Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
jututa viskas ta kaaslasele vahtrase kepi ja kadus silmist nii kiiresti, otsekui kadunuks tihenevasse hämarusse. Noormees istus mõned minutid tee ääres, kiites end taevani ja mõeldes, kui puhta südametunnistusega võib ta tervitada pastorit hommikusel jalutuskäigul ega pea vana hea diakon Gookini pilgu all häbenema. Ja kui rahulik pidi tulema uni juba tänasel ööl, mille ta pidanuks veetma nii kurjasti, aga puhkab nüüd puhtana ja armsasti Faithi embuses! Neisse meeldivatesse ja kiiduväärsetesse mõtetesse süüvinuna kuulis peremees Brown teelt hobuste tüminat ja pidas targemaks varjuda metsaserva, teades kurja kavatsust, mis oli ta siia toonud, ehkki ta oli nüüd nii õnnelikult sellele selja pööranud.
Kabjaplagin ja ratsanike hääled tulid lähemale, kaks vanurihäält, mis liginedes rahulikult vestlesid. Nood segunevad helid näisid teel mööduvat, ent kahtlemata pimeduse tõttu, mis oli nimelt selles kohas tihe, polnud rändureid ega nende ratsusid näha. Ehkki nende kogud riivasid teeäärseid madalaid oksi, polnud näha, et nad oleksid tumendanud, isegi mitte hetkeks, kahvatut kuma taamal heletavas taevas, mille eest nad pidid läbi sõitma. Peremees Brown küürutas vaheldumisi kikivarvul seismisega, lükates oksi kõrvale ja sirutades pead nii kaugele välja, kui söandas, märkamata varjugi. See ajas teda veel suuremasse segadusse, sest ta võinuks vanduda, et kui selline asi oleks võimalik, tundis ta ära pastori ja diakon Gookini hääled, nagu nad sõidaksid tasakesi sammu, teel kuhugi pühitsemisele või kirikunõukogule. Veel kuuldeulatuses peatus üks ratsanikest vitsa korjama.
"Neist kahest, püha härra," ütles diakoni oma meenutav hääl, "jääksin ma pigem kõrvale pühitsuslõunalt kui tänaöiselt kohtumiselt. Mulle räägitakse, et mõned meie kogukonnast tulevad siia Falmouthist ja kaugemaltki, ja teised Connecticutist ja Rhode Islandilt, lisaks mitmed indiaani loitsijad, kes oskavad peaaegu sama palju kuraditükke kui parimad meist. Liiati saab üks sire noor naine kogudusse vastu võetud."
"Väga hea, diakon Gookin!" vastas pastori vana pühalik hääl. "Anna kannuseid, muidu jääme hiljaks. Sa tead, et midagi ei saa teha, kuni ma maapinnale jõuan."
Kabjad klobisesid jälle ning hääled, mis nii kummaliselt tühjas kohas kõnelesid, liikusid edasi läbi metsa, kus eales polnud kogunenud kirik ega palvetanud üksik kristlane. Kuhu siis võisid teel olla need pühad mehed nii sügaval paganlikul tühermaal? Noorperemees Brown otsis puult tuge, valmis peapööritusest ja ülekoormatud südame haigest raskusest kokku varisema. Ta vaatas üles laotusse, kaheldes, kas seal on tegelikult üldse taevast. Ometi paistsid sinine võlv ja sellel eretavad tähed.
"Taevas pea kohal ja Faith minu taga, seisan ma ometi vapralt saatanale vastu!" hüüdis peremees Brown.
Kuni ta endiselt üles taevalaotuse sügava võlvi poole vaatas ja oli käed palveks tõstnud, kihutas üle seniidi pilv, ehkki tuuleõhkugi polnud, ja varjas helenevad tähed. Sinitaevas oli endiselt näha, välja arvatud otse pea kohal, kus see must pilvemass kiiresti põhja suunas liikus. Kõrgelt õhust, otsekui pilve sügavustest kuuldus segast ja kahtlast kõnekõma. Kord kujutles kuulaja oma kodulinna elanike hääli, mehi ja naisi, nii hardaid kui ka jumalavallatuid, kellest paljusid oli ta kohanud armulaua ääres ja näinud teisi kõrtsis mürgeldamas. Järgmisel hetkel, nõnda hägused olid need helid, kahtles ta, kas oli kuulnud midagi peale vana metsa sosina, mis kahises tuuletagi. Siis kostis valjemini tuttavaid hääli, mida päevavalgel võis kuulda Salemi külas, aga mitte kunagi varem öisest pilvest. Ühe noore naise hääl kaebles kõvasti, aga ebakindlalt nukrana ja anudes mingit teenet, mille saamine ehk olnuks talle kurb, ja kogu nähtamatu rahvahulk, nii pühakud kui ka patused, tundus teda edasi innustavat.
"Faith!" karjatas peremees Brown piinas ja ahastuses ning metsa kajad narrisid teda, korrates: "Faith! Faith!", otsekui otsiksid hullunud nurilased teda tervest laanest.
See karje täis leina, raevu ja õõva läbistas alles õhku, kui õnnetu mees vastust oodates hinge kinni hoidis. Kõlas karjatus, mille jalamaid summutas valjem häälterüma, mis haihtus kaugeks naeruks, kui tume pilv minema tuhises, jättes peremees Browni pea kohale selge ja tasase taeva. Aga miski heljus kergelt läbi õhu alla ja takerdus puuoksa külge. Noormees haaras sellest kinni ja nägi roosat linti.
"Minu Faith on läinud!" ägas ta ühe jahmunud hetke järel. "Siinilmas pole midagi head, ja patt on ainult nimetus. Tule, saatan, sest sinule on see maailm antud."
Ja ahastusest hullununa, nii et ta valjusti ja pikalt naeris, haaras peremees Brown oma saua ja asus jälle teele, nõnda kiiresti, et ta tundus mööda metsarada lendavat, aga mitte kõndivat või jooksvat. Tee muutus metsikumaks ja kõledamaks ja vähemkäidumaks ning kadus viimaks, jättes ta pimeda kõnnumaa südamesse, kus ta endiselt edasi tormas vaistu najal, mis viib sureliku inimese eksitusse. Terve mets kihas hirmsatest helidest – puud krigisesid, metselajad ulgusid ja indiaanlased huilgasid, mõnikord aga kõmises tuul nagu kauge kirikukell ja möirgas häälekalt ränduri ümber, otsekui naernuks kogu loodus teda välja. Aga tema ise oli selles maastikus suurim õudus ega kõhelnud selle teiste koleduste ees.
"Ha-ha-haa!" möirgas peremees Brown, kui tuul tema üle irvitas.
"Me veel kuuleme, kumb valjemini naerab. Ära mõtlegi mind oma kuraditükkidega hirmutada. Tulgu nõiad, tulgu võlurid, tulgu indiaani loitsijad, tulgu saatan ise, ja siit tuleb peremees Brown. Võiksite teda karta sama palju, kui tema kardab teid."
Tõepoolest, keset kogu seda tontlikku metsa poleks saanud olla midagi hirmsamat kui peremees Browni kuju. Mustade mändide vahel lendas ta edasi, vehkides sauaga palavikuliselt, andes kord voli jõletute jumalateotuste voolule, kord möirates niimoodi naerda, et metsa kajad tema ümber hakkasid naerma nagu deemonid. Omaenda kujul on vanatühi vähem hirmus kui inimese rinnus märatsedes. Nõnda sööstis kurilane oma teed, kuni nägi enda ees puude vahel värelemas punast valgust nagu siis, kui langil maha võetud tüved ja oksad põlema pistetakse ja need kesköötunnil oma tontliku leegi taevasse paiskavad. Ta peatus teda edasi tirinud tormi raugedes ja kuulis kerkimas midagi kirikulaulu taolist, mis taamal paljudest häältest kantuna pühalikult lahti rullus. Ta teadis viisi, see oli küla palvemaja kooris harilik. Salm vaibus sügaval ja seda jätkas refrään, mitte inimhäälte, vaid kõigi hämara laane helidega, mis kõlasid koos hirmuäratavas harmoonias. Peremees Brown karjatas ja tema hüüd kadus ka tema enda kõrvus kooskõlasse metsiku maastiku kajaga.
Vaikusehetkel hiilis ta lähemale, kuni valgus talle otse silma paistis. Tumedast metsast piiratud lagendiku ühes servas kerkis kalju, mis rohmakal, looduslikul moel meenutas veidi altarit või kantslit, ümberringi neli leegitsevat mändi, võra tules, tüved puutumata, otsekui küünlad õhtupalvusel. Kivi tipule kasvanud taimestik põles üleni, lõõmates öös kõrgele ja valgustades hooti kogu lagendikku. Iga rippuv raag ja lehine oks oli leekides. Tule kerkides ja vajudes tõusis kord esile, siis kadus varjudesse arvukas kogudus, ja kasvas taas otsekui pimedusest endast, rahvastades otsemaid üksildase laanesüdame.
"Sünge ja tumedais rõivais seltskond," osundas peremees Brown.
Seda nad tõepoolest olid. Nende hulgas paistis sünguse ja hiilguse vahel värelemas nägusid, mida järgmisel päeval võis näha provintsinõukogu lauas, ning teisi, mis hingamispäev hingamispäeva järel vaatasid siitmaa pühimatest kantslitest alandlikult taevasse ja heasoovlikult üle rahvarohkete kirikupinkide. Mõned kinnitavad, et seal oli kuberneri proua. Vähemalt viibis seal proua tuttavaid kõrgeid daame, ja suurel hulgal lugupeetud meeste naisi, ja leski, elatanud neitseid, viimseni eeskujuliku mainega, ja keni noori tüdrukuid, kes värisesid, et emad neid ei märkaks. Kas pimestasid peremees Browni üle hämara välja sähvivad äkilised valguskiired või tundis ta ära tosina Salemi küla kiriku liikmeid, keda tunti erilise vagaduse poolest. Vana hea diakon Gookin oli saabunud ja ootas oma austatud pastori, selle lugupidamisväärse pühaku sabas. Ent hooletult seltsisid nende tõsiste, austatud ja vagade inimestega, nende kasinate emandate ja kastevärskete neitsitega inetu eluga mehed ja kahtlase kuulsusega naised, kõigile õelatele ja räpastele pattudele andunud õnnetud, keda koguni kahtlustati kohutavates kuritöödes. Kummaline oli näha, et head ei hoidnud kurjadest eemale ja pühakud ei põlastanud patuseid. Samuti leidus kahvanäoliste vaenlaste seas indiaani preestreid ehk powow’sid, kes olid sageli oma kodulaant hirmutanud hulga jubedamate loitsudega, kui inglise nõidus üldse tundiski.
"Aga kus on Faith?"