Viienäpu. Māra Zālīte
Читать онлайн книгу.
mu vaeseke, tule mu mutukake, pisike konnatirtsuke, ära karda, vesi annab kaitset. Seepärast ju olengi. Ma ütlen sulle midagi. Sa pead õppima vahet tegema maal ja tulel, õhul ja veel, ning hõrgul ja toorel, ning kaunil ja ilgel. Väga tähelepanelikult. Väga tähelepanelikult, lausub vesi. Tule!
Laura väherdab kutsika kombel puhtas allikavees. Latsutab pardi moodi. Hõõrub rohtudega kõiki kohti, mitte ainult neid, roojaseid, õudselt roojaseid. See koht, see tüdrukute koht kipitab. Rohejat vett on palju. Laura läheb ühest pesemiskohast teise juurde. Seejärel veel ühte teise, puhtasse, karskesse kohta. Heidab seljast kõik riided, kõnnib ühte teise, puhtasse, karskesse kohta. Lebab allikavees, silmitseb kiiskavaid piisku rohuvartel ja kõrgeste tipus.
Läheb ühte teise, puhtasse ja karskesse kohta. Hõõrub rohtudega. Palderjani, kalmust, piparmünti tunneb lõhnast.
Rennist voolab vaikse sulinaga allikavesi, päike on üleval, linnud säutsuvad, rohutirtsud siristavad. Vesi voolab salasügavustest, sealt voolab puhas vesi. Puhas, imepuhas vesi voolab rooja poole.
Laura küürib ja loputab kleiti ja aluspüksikesi. Läheb ühte teise, puhtasse ja karskesse kohta. Ta lebab taevassiniste ja valgete äraunustamislillede keskel. Sinitaevas, valged pilved.
Laura teab nüüd, miks on Avoti neile kodu nimeks.
Vana pink oli võserikku kasvanud. Seesama pink! Ta oli naasnud sinna, kust oli alustanud. Miski ei tunnista, et Laura oli siin kutsika kombel väherdanud, pardi moodi latsutanud. Rohi oli jälle üheks põimunud, rohi ei taha enam midagi Laurale meelde tuletada. Rohi teeskleb, et ei mäletagi enam Laura pööratsemist, rohi vaikib.
Pink on hallikarva, samblik tükati peale kasvanud, päikesest lämmitatud, soe, armas hõbejas pink. Laura istub. Pink soojutab jahedat peput. Laura tunneb alles nüüd, kuidas hambad lõgisevad, suutmata neid talitseda, ning pealekauba see hirmus hanenahk! See ei lähe ealeski mööda! Aga Laura on seevastu jälle puhas. Laura on pääsenud. Allikas, vesi, rohi ja äraunustamindlilled on Laura ära päästnud.
Tuulevire kuivatab võsas Laura kleiti ja aluspüksikesi. Puhu, tuul!
Krookslehtede kirkad õied kiikavad taevasse. Kas kastepiisad ongi selleks krooksleheteeks, mida Ema käskis koguda? Aga kuidas seda koguda, kui tee esimese puute peale laiali valgub? Kaob nagu elavhõbedatilk katkisest kraadiklaasist.
Laura puhastab renni mullustest lehtedest ja muust prahist, kraabib rohelise kõntsa minema. Vesi hakkab hoopiski jõudsamalt voolama. Mida vesi oli Laurat päästes öelnud? Et tuleb õppida. Aga mida?
– Sa pead õppima vahet tegema maal ja tulel, õhul ja veel, ning hõrgul ja toorel, ning kaunil ja ilgel, – Vesi võib rahumeeli uuesti korrata. – Väga tähelepanelikult. Väga tähelepanelikult, – kuulutab Vesi veel kord.
Laura ei taipa nii või teisiti, aga ta ei taha vett kurvastada.
Sinine kumm
TÄNA PÕLETAVAD KÕIK seda õudset barahlood. Minema! Plats puhtaks. Kõik need putkad, kogu selle Shanghai tulle! Küttepuudeks ei jäta Isa midagi. Küttepuud peavad olema puhtad ja valged, Isa toob sellised koju. Kenad kasehalud. Haavapuid läheb ka vaja. Haab teeb lõõrid kasetõrvast puhtaks.
Isa on toimekas. Hea, et kang on. Isa oli selle rohu seest leidnud. Nagu vikatigi. Ime, et keegi pole peale astunud, silma torganud. Võib nõgeseid niita. Ema arvab, et alustada tuleb sinise kummiga, et mürakas sinine kumm tuleb kõige esimesena põlema panna. Nii õudselt vastik on see kumm talle. Isa ütleb, et tuleb kõik puud, kogu põlev rämps kummile peale laduda, las see putka ulub! Ema naerab!
Need putkad uluvadki, tõesti uluvad, viltused, äbarikud putkad ühes kõikide küülikupuuridega, ühes kogu kanasita ja põhuga, isa lõhub, viskab aina tulle, kõik põleb, ainult kumm ei ulu veel.
Kõik on tulest lõõmas.
Ema põleb õuekeskme puhtaksrookimise ihas. Alustuseks suurem praht, küll hiljem jõuab ühtekokku rehitseda ja korjata klaasitükid, purgid, vanad kalossid, kolmnurksed äädikapudelid – tea, kas nad kaanisid seda äädikat vee asemel, või? – mullustest peetidest triikis mädanevad kotid, kogu väiksema prahi ühes mulluste peetidega, kõik kidinad. Koerasita, plekk-lüdid, lillepottide killud, vanad ajalehed, kõik.
– Kas, näed, Anda! Tasapisi saab puhtaks. Kõik läheb hästi. Ilus kivi, ilus töö. Ehtsad lossivaremed! – Isa patsutab vastu laudamüüri.
Pärast putkade kadumist võib lõpuks müüri näha. See rabab suurte tahutud kivide värvidega ja rühiga.
– Hea meister tegi. Müts maha. Küll on ikka sepis! Nojaa, rikas Zemgale, – Isa rõõmustab.
Laura mõtleb, kas need pole mitte kalliskivid. Uduvinesed tulipunased, sillerdavad hallid, taevasinamustad. Mustad on totšna kalliskivid. Mustadel on isegi kullasooned, neis võib äkki kuldagi sees olla.
Isa pillub tulle üha uut tuleläidet. Näib, et Isa sisemuseski lõõmab kõik. Laura näeb, et lõõmav Isa on Emalegi meeltmööda.
– Laura, ära ainult ligi poe! Kõrvetad patsid ära! – Ema sädeleb.
Laura on juba ligi pugenud, ainult Ema pole jaole saanud, aga rohkem ei lase. Laurale ei meeldi kõrbenud juuste hõng. Laura on kõrbenud laubajuuksed juba maha hõõrunud. Kärssus on need juba kaduvikku haihtunud nagu hallikas tahmasadugi.
– Laura, mõistata mu mõistatus ära! Kes sööb ilma hammasteta? – hüüab Isa üle õue.
– Tuli! Tuli!
Laura teadis juba, aga nüüd näeb. Tuli õgib ilma hammasteta! Tuli õgib kõike! Laura adub tule tigedat väge ja hoolimatust. Hea, et tuli on nende poolel. Tuli on sõber ja abimees. Aga kui poleks? Rumal on mõelda, mis oleks, kui poleks.
Kuumus paneb õhu virvendama. Läbi tule paistab, et Isa ja Ema õõtsuvad, heljuvad kui lõng tuules. Siuglevad kehad otsekui hõljuksid õhus.
– Džonni, kas pole liiast? – pärib Ema tule taga hõljudes Isalt.
– Olgu, las taltub, – vastab Isa siueldes.
Tuli ei kavatse mitte kõige vähematki taltuda. Mitte kõige vähematki. Tuli on viimaks kummi hambusse saanud. Uu-uu-uu! Tuli ulub jälle. Must suits on tornina taevasse kerkimas. Kumm ehitab seal koerakoonlaste lossi! Näkku paiskub must suitsupahmakas. Kumm on see, kes uhab, kumm! Lämmatab kummihaisuga, hammustab kõrri. Laura ei näe läbi musta pilve mitte kedagi ega mitte midagi. Ema! Isa!
Kumm lahistab musta, tahab alistada tulipunast ja oranži lõõsavalgust. Laura taipab, et kell on löönud! Sinine kumm pole mingi küülikupuur, kes laseb end tulel ilma ühegi pobinata ära õgida. Kumm alles näitab, kuidas ulguda tuleb, kuidas tuleb haisu teha, kuidas musta tahma näkku loopida. Kaitsku end kõik, kes julgevad sinise kummi vastu astuda. Need lämmatab ära, need kõrvetab ära! Need katab peast taldadeni musta tahmakorraga, käigu siis terve elu musta murjanina. Koos nahaga tuleb maha kiskuda. Need mürgitab ära! Tuli ei aita!
Emme! – Laura kisendab, sest on täitsa selge, kes on kõige suuremas ohus.
Kes oli kõige rohkem sinise kummi vastu? Kes tahtis sinise kummi esimesena tuleroaks heita? See oli Ema! Kumm maksab Emale kätte. Õudselt maksab kätte! Kumm kisub Laural silmad peast, teeb pimedaks, paneb pea pööritama, kõrvetab kaela ega lase armast Ema päästa! Armast Emmet!
– Isa, päästa Ema ära! Isa, päästa Ema ära! – Ulguv sinine kumm lämmatab Laura ära, saadab köha kaela, paneb öökima, ning kuulmata sõnad haihtuvad musta keerisesse.
– Laura, mis sa seisad nagu ork otse suitsu keskel! Kas sa ei saa eemale minna! – Ema kisub Laurat kättpidi. Miks nii toorelt? – Otse tuule peal! See on mürgine suits! Kas sa ei saa aru? Kas sul pea on otsas või mitte? – Ema pahandab.
Isa toksib rahumeeli kummi pika toikaga. See pole enam sinine, suitsugi jääb üha vähemaks.
– Kumm! Ema! – Laura nuuksub.
– Kas