oma lapsepõlvesõbrast. Elutoa marmorpõrand hiilgas ja oli osaliselt kaetud tumepunase Türkmeeni vaibaga. Nüüd on vaip läinud, nagu ka nahkdiivanid, käsitsi valmistatud kohvilaud, lasuriidist malekomplekt, kõrge mahagonist puhvetkapp. Suursugusest mööblist on vähe alles jäänud ja ma kardan, et see ei ole enam samasuguses seisus nagu kunagi varem.

      Kui ma esimest korda kiviplaatidega kööki sisenesin, vajus mu suu ammuli. Ma arvasin, et see oli ehitatud piisavalt suur, et toita ära kogu minu koduküla Shadbagh. Minu käsutuses oli kuue plaadiga pliit, külmkapp, röster ning rohkelt potte, panne, nuge ja köögitarvikuid. Vannitubades, kõigis neljas, olid keerulise mustriga marmorplaadid ja portselanist valamud. Ja teate neid ruudukujulisi auke teie ülakorruse vannitoa tasapinnal, härra Markos? kunagi olid need täidetud lasuriidiga.

      Siis veel tagaõu. Härra Markos, te peate ühel päeval ülemisel korrusel oma kabinetis istuma, alla aeda vaatama ja püüdma ette kujutada, milline see kunagi oli. Sinna siseneti osalt kinnise veranda kaudu, mida ümbritsesid roheliste väätidega kaetud piirded. Muru oli neil päevil lopsakas ja roheline, siinseal olid lillepeenrad – jasmiinide, pargirooside, pelargoonide, tulpidega–, mis olid ääristatud kahe viljapuude reaga. Inimene võis kirsipuu alla pikali heita, härra Markos, silmad kinni panna, kuulata, kuidas kerge tuuleke lehtede vahelt sisse poeb, ja mõelda, et maailmas ei ole olemas paremat kohta, kus elada.

      Minu enda elukoht oli majake aia tagumises otsas. Seal oli üks aken, valgeks värvitud puhtad seinad ja piisavalt pinda, et ühe vallalise noormehe tagasihoidlikele nõudmistele vastata. Mul oli voodi, kirjutuslaud ja tool ning nii palju ruumi, et saaksin viis korda päevas oma palvevaiba lahti rullida. Toona sobis see mulle hästi ja sobib siiani.

      Ma tegin härra Wahdatile süüa, selle oskuse olin omandanud, jälgides kõrvalt oma kadunud ema ja hiljem eakat usbekist kokka, kes töötas Kabulis majapidamises, kus ma olin aasta aega tema abina teeninud. Ma olin ka üsna rõõmuga härra Wahdati autojuht. Tal oli 1940. aastate Chevrolet, sinine, helepruuni katusega, samasugust sinist värvi vinüülkattega istmetega ja kroomitud velgedega ilus auto, mis tõmbas pilke kõikjal, kuhu läksime. Ta lubas mul autot juhtida, sest ma olin tõestanud, et olen mõistlik ja osav juht, ning pealegi oli ta sellist haruldast sorti mees, kes ei nautinud autojuhtimist.

      Ärge palun arvake, et ma hooplen, härra Markos, kui ütlen, et olin hea teener. Ma olin hoolika jälgimise tulemusena endale selgeks teinud, mis härra Wahdatile meeldib ja ei meeldi, millised on tema kiiksud, mis teda ärritab. Olin õppinud hästi tundma tema kombeid ja rituaale. Näiteks meeldis talle igal hommikul pärast hommikusööki jalutamas käia. Aga talle ei meeldinud üksinda jalutada ning seetõttu tahtis ta, et ma teda saadaksin. Ma täitsin loomulikult tema soovi, kuigi ma ei näinud enda kohalviibimises mingit mõtet. Ta rääkis minuga nende jalutuskäikude ajal harva ning näis alati oma mõtetesse vajunud olevat. Ta kõndis kärmelt, käed seljal koos, noogutades möödujatele, läikimalöödud nahkkingade kontsad sillutisel kõpsumas. Ja kuna tema pikad jalad astusid samme, millele mina ei suutnud järele jõuda, jäin pidevalt maha ja olin sunnitud lausa jooksma. Ülejäänud päeva jooksul oli ta enamasti ülakorrusel oma kabinetis ning luges või mängis iseendaga malet. Ta armastas joonistada – kuigi mina ei taibanud tema oskusi hinnata, vähemalt toona mitte, sest ta ei näidanud kunagi oma kunstiteoseid mulle – ja ma leidsin ta sageli ülevalt kabinetist, akna alt või verandalt, kulm keskendumisest kortsus, söepliiats joonistusplokil kaari ja ringe tegemas.

      Ma sõidutasin teda iga paari päeva tagant mööda linna ringi. Ta käis kord nädalas oma ema vaatamas. Samuti toimusid perekondlikud kokkusaamised. Ja kuigi härra Wahdati neid enamasti vältis, käis ta aeg-ajalt siiski kohal ja mina sõidutasin teda matustele, sünnipäevadele, pulmadesse.