Tark lapsevanem. Thomas Gordon
Читать онлайн книгу.
ei saa enam rääkida, vaid sulgun endasse.
Asun ennast kaitsma, hakkan vastu.
Hakkan vaidlema või ründan.
Tunnen end alaväärse või eksinuna.
Vihastan või tunnen pahameelt.
Tunnen end süüdi või halvana.
Kogen sundi muutuda – mind ei hinnata sellisena, nagu ma olen.
Tunnen, et teine ei usu, et ma saaksin oma probleemiga ise hakkama.
Näib, et mind koheldakse isalikult, nagu oleksin laps.
Tunnen, et mind ei mõisteta.
Mulle näib, et mu tunded ei ole õigustatud.
Mul on tunne, et mind katkestati.
Tunnen end halvasti.
Oleksin justkui tunnistaja, kes on sattunud ristküsitluse alla.
Mul on tunne, et kuulajal on ükskõik.
Seepeale saavad vanemad otsekohe aru: kui need kaksteist suhtlemistõket mõjutavad nende endi suhteid teiste inimestega, mõjutavad nad tõenäoliselt ka lapsi.
Ja neil on õigus. Siintoodud kaksteist vastuste liiki on just need, mida terapeudid ja nõustajad on õppinud lastega töötamisel vältima. Sellised vastamisviisid ei mõju enamikul juhtudest tervendavalt või on sootuks destruktiivsed. Professionaalid õpivad kasutama teisi vastamise viise, mis on tunduvalt vähem ohtlikud ega pane last endasse tõmbuma. Need ei tekita ebaadekvaatsuse või süütunnet, ei vähenda lapse enesehinnangut, ei sunni teda ennast kaitsma, ei kutsu esile pahameelt, ei tekita tõrjutuse tunnet jne.
Selle raamatu lisas oleme need kaksteist suhtlemistõket eraldi osadesse paigutanud ning kirjutame nende võimalikest negatiivsetest toimetest üksikasjalikumalt.
Kui vanemad mõistavad, kui sageli nad suhtlemistõkkeid kasutavad, küsivad nad kannatamatult: “Aga kuidas veel võiks vastata? Mis võimalused üle jäävad?”, “Kui ma küsimusi ei esita, siis kuidas ma teada saan, mis õieti toimub?” Järgnevalt toome ära mõned muud võimalused.
LIHTSAD UKSEAVAJAD
Üks tõhusamaid ja konstruktiivsemaid võimalusi vastata laste sõnumitele, mis väljendavad tundeid või probleemi, on kasutada nn ukseavajaid, innustades last rääkima. Need on vastused, milles ei sisaldu kuulaja enda mõtteid, hinnanguid või tundeid, ning ometi kutsuvad nad last jagama oma mõtteid, hinnanguid ja tundeid. Need avavad talle ukse, kutsudes teda kõnelema. Lihtsaimad neist on sellised mittemidagiütlevad vastused nagu:
“Selge.”
“Oo.”
“Mh-mhh.”
“Või nii.”
“Huvitav.”
“Tõesti.”
“Ütle nüüd.”
“Tõepoolest.”
“Tegid, jah?”
“On see võimalik?”
Teised kutsuvad otsesemalt rääkima, näiteks:
“Räägi mulle sellest.”
“Mulle meeldiks sellest kuulda.”
“Räägi veel.”
“Mind huvitaks sinu arvamus.”
“Sooviksid sa sellest rääkida?”
“Arutagem seda.”
“Vaatame, mis siit edasi tuleb.”
“Räägi mulle kogu lugu ära.”
“Tundub, nagu tahaksid sa selle kohta midagi öelda.”
“Paistab, nagu oleks see sulle oluline.”
Need ukseavajad või kõnelema kutsujad võivad teise inimese ülesannet tunduvalt lihtsustada. Nad julgustavad teist inimest juttu alustama või jätkama ning jätavad ohjad tema enda kätte. Selliseid sõnumeid kasutades ei haara te jutuotsa, nagu juhtub pahatihti siis, kui sekkute muudel viisidel (küsimine, nõuandmine, rahustamine, moraali lugemine jne). Ukseavajad hoiavad teie enda tunded ja mõtted suhtlemisprotsessist väljaspool. Laste ja noorukite reaktsioonid neile ukseavajatele on hämmastavad. Noored muutuvad usalduslikumaks ja julgevad ennast avada, nad sõna otseses mõttes valavad oma tunded ja mõtted välja. Nagu täiskasvanud, armastavad ka nemad rääkida, ning teevad seda meelsasti, kui keegi neid julgustab.
Need ukseavajad teavitavad last ka sellest, et teda kui inimest hinnatakse ning austatakse, öeldes talle:
“Sul on õigus öelda, mida sa tunned.”
“Ma pean sinust lugu kui inimesest, kellel on oma mõtted ja tunded.”
“Ma võin sinult midagi õppida.”
“Ma tõesti tahaks sinu arvamust teada.”
“Sinu ideed on kuulamist väärt.”
“Sa huvitad mind.”
“Ma tahan sind paremini tundma õppida.”
Kes ei vastaks meelsasti sellistele pöördumistele? Milline täiskasvanu poleks meelitatud, kui keegi tekitab temas tunde, et ta on väärtuslik ja huvitav? Lapsed ei ole siin erandid. Kui olete neile sõnalise väljakutse esitanud, hoidke end tagasi, et te ei tõkestaks nende vaba eneseväljendust. Võite selle käigus ka nende või enda kohta midagi uut teada saada.
AKTIIVNE KUULAMINE
Kui lapsel on probleem, saab sellele reageerida veelgi tõhusamalt kui ukseavajate abil, mis kutsuvad rääkima. Ukseavajad kõigest avavad ukse, et laps saaks rääkida. Ent vanematel on tarvis õppida ka seda, kuidas ust lahti hoida.
Aktiivne kuulamine, mis on tunduvalt tõhusam kui passiivne kuulamine (vaikimine), on tähelepanuväärne võimalus lähendada sõnumi saatjat ja vastuvõtjat. Selles protsessis on vastuvõtja niisama aktiivne kui saatjagi. Ent aktiivse kuulamise õppimiseks peavad vanemad paremini mõistma kahe inimese vahelist suhtlemisakti, ning selle selgitamiseks kasutame paari joonist.
Kui laps otsustab vanemaga suhelda, on tal selleks mingi põhjus. Ta tahab midagi; tal on ebamugav olla; ta tahab jagada oma tundeid; ta on millegi tõttu endast väljas; tal on probleem – meie ütleme selle kohta, et lapse organismis valitseb tasakaalu puudus. Et end tasakaaluseisundisse tagasi tuua, otsustab laps midagi ütelda. Oletame näiteks, et lapsel on nälg.
Et näljast (tasakaalu puudumise seisundist) vabaneda, hakkab laps sõnumi saatjaks ja ütleb midagi, mis tema arvates võiks tagada toidu. Ta ei saa edasi anda seda, mis temas tegelikult toimub (nälg), kuna see koosneb keerulistest füsioloogilistest protsessidest organismi sees. Seega, kui laps tahab kellelegi oma näljast teada anda, peab ta valima signaali, mis tema arvates võiks tähendada sõnumit: “Ma olen näljane.” Seda valiku protsessi nimetatakse kodeerimiseks – laps valib koodi.
Oletagem, et meie näites valib laps sellise koodi nagu: “Issi, millal õhtusöök valmis saab?” Nüüd edastatakse see kood ehk verbaalsete sümbolite kombinatsioon keskkonda, kust vastuvõtja (isa) selle leiab.
Kui isa võtab kodeeritud sõnumi vastu, tuleb tal see dekodeerida, et mõista, mida laps soovib.
Kui isa dekodeerib lapse sõnumi õigesti, mõistab ta, et laps on näljane. Dekodeerides aga sõnumi nii, et laps tahab ruttu süüa saada, et jõuda veel enne magamaminekut välja mängima, on tegu arusaamatusega; suhtlusprotsess