Viienäpu. Māra Zālīte
Читать онлайн книгу.
tal polegi oma tooli? Jõle ülekohus. Laura pisarad voolavad nagu oavarrest. Nutul ei tule lõppu, otse vastupidi – see kogub jõudu, purskub otsekui purskkaevust, mida Laura oli näinud mingis Moskvas või mis ta oligi.
– Oota, Laura! Sa saad endale tooli! Istu, – Isa läheb kušetituppa ja naaseb väikese kapikesega.
– Ma istun tumbotška peal. Näed? Kas nõnda klapib?
Isa võib rahumeeli madalal tumbotškal istuda, sest ta on pikk, nõnda klapib.
Laual on keedetud kartulid. Laura tunneb ka rohelisi herneid porganditega, selliseid oli ta kord lasteaias söönud.
– Mis see on? – Laura osutab nõule.
– Smooritud kana. Söö, söö lapsuke, söö, – ärgitab Miima.
– Liha, – selgitab Ema.
– Aja aga sisse! – ütleb Taat juba erksamalt.
Laura tajub jälle hellust. See paitab otsekui sooja ja pehme tuulepuhanguna rinda. Jälle kui tuulepuhang. See kerkib ühes kartuliauruga üles, mis seal imet, kas pole kartulidki maast pärit. See on seesama armas mullavire, aga nüüd seguneb see unekirmetega, smooritud kana lõhnaga, uueks lõhnaks, aga armsaks. Ja kana ise on ka armas. Aga kas ta ikka mune võib veel muneda?
Magustoiduks on kissell vahukoorega. Imearmas vahukoor, kuigi Laura ei tea, mis asi see on. Midagi head, üldsegi mitte Melioratsiooni moodi! Laura jääb vahukoort äraootamata oma toolil magama, seevastu Melioratsioon ajab Laurat unes taga, aga Laura paneb plehku, tõuseb õhku ning lendab ära.
– Söö, söö nüüd lapsuke, söö, – Miima sosistab kuskil alt
– Čame, čame, deda genazvalos, – mumiseb Laura unes.
Aga
EMA OLI JUBA EILE haisu tundnud, aga kes siis laua taga sest räägib. Vanasid ei tahtnud ka kurvastada. Miima oli nõnda püüdnud. Ja vaene Taat, see samuti. Aga Emagi, johhaidii, on püüdnud, et mitte välja näidata, et naasmisrõõmu on tabanud kildudeks purunenud savipoti saatus.
Isa üritab Ema mõtteid mujale rihtida ning pärib, kas uuel kušetil magamine polegi talle teps mitte rõõmu pakkunud. Isa ei unusta küll esimest Lätimaa-ööd mitte kunagi. Mitte kunagi, kiisuke.
Ema ei unusta ka, aga.
Ja kas siis ei tulegi rõõmustada, et Laura kõhukinnisus on lõpuks möödas?
Tuleb, tuleb küll rõõmustada, aga.
Ja kas siis Ema ei taipa, et kogu see hullumeelsus on möödanikus, lõppenud ja läbi, ja kas see pole kõige suurem õnn?
On, on küll, Džonni, aga.
Ema on Isa vastu armas, teeb Lauralegi musi, aga.
Ema on kõige Isa öelduga nõus, aga.
Hommikupäike pole nõnda hellitlev kui õhtueelne poolpäike. Teine päev pole esimese moodi.
Kõik keeras untsu see Ema igavene – aga.
Jube, jube! Ema kondab ringi ja korrutab. Puudeta maja on alasti, ning Ema tunneb end majaga ühtemoodi, paljalt. Kõigi inimeste ees paljas, lahtiriietatult ja paljaksröövitult! Maa maja ümber on pea nurkadeni üles songitud. Kas neil siis maast puudus?
Ainult kaks tuba on Avotil kuigivõrd elamiseks kõlblikud. Maja teine pool on laudaks. See on loomasõnnikust tuubil. Ammuks see oli, kui veel lehmi peeti, lehkab endiselt. Virts ajab vaat et üle läve. Lehmakoogid pole veel ära kuivanud.
Ema nutab.
Siberis, jah, seal elasid küll inimesed elajatega koos, aga see oli Siberis! Elajad soojendasid inimesi ning inimesed soojendasid elajaid. Kõik koos elasid karmi talve üle. Aga Lätimaal, aga suvel, aga Avoti valge pottahju ja samettapeediga suurtoas? Kuut? Sitahunnikud aknalaudadeni? Ema oli kõigeks valmis, aga mitte selleks!
Shanghai! Kõikjal sõnnik, хлам, rämps, барахло, igavene bardakk! Mis pagana tobedad putkad on igasse nurka püsti aetud? Kanade ja küülikute pärast, olgu, aga mispärast otse lillepeenra keskele? Rooside ja liiliate sekka?
– Sa vaata vaid, Džonni, milline ilu!
Laura vaatab samuti. Hiiglasuur traktorirehv põõnab keset õue, see on mürksiniseks võõbatud.
Nõnda näeb nüüd lillepeenar välja! See on nende maitse! Siin, kus oli varem lipumasti koht. Kõik on ära lagastatud! Kõik on ära narritud, kõik on ära hävitatud!
Isa arvab, et Ema piinleb asjata. Kama kaks! Ena mul asja! Siberiski tehti rehvidesse lillepeenraid, seal värviti ka kõik siniseks. Venelastele meeldib sinine värv, selline sitakarvasinine. Mida sa ikka teed? Sitakarvasinisest pole veel keegi ära kõngenud, ehk ainult kärbsed. Milleks peab Ema igasugu tühiasjade pärast õiendama ja purelema?
Emale tähendavad sihukesed sõnad otsekui heintesse visatud tuletikku. Ah, Isa kaitseb venkusid? Seda poleks ta küll oodanud sellelt, kellel venelased kogu pere vagaseks tegid! Isa kisendab, et Ema ikka mõelgu, mida räägib! Ema kisendab, et Isa mõelgu ise, mida räägib!
Las Isa tulgu ja kaegu lauta! Ilusat Avoti lauta! Katus sisse langenud, Isa näeb isegi. Jah, aga mispärast sisse langenud? Vaata! Jah, see on tõesti lolluse tipp, Isa nõustub. Pennid kõik välja saetud, ära köetud. Kõik, mis kuudis puidust tehtud, oli välja kistud ja ära köetud. Seepärast tuligi loomad suurtuppa tuua. Ning vanaisa nimetab seda veel uhkelt saaliks! Lolliks võib naerda!
Mistarvis siis nutta, kui võib lolliks naerda? Laura kolab ringi ja rõõmustab. Ning naerab. Laura leiab peeglikillu ning laseb maja seintele päikesejänkusid, tobedatele putkadele, sitahunnikutele, ja naerab. Jänkud kargavad, pealegi Laura tahtmist mööda. Neid võib äkitsi siputada ja lasta aeglaselt libistada. Laura taltsutab jänkusid, aga võiks ka lõvisid taltsutada. Kui tarvitseks. Küll Laura saaks kõigega hakkama.
Laura ei oskagi kosta, mille pärast rõõmustab. Kõige pärast! Ümberringi haljendava roheluse pärast. See on Lätimaa avarus, Lätimaa! Laudsiledate põldude pärast. Need on Lätimaa põllud, Lätimaa! Lätimaa – see tähendab juba iseenesest juubeldust ja õnne. Nõnda kaugele on kõik näha! Joovastus on Laura rinnus nagu valge ja leebe tuvi, lehvitab tiibu ning kudrutab õrnalt ja jaksukalt.
– Džonni! Kas need on inimesed? Mitte melioratsioon, vaid need koerakoonlased on vana pärna maha saaginud! Ja vanad vahtrad! Ja need iidamast-aadamast saati olnud pirnipuud! Vaata, kus pärn on!
Ema näitab hiiglasuurt ümmargust puulitrit, see meenutab lävel olevat veskikivi, aga pole kivist, vaid puust. Ema silitab ja hakkab jälle nutma.
Ema käitumine teeb leebe rinnatuvi kartlikuks, heidutab päikesejänkusidki, Ema rikub Laura elu, ta ei pea enam vastu, kaebab Isale.
Isa tahab ühte tõsist asjade sirgeksrääkimist.
Suurte inimeste moodi. Neljasilmajutt.
Mis see veel on? Neljasilmajutt? Kas keegi on nelja silmaga? Miks nelja silmaga? Kes keegi neljasilmaline kuulab Laura ja Isa jutuajamist pealt? Egas Isa Laurale halba ei taha? Aga mis neli silma need on?
Крышка ja завал
– SA EI TOHI Ema peale PAHANE OLLA! Me mõlemad ei tohi pahased olla!
– Miks?
– Vaata, Laura, Ema tunneb end hoopis teisiti kui meie sinuga.
– Miks teisiti? Miks Ema nutab?
– Vaata, Laura, Avoti on Ema isakodu, Taadikodu. Ning vaarisa kodu vist samuti. Ta on siin üles kasvanud. Kõik on talle siin väga armas.
– Väga, väga?
– Väga, väga. Kui Ema Siberis Lätimaast mõtles, olid ta mõtted just Avoti-kodus. Mõtted ja unistused.
– Miks sina ei mõelnud?
– Me räägime praegu Emast! Vaata, Laura, Ema unistas sellest endisest Avoti-kodust, aga seda endist, tuleb välja, polegi enam. Meie