Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini
Читать онлайн книгу.
sisse, ja olimegi teel. Ma sõidutasin meid tundide viisi sihitult linnas ringi, ühest rajoonist teise, mööda Kabuli jõge, üles Bala Hissari kindluseni, mõnikord linnast välja Darulamani palee juurde. Mõnel päeval sõidutasin meid Kabulist välja Ghargha järve äärde, kus ma parkisin kaldale. Ma keerasin süüte välja ning härra Wahdati istus täiesti liikumatult tagaistmel, lausumata mulle sõnagi, olles pealtnäha rahul vaid sellega, kui ta sai akna alla kerida ning vaadata, kuidas linnud ühelt puult teisele sööstsid, päikesekiired järve puudutasid ja veepinnal tuhandeks tillukeseks hulpivaks täpiks laiali paiskusid. Ma jälgisin teda tahavaatepeeglist ja ta tundus mulle maailma kõige üksildasema inimesena.
Kord kuus lubas härra Wahdati mul heldelt oma autot laenata, siis sõitsin Shadbaghi, oma kodukülla, oma õele Parwanale ja tema abikaasale Saboorile külla. Alati, kui ma külla sõitsin, tervitas mind huilgav lastekari. Nad lippasid auto kõrval, patsutasid poritiibu ja koputasid aknale. Mõned jumbud püüdsid isegi katusele ronida ja ma pidin nad minema ajama, kartes, et nad kriibivad värvi ära või teevad poritiiba mõlgi.
Vaata aga, Nabi, ütles Saboor mulle. Sa oled kuulsus.
Kuna tema lapsed, Abdullah ja Pari, olid oma pärisema kaotanud (Parwana oli nende kasuema), püüdsin nende vastu alati tähelepanelik olla, eriti vanema, poisi vastu, kes paistis seda kõige rohkem vajavat. Ma pakkusin välja, et viin ta autoga sõitma, kuid tema nõudis alati, et ta saaks oma väikese õe kaasa võtta, ning hoidis teda süles, kui me Shadbaghis ringi tiirutasime. Ma lasin tal kojamehed tööle panna, signaali anda. Ma näitasin talle, kuidas lähitulesid kaugtulede vastu vahetada.
Kui elevus auto pärast oli vaibunud, istusin õe ja Sabooriga teed jooma ning rääkisin oma elust Kabulis. Katsusin härra Wahdatist vähe rääkida. Tõtt-öelda olin temasse üsna kiindunud ja ta kohtles mind hästi, nii et tema tagarääkimine tundus mulle reetmisena. Kui ma oleksin olnud vähem diskreetne töötaja, oleksin neile rääkinud, et Suleiman Wahdati on minu meelest salapärane olend, mees, kes on pealtnäha rahul sellega, et ta elab elupäevade lõpuni pärandina saadud rikkusest, mees, kellel pole ametit, mitte ühtegi selget kirge ja pealtnäha tungi endast midagi siia maailma maha jätta. Ma oleksin neile rääkinud, et tema elul puudus põhjus ja suund. Nagu neil sihitutel sõitudel, kuhu ma teda viisin. Ta elas oma elu tagaistmel ja jälgis, kuidas see hägusena mööda kihutas. See elu oli tühine.
Seda oleksin ma öelnud, aga ei öelnud. Ja hea oli. Sest kuidas ma oleksin eksinud!
Ühel päeval tuli härra Wahdati aeda, seljas kena triibuline ülikond, mida ma polnud varem näinud, ja käskis mul teda ühte rikkasse linnaossa sõidutada. Kui me kohale jõudsime, parkisin tema juhtnööride järgi ühe kõrge müüriga ümbritsetud ilusa maja ette tänavale ning vaatasin, kuidas ta värava taga kella lasi ja sisenes, kui teener värava lahti tegi. Maja oli hiiglaslik, suurem kui härra Wahdati oma ja veel ilusam. Sissesõiduteed ehtisid pikad saledad küpressid ja tundmatud lillepuhmad. Tagaõu oli vähemalt kaks korda nii suur kui härra Wahdatil ning müürid olid nii kõrged, et kui üks mees teise õlgadele oleks roninud, oleks ta ikkagi vaevu sellest üle saanud piiluda. Sain aru, et see oli hoopis teist laadi rikkus.
Oli ere varasuvine päev ja taevas säras päikesest. Soe õhk tungis sisse akendest, mille olin lahti teinud. Kuigi autojuhi töö on autot juhtida, veedab ta tegelikult suurema osa ajast oodates. Oodates poodide ees, mootor käimas, oodates pulmamaja ees, kuulates summutatud muusikat. Tol päeval mängisin aja veetmiseks paar kaardimängu. Kui ma kaartidest tüdinesin, tulin autost välja, astusin paar sammu ühes suunas, seejärel teises. Istusin uuesti autosse, mõtlesin, et võiksin enne härra Wahdati saabumist pisut tukastada.
Just siis avanes värav ning välja tuli mustajuukseline noor naine. Tal olid ees päikeseprillid ja seljas lühikeste varrukatega mandariinikarva kleit, mis ulatus põlvedest pisut kõrgemale. Tema sääred olid paljad ja jalad ka. Ma ei teadnud, kas ta oli mind autos istumas märganud, ja kui oli, ei andnud ta sellest millegagi märku. Ta toetas ühe kanna enda taha müürile, ning seda tehes kerkis kleidiserv pisut üles, paljastades nii pisut selle all olevat reit. Tundsin, kuidas mul puna põskedelt kaelani levis.
Lubage mul siinkohal veel üks ülestunnistus teha, härra Markos, pisut maitsetu ülestunnistus, mida ei saa just elegantselt edasi anda. Tol ajal olin ma vist peaaegu kolmekümnene noor mees, eas, mil soov naise seltskonnas olla on kõige suurem. Erinevalt paljudest meestest, kellega ma oma külas üles kasvasin – noortest meestest, kes polnud kunagi täiskasvanud naise paljast reit näinud, ning abiellusid osaliselt selleks, et neil oleks luba viimaks ometi pilk sellele heita –, oli mul pisut kogemusi. Ma olin Kabulis leidnud asutusi, kus noore mehe vajadustega nii diskreetselt kui ka mugavalt tegeldi, ning neid mõnel korral ka külastanud. Ma mainin seda ainult selleks, et öelda, et ühtegi hoora, kellega ma kunagi maganud olin, ei saanud võrrelda selle kauni, elegantse olendiga, kes oli äsja suurest majast välja astunud.
Naine nõjatus vastu müüri, pani suitsu põlema ning suitsetas kiirustamata, lummava graatsiaga, hoides sigaretti otsast kahe sõrme vahel, peopesa suu ette tõusmas iga kord, kui ta selle oma huultele tõstis. Ma jälgisin võlutud tähelepanuga. See, kuidas tema käsi saledast randmest paindus, meenutas mulle kord klantsivate lehtedega luuleraamatus nähtud illustratsiooni pikkade ripsmetega, voogavate tumedate juustega naisest, kes lebas armsamaga aias ja ulatas talle oma kahvatute õrnade sõrmede vahelt veiniklaasi. Mingil hetkel näis miski tänava teises otsas naise tähelepanu köitvat ning ma kasutasin põgusat võimalust, et tõmmata kiiresti sõrmedega läbi juuste, mis hakkasid kuumusega sorgu vajuma. Kui naine uuesti end keeras, tardusin jälle paigale. Ta tõmbas veel paar mahvi, kustutas sigareti seina vastu ära ja jalutas aeda tagasi.
Viimaks ometi sain ma hingata.
Tol õhtul kutsus härra Wahdati mind elutuppa ning ütles: „Mul on uudiseid, Nabi. Ma hakkan naist võtma.“
Ma olin tema üksildusearmastust vist siiski valesti hinnanud. Uudis kihlusest levis kiiresti. Ja kuulujutud ka. Ma kuulsin neid teistelt töötajatelt, kes härra Wahdati majast läbi käisid. Kõige häälekamalt pajatas neid Zahid, aednik, kes käis kolm korda nädalas, et muru eest hoolitseda ning puid ja põõsaid pügada, ebameeldiv tüüp, kellel oli vastik komme iga lause järel keelt naksutada, seda keelt, millega ta levitas kuulujutte niisama kergekäeliselt, kui ta loopis laiali peotäite viisi väetist. Ta kuulus eluaegsete tööliste sekka, kes, nagu mina, töötasid naabruskonnas kokkade, aednike ja jooksupoistena. Ühel või kahel õhtul nädalas, kui tööpäev oli läbi, pressisid nad end minu majakesse pärast õhtusööki teed jooma. Ma ei mäleta, kuidas see rituaal alguse sai, aga kui see oli juhtunud, ei suutnud ma seda peatada, kartsin näida ebaviisakana ja matsina või, mis veel hullem, et ma pean end omasugustest paremaks.
Ühel õhtul rääkis Zahid teejoomise ajal teistele meestele, et härra Wahdati perekond ei kiida abielu heaks tulevase pruudi kehva iseloomu pärast. Ta ütles, et Kabulis on hästi teada, et naisel puudub igasugune nang ja namoos, igasugune au, ja et kuigi ta on alles kahekümneaastane, oli teda juba „kogu linnas suksutatud“ nagu härra Wahdati autot. Mis kõige hullem, ütles ta, naine mitte ainult ei püüdnudki neid süüdistusi tagasi lükata, ta kirjutas neist veel luuletusi. Toas levis hukkamõistev pomin, kui ta seda ütles. Üks meestest märkis, et tema külas oleks naisel juba kõri läbi lõigatud.
Sel hetkel tõusin ma püsti ja ütlesin meestele, et olen piisavalt kuulnud. Ma pragasin nendega, et nad klatšivad nagu vanamoorid õmblusringis, ning tuletasin neile meelde, et härra Wahdati suguste inimesteta me peaksime tagasi oma külla minema ja seal lehmasõnnikut korjama. Kus on teie lojaalsus, teie austus? nõudsin ma.
Tekkis hetkeline vaikus, mille jooksul ma arvasin, et olin nendele puupeadele mingit mõju avaldanud, aga siis puhkes valla naer. Zahid ütles, et olen tallalakkuja ning et võib-olla kirjutab maja peatne perenaine luuletuse ja paneb sellele pealkirjaks „Ood Nabile, paljude taldade lakkujale“. ma kõndisin naerukõkutuste saatel nördinult majakesest välja.
Aga ma ei läinud kaugele. Nende klatš tekitas minus nii tülgastust kui ka põnevust. Ja hoolimata õiglustunde väljendamisest, sündsuse ja diskreetsuse jutlustamisest, jäin kuuldekaugusesse. Ma ei tahtnud ühestki rõvedast üksikasjast ilma jääda.
Kihlus