Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
ja testament?" Raineri naer kahekordistus. "Noh, ma ei tea, kas just "viimane". Esimene on see igatahes."
"See on kõigest vormel," selgitas hr. Balch.
"Noh, las käia." Rainer kastis sule tindipotti, mille onu oli tema poole lükanud, ja viskas üle dokumendi uhke allkirja.
Faxon, taibates, mida temalt eeldatakse, ning järeldades, et noormees allkirjastab testamendi täisikka jõudmise puhul, oli end seadnud hr. Grisbeni taha ja seisis, oodates oma korda dokumendile allkirja anda. Alla kirjutanud, hakkas Rainer paberit üle laua hr. Balchi poole tõukama, aga too ütles taas kätt tõstes oma nukral ahistatud häälel: "Pitser –?"
"Oh, kas sellel peab olema pitser?"
Üle hr. Grisbeni õla John Lavingtoni vaatav Faxon nägi peremehe kiretute silmade vahel kerget kortsu. "Tõepoolest, Frank!" Faxoni meelest tundus õepoja kergemeelsus teda veidi ärritavat.
"Kellel on pitser?" jätkas Frank Rainer ümber laua ringi vaadates. "Tundub, et siin seda ei ole."
Hr. Grisben sekkus: "Piisab templist. Lavington, kas teil templit on?"
Hr. Lavington oli hingerahu tagasi saanud. "Kuskil sahtlites peaks olema. Aga pean häbiga tunnistama, et ei tea, kus mu sekretär neid asju hoiab. Ta oleks pidanud hoolitsema, et koos dokumendiga saadetaks tempel."
"Oh, metsa –" Frank Rainer lükkas paberi kõrvale. "See on Jumala käsi – ja mina olen näljane kui hunt. Sööme kõigepealt lõunat, onu Jack."
"Ma arvan, et mul on ülakorrusel pitser," märkis Faxon.
Hr. Lavington suunas talle vaevuaimatava naeratuse. "Nii kahju, et teile tüli teeme –"
"Oh, kuulge, ärge teda praegu selle järele saatke. See kannatab, kuni oleme söönud."
Hr. Lavington jätkas oma külalisele naeratamist ning viimane pöördus otsekui selle naeratuse ähmasel sunnil ruumist välja ja jooksis üles. Olles kirjutuskastist pitseri võtnud, tuli ta jälle alla ja avas veel kord kabineti ukse. Tema sisenedes ei rääkinud keegi – küllap ootasid nad tema naasmist nälja sõnatu kärsitusega – ja ta asetas pitseri Raineri käeulatusse ning seisis vaadates, kuidas hr. Grisben tõmbas tikku ja hoidis seda vastu üht küünalt tindipoti kõrval. Kui vaha paberile laskus, märkas Faxon taas seda hoidva käe kummalist kurtumust, enneaegset ihulikku kurnatust: ta mõtiskles, kas hr. Lavington on õepoja kätt varem tähele pannud ja kas see pole talle praegu valusteravalt nähtav.
Selle mõtte juures tõstis Faxon silmad hr. Lavingtoni vaatama. Suurmehe pilk puhkas häirimatu heatahtlikkusega Frank Raineril, ja samal hetkel tõmbas Faxoni tähelepanu veel üks ruumis viibiv isik, kes pidi olema tulnud siis, kui tema ülakorrusel pitserit otsis. Uustulnukas oli umbes hr. Lavingtoni vanuses ja kehakujuga mees, kes seisis otse tolle tooli taga ja kes silmapilgust, mil Faxon teda nägi, põrnitses noort Rainerit niisama pingsa tähelepanuga. Sarnasus kahe mehe vahel – võib-olla jõudu saanud tõigast, et kuplitega laualambid jätsid toolitaguse kogu varju – tundus Faxonile seda suurem, et nende ilmed olid vastukäivad. Õepoja kohmaka katse ajal vaha tilgutada ja pitserit kasutada jätkas John Lavington ainiti tema silmitsemist pooliti lõbustatud kiindumusega, toolitagune mees aga, korrates nii võõrikult tema näojooni ja kuju, pööras poisi poole kahvatult vaenuliku palge.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.