Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini
Читать онлайн книгу.
lugu oli pisut leevendanud abielust tingitud rahulolematust. Ta oli erakordne naine ja ma läksin tol õhtul voodisse, tundes, et olen ehk ise ka midagi enamat kui tavaline. Niimoodi ta mulle mõjus.
Peatselt ajasime iga päev juttu, Nila ja mina, tavaliselt hilishommikul, kui ta kohvi rüübates verandal istus. Ma lonkisin lähemale, tuues mõne toimetuse ettekäändeks, ja seal ma siis olin, toetusin labidale või tegin tassikese rohelist teed, rääkides samal ajal temaga. Ma tundsin, et mulle on osaks saanud privileeg, et ta oli minu välja valinud. Ma ei olnud ju ainuke teener. Ma olen juba maininud seda südametunnistuseta kärnkonna Zahidi, veel oli seal üks lõualotiga Hazara naine, kes käis kaks korda nädalas pesu pesemas. Aga Nila rääkis vaid minuga. Ma vist olin ainuke, isegi kui ma tema abikaasat arvesse võtsin, kellega tema üksindustunne kadus. Tavaliselt rääkis enamasti tema, mis sobis mulle hästi. Ma olin rahul, et sain olla anum, millesse ta oma lugusid valas. Näiteks rääkis ta mulle jahiretkest Jalālābādi, kus ta oli koos isaga käinud, ja kuidas ta oli nädalaid näinud luupainajaid surnud, klaasistunud silmadega hirvedest. Ta rääkis, et oli lapsena, enne teist maailmasõda, koos emaga Prantsusmaal käinud. Sinna minemiseks oli ta nii rongi kui ka laevaga sõitnud. Ta kirjeldas mulle, kuidas ta oli rongirataste rappumist oma roietega tajunud. Ja ta mäletas hästi konksude otsas rippuvaid kardinaid, mis kupeesid eraldasid, ning auruveduri rütmilist puhkimist ja sisisemist. Ta rääkis mulle kuuest nädalast, mis ta oli veetnud aasta varem koos isaga Indias, kui ta oli väga haige olnud.
Aeg-ajalt, kui ta ringi pööras, et tuhka alustassile raputada, heitsin kiire pilgu tema varbaküünte punasele lakile, tema raseeritud säärte kuldsele läikele, tema kõrgele jalavõlvile ning alati tema täidlastele, täiusliku kujuga rindadele. Ma imestasin, et sellel maamunal kõnnivad ringi mehed, kes on neid rindu katsunud ja suudelnud, samal ajal kui nad temaga armatsesid. Mida elus veel teha jäi, kui sa olid midagi sellist teinud? kuhu oli mehel minna, kui ta oli juba maailma tipus seisnud? ma suutsin vaid tugeva tahtejõuga pilku tagasi ohutusse suunda pöörata, kui ta näo minu poole keeras.
Kui Nila end mugavamalt tundma hakkas, kaebas ta mulle nende hommikuste vestluste ajal härra Wahdati peale. Ühel päeval ütles ta mulle, et tema meelest on mees kauge ja sageli ülbe.
„Ta on minuga väga helde olnud,“ ütlesin ma.
Nila rehmas käega. „Ma palun, Nabi. Sa ei pea seda tegema.“
Ma pöörasin viisakalt pilgu maha. See, mida ta ütles, ei olnud päris vale. Härra Wahdatil oli näiteks komme minu keelt parandada üleolevusega, mida võis ehk ka ülbusena tõlgendada. Mõnikord sisenesin ma tuppa, asetasin tema ette kandikutäie maiustusi, valasin talle värske tee, pühkisin laualt purukesi, ja ta pööras mulle niisama palju tähelepanu kui võreuksest sisse lennanud kärbsele, olin talle nagu õhk. Kuid lõppkokkuvõttes oli see tühine asi, arvestades, et ma teadsin, et naabruskonnas elasid inimesed – kelle heaks ma olin töötanud –, kes oma teenreid keppide ja rihmadega nüpeldasid.
„Tal puudub igasugune lõbu- ja seiklushimu,“ lausus naine loiult kohvi segades. „Suleiman on vana pahur mees, kes on vangis noorema mehe kehas.“
Ma olin Nila äkilisest avameelsusest pisut ehmunud. „On tõsi, et härra Wahdati on üksindusega tavatult rahul,“ laususin ma, otsustades ettevaatliku diplomaatia kasuks.
„Võib-olla peaks ta oma emaga koos elama. Mis sa arvad, Nabi? Nad sobivad hästi kokku, seda ma sulle ütlen.“
Härra Wahdati ema oli tüse, üsna võimas naisterahvas, kes elas teises linnaosas kohustusliku teenerkonna ja kahe kalli koeraga. Neid koeri ta hellitas ja pidas mitte teenritega võrdväärseks, vaid neist isegi ülemaks, ja kohe mitme astme võrra. Nad olid tillukesed, karvutud, jõledad olendid, kes ehmusid kergesti, olid närvilised ja kippusid kiledalt klähvima. Ma jälestasin neid, sest niipea kui ma majja astusin, hüppasid nad mulle jala külge ja püüdsid jalga mööda üles ronida.
Mulle oli selge, et iga kord, kui ma Nila ja härra Wahdati vana naise juurde viisin, oli tagaistmel õhk pingest paks ning ma sain piinatud kortsust Nila kulmude vahel aru, et nad olid tülitsenud. Ma mäletan, et kui minu vanemad tülitsesid, ei lõpetanud nad enne, kui keegi oli selgelt võitjaks kuulutatud. See oli nende viis ebameeldivust purki panna, kaant kohtuotsusega tihendada, nii et purk ei hakkaks lekkima ega rikuks edasist elu. Wahdatide puhul nii ei olnud. Nende tülid ei lõppenud, need pigem lahtusid nagu tilk tinti veekausis, jättes järele püsiva sinise värvi.
Polnud vaja väga ajusid ragistada, oletamaks, et vana naine ei olnud liitu heaks kiitnud ja et Nila teab seda.
Nila ja minu vaheliste vestluste ajal oli üks küsimus tema kohta üha uuesti ja uuesti minu pähe kerkinud. Miks ta oli härra Wahdatiga abiellunud? mul ei jätkunud julgust seda küsida. Selline kohatu pärimine ei olnud minu loomuses. Ma võisin vaid järeldada, et mõnede inimeste, eriti naiste jaoks oli abielu – isegi selline õnnetu – põgenemistee veel õnnetumast elust.
Ühel päeval, 1950. aasta sügisel, kutsus Nila mu enda juurde.
„Ma tahan, et sa mu Shadbaghi viiksid,“ ütles Nila. Ta ütles, et tahab kohtuda minu perekonnaga, näha, kust ma pärit olen. Ta ütles, et ma olin talle juba aasta aega toitu serveerinud ja teda mööda Kabuli ringi sõidutanud, aga ta ei teadnud minust peaaegu mitte midagi. Tema palve võttis mu leebelt öeldes pahviks, sest oli ebatavaline, et mõni tema positsiooniga inimene palub end viia kuhugi kaugele, et teenri perekonnaga kohtuda. Ma olin samas ka rõõmus, et Nila minu vastu nii suurt huvi tundis, ja ebakindel, sest teadsin, millist ebamugavust – ning jah, häbi – ma tunnen, kui näitan talle vaesust, millesse ma olin sündinud.
Me asusime teele pilvisel hommikul. Tal olid jalas kontsakingad ja seljas virsikukarva varrukateta kleit, aga ma arvasin, et pole minu asi talle midagi muud soovitada. Teel esitas ta küsimusi küla, minu tuttavate inimest, minu õe ja Saboori ning nende laste kohta.
„Mis nende nimed on?“
„Noh,“ ütlesin ma, „üks on Abdullah, tema on peaaegu üheksa-aastane. Tema pärisema suri eelmisel aastal, nii et ta on minu õe Parwana kasupoeg. Tema õde Pari on peaaegu kaheaastane. Parwana sünnitas eelmisel talvel poja – tema nimi oli Omar –, aga tema suri kahenädalasena.“
„Mis juhtus?“
„Talv, bibi sahib. See laskub neile küladele ja võtab igal aastal ühe või kaks last kaasa. Võib vaid loota, et see sinu kodust mööda läheb.“
„Jumal küll,“ pomises Nila.
„Aga kui millestki rõõmsamast rääkida,“ ütlesin ma, „siis mu õde ootab jälle last.“
Külas tervitas meid tavapärane paljasjalgsete laste summ, mis auto poole tormas, aga kui Nila tagaistmelt välja ilmus, jäid lapsed vait ja tõmbusid tagasi, võib-olla hirmust, et naine võib neid noomima hakata. Aga Nila ilmutas suurt kannatlikkust ja lahkust. Ta kükitas maha, naeratas ja rääkis igaühega, tervitas neid kättpidi, silitas laste määrdunud põski, sasis nende pesemata juukseid. Tundsin piinlikkust, kui inimesed hakkasid kogunema, et teda näha. Baitullah, üks minu lapsepõlvesõpradest, vaatas katuseservast, kükitades seal koos vendadega nagu varesed reas, kõik naswar’i tubakat närimas. Ja tema isa, mulla Shekib isiklikult, ning kolm halli habemega meest istusid müüri varjus, sõrmitsedes loiult palvehelmeid, eatud silmad hukkamõistva pilguga Nilale ja tema paljastele käsivartele suunatud.
Ma tutvustasin Nilat Saboorile ning läksime tema ja Parwana savionni poole, terve kari jälgijaid kannul. Uksel käis Nila peale, et ta võtab kingad jalast, kuigi Saboor ütles talle, et see ei ole vajalik. Kui me sisenesime, nägin, et Parwana kükitab vaikselt nurgas, tõmmanud end kerra. Ta tervitas Nilat häälega, mis oli vaevu sosinast valjem.
Saboor andis Abdullah’le kulmudega märku. „Too teed, poiss.“
„Oh ei, palun,“ sõnas Nila, istudes põrandale Parwana kõrvale. „Pole vaja.“ aga Abdullah oli juba kadunud kõrvaltuppa, mis, nagu ma teadsin, oli nii köök kui ka tema ja Pari magamistuba. Ukseavasse naelutatud tuhm kile eraldas seda toast, kuhu me kõik olime kogunenud. Ma istusin, mängisin autovõtmetega, soovisin, et mul oleks olnud võimalus õde külaskäigust ette hoiatada, anda talle aega pisut