Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
aga ilmselt ma eksisin. Ta ei tulnud sisse, muidu oleksime teda juba näinud. Ma teadsin niikuinii, et on liiga vara, et ta Addie Slocumi juurest koju tuleks."
Kui Rebecca voodisse läks, polnud Agnes veel naasnud. Rebecca oli otsustanud mitte magama minna enne, kui tüdruk tuleb, kuid ta oli väga väsinud ja selgitas iseendale, et käitub rumalalt. Lisaks pakkus proua Dent, et Agnes võis koos Addie Slocumiga kiriku seltsiõhtule minna. Kui Rebecca soovitas kedagi talle järele saata teatama, et tädi on saabunud, naeris proua Dent tähendusrikkalt.
"Ma pakun, et te avastate, et noor tüdruk pole nii varmas lahkuma seltsiõhtult, kus on poisid, et oma tädi näha," ütles ta.
"Ta on liiga noor," väitis Rebecca uskumatuses ja nördinuna.
"Ta on kuusteist," kostis proua Dent, "ja poisid on talle alati meeldinud."
"Ta läheb pärast minu juurde tulekut neljaks aastaks kooli, enne kui poistest mõtleb," kuulutas Rebecca.
"Näeme," naeris teine naine.
Voodisse läinud, lebas Rebecca pikalt ärkvel, kuulates oma akna alt kostvat tütarlapsenaeru ja poisi häält, aga uinus siis.
Järgmisel hommikul tuli ta varakult alla. Proua Dent, kellel polnud teenijaid, valmistas usinasti hommikueinet.
"Kas Agnes teid hommikusöögiga ei aita?" küsis Rebecca.
"Ei, ma lasen tal magada," vastas proua Dent napilt.
"Millal ta eile öösel koju tuli?"
"Ei tulnudki."
"Mida?"
"Ei tulnudki. Ta jäi Addie juurde. Seda teeb ta sageli."
"Ilma teile sõna saatmata?"
"Oh, ta teadis, et ma ei hakka muretsema."
"Millal ta koju tuleb?"
"Oh, ma oletan, et õige pea on ta kohal."
Rebecca oli rahutu, aga püüdis seda varjata, sest ta ei leidnud rahutuseks mingit põhjust. Mis oleks pidanud tekitama muret tõiga juures, et üks noor neiu jäi ööseks teise juurde? Hommikueinet ei suutnud ta süüa kuigi palju. Pärast läks ta välja väikesele verandale, ehkki võõrustaja püüdis teda salakesi takistada.
"Miks te ei võiks minna välja maja taha? Seal on tõega kena – vaade üle jõe," pakkus ta.
"Ma arvan, et jalutan siin," vastas Rebecca. Tal oli eesmärk: oodata puuduvat tüdrukut.
Peagi tuli Rebecca kiiruga majja läbi võõrastetoa, kööki, kus proua Dent süüa tegi.
"See roosipõõsas!" ahhetas ta.
Proua Dent pöördus talle otsa vaatama.
"Mis sellega on?"
"See üha kahiseb."
"Mis siis?"
"Täna hommikul põle põrmugi tuult."
Proua Dent pöördus, heledat pead kõigutamatult kuklasse heites. "Kui te arvate, et võite raisata minu aega, nuputades selliste rumaluste kallal nagu –" alustas ta, ent Rebecca katkestas teda karjatusega ja tormas uksele.
"Seal ta nüüd ongi!" hüüatas ta. Ta rebis ukse pärani lahti ja imelikul kombel tungis sisse tuuleiil, ja tema hallid juuksed pekslesid ning üks paber puhuti valju kahinaga laualt põrandale, aga näha ei olnud kedagi.
"Siin põle kedagi," nentis Rebecca.
Ta vaatas arusaamatuses teist naist, kes tainarulliga vastu pirukatainast kõmatas.
"Mina ei kuulnud kedagi," ütles too rahulikult.
"MA NÄGIN, ET KEEGI LÄKS SELLE AKNA ALT LÄBI!"
"Jälle eksisite."
"Ma TEAN, et nägin kedagi."
"Põle võimalik. Palun, pange see uks kinni."
Rebecca sulges ukse. Ta istus akna kõrvale ja vaatas välja sügisesse aeda, kus köögiukseni kaardus pisike jalgrada.
"Mis siin ruumis nii kangesti rooside järele lõhnab?" küsis ta varsti. Ta tõmbas kõvasti ninaga.
"Mina ei haista muud kui noid muskaate."
"Muskaat see ei ole."
"Muid lõhnu ma ei tunne."
"Kus Agnes teie arvates on?"
"Oh, ehk läks ta koos Addiega Porter’s Fallsi. Seda teeb ta tihti. Addiel on seal tädi, ja Addiel on nõbu, päris kena poiss."
"Te arvate, et ta on sinna läinud?"
"Võib-olla. Mina ei imestaks."
"Millal ta peaks koju jõudma?"
"Oh, mitte enne pärastlõunat."
Rebecca ootas kõige kannatlikkusega, mida ta suutis koguda. Ta julgustas end üha, öeldes endale, et kõik on loomulik, et teine naine ei saa sinna midagi parata, aga ta otsustas, et kui Agnes sel pärastlõunal ei naase, tuleb ta koju kutsuda.
Kui kell oli neli, pulbitses ta sihikindlusest. Salakesi oli ta jälginud oonükskella elutoa kaminasimsil; ta oli endamisi aega võtnud. Ta oli otsustanud, et kui Agnes selleks ajaks kodus pole, peab ta nõudma, et tüdrukule tuleb keegi järele saata. Ta tõusis ja seisis proua Denti ees, kes jahedalt oma tikkimistöö kohalt üles vaatas.
"Ma olen oodanud täpselt nii palju, kui kavatsen," ütles ta. "Ma tulin pika tee Michiganist oma lihase õe tütart vaatama ja teda endaga kaasa viima. Ma olen siin peatunud juba eilsest saati – seitsekümmend kaks tundi – ja ma põle teda näinud. Nüüd tahan ma teda näha. Ma tahan, et keegi teda kutsuma saadetaks."
Proua Dent pani tikkimise kokku ja tõusis.
"Noh, ma ei süüdista teid," kostis ta. "Tal on viimane aeg koju tulla. Ma lähen kohe ja toon ta ise siia."
Rebecca ohkas kergendusest. Ta ei teadnud isegi, mida oli kahtlustanud või kartnud, aga teadis, et tema seisukoht oli vastaline, kui mitte süüdistav, ja ta tajus leevendust.
"Ma sooviksin seda küll," sõnas ta tänulikult ja läks oma toolile tagasi, proua Dent aga tõi oma õlasalli ja väikese valge juukselehvi. "Ma ei tahaks teile vaeva teha, aga mul on tõesti tunne, nagu ei suudaks ma enam oodata, kuni teda näen," märkis ta vabandavalt.
"Oh, see põle miski vaev," vastas proua Dent välja minnes. "Ma ei süüdista teid, olete niigi pikalt oodanud."
Rebecca istus hinge kinni hoides akna all valves, kuni proua Dent üksinda läbi aia tagasi sammus. Ta jooksis uksele ja nägi seekord vaevu märgateski, et roosipõõsas kahises jälle kirglikult, ehkki mujal polnud tuulest ühtegi märki.
"Kus ta on?" hüüdis ta.
Proua Dent naeris jäikade huultega, tulles terrassitrepist üles. "Tüdrukud jäävad tüdrukuteks," ütles ta. "Ta läks koos Addiega Lincolni. Addiel on onu, kes on rongis piletimüüja, ja elab seal, ja ta hankis neile pääsmed, ja nad jäävad paariks päevaks Addie tädi Margareti juurde. Proua Slocum ütles, et Agnesel polnud enne rongi minekut aega minult küsima tulla, aga ta võttis enda peale öelda, et kõik on korras, ja –"
"Miks ta siia teile rääkima ei tulnud?" Rebecca oli pahane, ehkki mitte kahtlustav. Ta ei näinud isegi põhjust vihastamiseks.
"Oh, ta pani viinamarju üles. Ta kavatses tulla kohe, kus mustuse kätelt maha saab. Ta kuulis, et mul on külalisi, ja ta käed olid vaatamist väärt. Ta hoidis neid väävlitikkude kohal."
"Te ütlete, et ta jääb paariks päevaks sinna?" kordas Rebecca jahmatusega.
"Jah, neljapäevani, ütles proua Slocum."
"Kui kaugel siit Lincoln asub?"
"Umbes viiskümmend miili. See on talle tõeline pidu. Proua Slocumi õde on tõesti tore naine."
"See lükkab mu kojumineku õige hilja pääle."
"Kui te ei tunne, et saaksite oodata, panen ma ta valmis ja saadan teie juurde niipea, kui saan," sõnas proua Dent armsasti.
"Ma