Viienäpu. Māra Zālīte
Читать онлайн книгу.
üks kord Siberist tagasi. Salamahti.
– Mis see on – salamahti?
– Illegaalselt.
Laurale ei ütle see sõna kõige vähematki, aga ta kostab ikkagi – ah nii.
– Avoti-kodu polnud siis veel lagastatud.
See oli Laurale küll täitsa uudis! Miks Ema siis Lätimaale ei jäänud, miks ta Siberisse tagasi läks? Laura poleks küll läinud. Kus siis Laura tookord oli?
– Sind ei olnudki veel olemas. Koerakoonlased, need neetud lurjused olid Ema kinni võtnud ning saatsid tagasi. Otse koolipingist saatsid Siberisse.
– Miks?
– Saatsid tapiga tagasi. Laura, ma räägin sinuga nagu suure inimesena. Selge?
Selge. Ei tohi pärida, mis asi see tapp on.
Tapiga. Isa räägib enne seda sõna justkui kinnipigistatud hammastega, aga rahulikult. Aga rahu läheb ropsuga tormiks! Laurale tuleb hirm peale! Isa on täitsa vihast plahvatamas! Haarab peast kinni.
– Tapiga. Laura, kui sa teaksid, mis see tapp on, aga hea, et sul pole aimu! Kuidas seda öeldagi – tapp on, tapp on…
Isa kargab jalule ning kisendab Tapi peale. Äkki on see Tapp nelja silmaga? Ehk saab Isagi lõpuks ennast tühjaks karjuda?
– Tapp on крышка, see on хана, see on завал! Mõistad?
Kuude kaupa, aina peresõlkad ühest vanglast teise. Mõistad? Ema noor, ilus tüdruk. Koos pättidega, igasugu pasatskitega. Litsidega ja mõrtsukatega! Ema ei räägi ju, isegi mulle ei räägi, võin vaid ette kujutada. Ma tean! Seepärast öösiti kisendabki. Egas ma nii juhm ei ole, arvamaks, et ta jäi puutumata.
– Kas Ema puudutati sõnadega või kätega? – pärib Laura, aga Isa ei kuule.
– Aga, vaata, Laura, kuidas elu pöörab. Kuss! Kas sa jätad ükskord selle vahelesegamise, kuula ometi!
Tegelikult ei saa Laura kuidagi vahelesegamata olla. Aga erandeid tuleb ka ette.
– Kui Ema poleks Siberisse tagasi saadetud, poleks ma temaga kohtunudki. Mõistad? Kui ma poleks Emaga kohtunud, siis poleks sind olemaski. Ning, mindki poleks ehk olemaski. Jaa, Laura, mindki poleks olemas, kindel värk – poleks olemas! Нафиг mind oleks! Нафиг! Poleks ei sind ega mindki! Aga, vaata, me oleme olemas! Lihtsalt seepärast, et Ema on olemas. Ta on praegu närvišokis. Mõistad? Aga see läheb üle. Ja kui sa veel kord mulle Ema peale kaebad, kui teed oma igasugu nägusid… Всё!
Isa pöörab ära, ta ei taha enam rääkida. Ta on tühjaks rääkinud, ta on läbitorgatud õhupalli kombel tühjaks visisenud. Küllalt juba kah, küllalt. Laura peab käib samamoodi ringi ning kõht on süütundest tummil. Ei, Laura ei tee enam kunagi Emale, Emmele, Emmekesele koledaid nägusid, ei ealeski! Oleks teadnud, et Emal, Emmel, Emmekesel on närvišokk, poleks teinudki. Aga mis see šokk on? Olgu mis on, peaasi, et üle läheb.
Isa pole kunagi Lauraga nõndamoodi rääkinud! Nagu suure inimesega. Laura hindab seda, Laura on uhke.
Mis see tähendab – siis polnuks Laurat olemas? Kuidas polnuks? Olnuks ära surnud? Kuidas see on – mitte olemas olla?
Aga suur inimene ei saa iga sõna pärast pärida: miks, miks, mis see on, mida see tähendab?
Kui suurelt inimeselt päritakse, kas mõistad, siis tuleb teeselda, et mõistad. Seepärast on Laura kogu aeg mõistvalt peaga noogutanud. Kui öeldakse, et всё, siis nii ongi – всё!
Isa sobrab kaua taskutes, kuni saab lõpuks tikud ja paberossid kätte, toetub seina vastu, kükitab ja suitsetab. Kükitab ja suitsetab. Nõnda kükitavad vaid Siberis olnud. Barakis elanud. Kes on harjunud, et pole kuskil istuda. Laura paneb selliseid asju tähele.
Mõne aja pärast teeb Laura suu lahti, et pärida, sest on juba unustanud, et on suur inimene. Isa vaatab selliste silmadega! Justnagu nelja silmaga!
Laura läheb meelsamini veel ühte rabarberivart närima.
Õpetajanna
LAURA KUULEB Ema rõõmsat häält. Lõpuks ometi rõõmsat!
– Aitäh, armas õpetaja! Poeetide nartsissid! Te olete meie esimene külaline. Pea lausa segi, ei teagi kohe, mida öelda, mida mitte. Laurake, ära peida ennast! See on minu armas Õpetajanna, tule siia. Õpetajanna, see on Laura.
– Tere, Laura! Sul on nii ilusad patsid! Su emal olid ka sellised. Nagu nisupead päikeseloojakus. Sa olevat juba viieaastane? – Õpetajannal on lahke hääl. Tal on lahke nägu, lahked silmad, lahked liigutused. Tal on ilusad, hõbehallid juuksed, sellises – lahkes soengus, Laura ei oska teisi sõnu leida. Suure, valge kraega must, särav atlasskittel. Õpetajanna meeldib Laurale. Kuidas vanal inimesel võib olla sedavõrd noor ja kaunis hääl?
– Laura, vasta, ometi! Kui vana sa oled?
Mispärast Ema veel pärib, Õpetajanna juba teab! Ise just ütles! No, olgu.
– Laura on viieaastane.
– Sa räägid nii hästi läti keelt! – Õpetajanna naeratab. Ega ta äkki ei naera Laura üle?
– Laura on häbelik, – Ema vabandab, kui Laura on ta selja taga peidus.
– See on hea. Mulle meeldivad häbelikud lapsed. Kas sa juba tähti õpid?
– Laura ei õpi tähti!
– Pole midagi. Sügisel lähed aabitslaseks, küll siis õpid, eks ole?
– Laura ei lähe aabitslaseks! Laura läheb kooli! Laura oskab juba ammu lugeda!
Õpetajannale meeldivad häbelikud lapsed! Laura meeldib Õpetajannale! Laura tahab õudselt Õpetajannale veelgi rohkem meeldida!
– Laura oskab läti ja vene keeles lugeda! Ja veel oskab paljudes keeltes – inglise, itaalia ja leedu keeles! Ja gruusia keeles! – kuulutab Laura.
– Õpetajanna lööb üllatusest käsi kokku. No on ikka vägev!
– Ema arvab, et Laura liialdab natuke. Kuigi Barakk oli ise üks pesuehtne Paabel, igatsugu keeled, lapsed jätavad ju kiiresti meelde.
Õpetajanna saab kõigest aru.
Laura turritab. See pole ühti nii hea. Laura ei taha sugugi, et Õpetajanna saaks kõigest aru. Näiteks suurustamisest.
Õpetajanna kingib Emale kauni pakikese. Ema teeb kingituse lahti. See on raamat. Ema langeb Õpetajannale kaela ja nutab. Fricis Bārda! See oli juba koolipäevil olnud Anda armsaim luuletaja, ning äsja oli valimikki välja lastud. Laurale ei meeldi habemed ega fritsudki.
Oli, oli küll keelatud autor olnud, aga nüüd pole vist enam keelu all. Kas Laurale meeldivad luuletused? Jah? Äkki võiks Laura midagi deklameerida? Deklameerida? Jah, no ette lugeda. Kõige armsama.
Rätsep õues kükitab,
Oma kuube lapitab.
Ilus Laura ilmapärjaks…
Laura võib mitte ainult ette lugeda, vaid isegi kõva häälega laulda!
Ema arvab, et aitab küll, et rohkem pole vaja, küllalt, olgu. Egas Laura ainult rumalaid lorilaule ei oska, vabandab Ema Õpetajannale.
– Su hääl on ka ilus! Kui kasvad, kas tuled mu koori laulma? Laura ei tea, tal pole vähimatki aimu, mis asi see koor on, aga ta läheb. Laura läheb kasvõi maailma lõppu, sest Õpetajannal on midagi sellist, mida Lauragi ihaldab, aga ta ei tea veel, mis nimelt. Lahked sõnad, valge krae või vana inimese nii noor hääl. Tahaks seda Õpetajannalegi öelda, aga kuidas sa ütled, kui ei teagi, mida nimelt tahaks öelda.
Õpetajanna sõnad voolavad helgelt ja laugelt. Nagu suur jõgi, tuleb Laurale pähe, nagu suur jõgi. Laura võib jälle väikestest, pisitillukestest kalakestest täis hingata.
Õpetajanna on väga õnnelik, et Anda on jälle tagasi. Õpetajannast kiirgub