Tark lapsevanem. Thomas Gordon
Читать онлайн книгу.
vaikida. Inimene, kes kirjeldab oma esimest vestlust psühholoogi või psühhiaatriga, ütleb tihti: “Tema ei ütelnud midagi, mina rääkisin kogu aeg.” Või: “Rääkisin talle enda kohta igasugu koledaid asju, aga ta ei kritiseerinud mind üldse.” Või: “Arvasin, et ei ütle talle midagi, aga rääkisin terve tunni.”
Need inimesed kirjeldavad oma kogemust – üsna tõenäoliselt esimest kogemust – sellest, kuidas nad rääkisid kellegagi, kes lihtsalt kuulas neid. See võib olla imeline kogemus, kui teise inimese vaikimine paneb teid tundma end täisväärtuslikuna. Seega võib mitte millegi tegemine siiski sõnumit kanda, nagu järgnevas dialoogis vanema ja teismelise tütre vahel, kes oli just koolist tulnud.
LAPS: Mind saadeti täna direktori juurde.
VANEM: Jah?
LAPS: Jah. Õpetaja Franks ütles, et ma räägin tunnis liiga palju.
VANEM: Hm.
LAPS: Ma ei salli seda vanameest. Ta istub seal klassi ees ja jutustab oma muredest või lapselastest ning tahab, et me oleksime sellest huvitatud. Sa ei kujuta ette, kui igav see on.
VANEM: Mh-mhh.
LAPS: Seal tunnis ei ole võimalik niisama istuda! See ajab lihtsalt hulluks. Mina ja Jeannie istume ning teeme nalja, kui ta räägib. Oh, ta on kõige viletsam õpetaja, keda ma tean. Sihukesed õpetajad ajavad mind marru.
VANEM (vaikus)
LAPS: Hea õpetajaga ma käitun hästi, aga kui tuleb keegi Franksi taoline, siis pole mul kriipsugi õppimise tuju. Miks nad küll lasevad sellisel tüübil lapsi õpetada?
VANEM (kehitab õlgu)
LAPS: Ma arvan, et mul on kõige targem sellega leppida, sest ma ei saa endale õpetajaid valida. Viletsaid õpetajaid on rohkem kui häid, ja kui ma lasen neil oma tuju rikkuda, siis ei saa ma enam selliseid hindeid, mida mul on vaja kolledžisse pääsemiseks. Ma arvan, et teen niiviisi ainult endale halba.
Selles lühikeses episoodis ilmneb selgelt vaikuse väärtus. Vanema passiivne kuulamine võimaldas lapsel minna kaugemale esialgsest teatest, et ta saadeti direktori juurde. See lubas tal üles tunnistada, miks teda karistati, avaldada oma viha õpetaja vastu, mõtiskleda vastuhakkamise tagajärgede üle ja jõuda lõpuks järeldusele, et niiviisi käitudes teeb ta halba vaid iseendale. Laps arenes selle lühikese aja jooksul, mil teda tunnustati. Tal lubati oma tundeid väljendada; tal aidati isikliku probleemilahendusega välja tulla. Ta leidis ise konstruktiivse lahenduse, olgu see või ajutine.
Vanema vaikimine aitas sellele arenemisele, “kasvamisele”, enesemuutmise protsessile kaasa. Kui kurb oleks vanema jaoks olnud see, kui ta oleks käest lasknud võimaluse toetada oma lapse arengut, torgates jutu vahele mõne tüüpilise tõrjuva vastuse, näiteks:
“Mis? Sind saadeti direktori juurde! No tore!”
“Noh, olgu see sulle õpetuseks!”
“No kuule, õpetaja Franks ei ole ju tegelikult nii paha, või mis?”
“Kulla laps, sa lihtsalt pead õppima ennast kontrollima.”
“Parem õpi igasuguste õpetajatega toime tulema.”
Kõik sõnumid, mida vanemad sarnastes olukordades edastavad, mitte ainult ei väljenda tõrjumist, vaid peatavad ka edasise suhtlemise ega lase lapsel endal probleemi lahendada.
Seega võib ka mitte midagi ütlemine ja mitte midagi tegemine väljendada heakskiitu, ning aidata kaasa lapse arenemisele ja muutumisele.
HEAKSKIIDU VÄLJENDAMINE SÕNADES
Enamik vanemaid mõistab, et suheldes ei saa üks osapool pikka aega vaikida. Inimesed tahavad, et nendega sõnumeid vahetataks. Et saavutada lähedane suhe, tuleb vanematel oma lastega rääkida, ja lastelgi on vaja kõnelda.
Rääkimine on tähtis, kuid veelgi olulisem on see, kuidas vanemad seda teevad. Ma võin vanema ja lapse suhte kohta palju öelda, jälgides nende omavahelist suhtlemist, eriti aga seda, kuidas vanem vastab lapse teadetele. Vanematel tasub uurida, mil viisil nad lastele vastavad, sest siin peitub vanemliku tarkuse võti.
PETi kursustel kasutame järgnevat harjutust, et aidata vanematel ära tunda, mis tüüpi vastuseid nad kasutavad, kui lapsed tulevad nendega oma tundeid või probleeme jagama. Kui soovite seda harjutust praegu kaasa teha, on teil vaja puhast paberilehte ja kirjutusvahendit. Kujutlege, et teie viieteistaastane laps teatab ühel õhtul söögilauas:
“Mul on koolist kõrini. Seal õpetatakse ainult fakte, millest pole kõige vähematki kasu. Olen otsustanud, et kolledžisse ma ei lähe.
Selleks et keegi olla, pole tingimata vaja kolledžiharidust. Elus edasijõudmiseks on ka palju teisi võimalusi.”
Nüüd kirjutage üles, kuidas te sellisele sõnumile reageeriksite. Pange paberile lause – sõna-sõnalt, nii nagu te seda lapsele vastamisel kasutaksite.
Kui olete valmis saanud, kujutlege veel ühte olukorda. Kümneaastane tütar räägib teile:
“Ma ei tea, mis mul viga on. Enne ma meeldisin Ginnyle, aga enam ei meeldi. Ta ei tule enam üldse alla mängima. Ja kui ma üles lähen, mängib ta alati Ashleyga. Neil on nii lõbus ja mina lihtsalt seisan seal üksinda. Ma vihkan neid mõlemaid.”
Kirjutage jällegi täpselt üles, mida te oma tütrele sellise sõnumi puhul ütleksite.
Esitame veel ühe olukorra. Teie üheteistaastane laps teatab:
“Mispärast pean mina aeda koristama ja prügi välja viima? Rey ema küll ei käsi tal selliseid asju teha! Te olete ebaõiglased! Lapsed ei pea nii palju tööd tegema. Keegi ei pea niisuguseid nõmedaid asju tegema nagu mina.”
Kirjutage oma vastus üles.
Viimane olukord. Teie viieaastane poeg muutub aina pahasemaks ja pahasemaks, kuna ta ei suuda pärast õhtusööki köita ema-isa ning kahe külalise tähelepanu. Te pole oma sõpru kaua aega näinud ning olete süvenenud vestlusse. Äkitselt šokeerib teid poja valjuhäälne hüüatus:
“Te kõik olete nõmedad ja lollid. Ma vihkan teid.”
Kirjutage jällegi üles, mida te sellise pahameelest pakatava teate peale vastaksite.
Võimalikud vastamisviisid, mida ka teie hetk tagasi tõenäoliselt kasutasite, võib jagada teatud kategooriatesse. Tavalistelt mahuvad lapsevanemate vastused kõigest tosina kategooria alla, mis on loetletud allpool. Võtke oma vastuste leht ja püüdke vastused ära lahterdada, vaadates, kuhu nad kõige paremini sobivad.
1. KÄSUTAMINE, JUHTIMINE, KAMANDAMINE
Käsite lapsel midagi teha, andes talle vastava korralduse:
“Mind ei huvita, mida teised vanemad teevad, sinu asi on aeda koristada!”
“Emaga ei tohi niimoodi rääkida!”
“Nüüd lähed tagasi üles ning mängid koos Ginny ja Ashleyga!”
“Lõpeta hädaldamine!”
2. HOIATAMINE, MANITSEMINE, ÄHVARDAMINE
Ütlete lapsele, millised on tema tegevuse tagajärjed:
“Kui sa seda teed, siis sa alles kahetsed!”
“Kui sa veel midagi sellist ütled, lähed toast välja!”
“Kui sa tahad, et sul hästi läheks, siis parem ära tee seda!”
3. KORRALE KUTSUMINE, MORAALI LUGEMINE
Ütlete lapsele, mida ta peaks tegema:
“Sa ei tohi niimoodi käituda.”
“Sa peaksid tegema nii…”
“Täiskasvanuid tuleb alati austada.”
4. SOOVITAMINE, NÕU ANDMINE, LAHENDUSTE PAKKUMINE
Ütlete lapsele, kuidas