Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
Üürikesel ajal, mis ta Jermynite kojas veetis, elas ta eraldatud tiivas ning tema eest hoolitses vaid abikaasa. Söör Wade’i hoolitsus oma perekonna vastu võttis tõepoolest kummalisi vorme, sest Aafrikasse naastes ei lubanud ta kellelgi oma väikese poja eest hoolitseda peale ühe jäleda mustanahalise Guinea naise. Tulles pärast leedi Jermyni surma tagasi, võttis ta ise poja kasvatamise täielikult üle.
Aga lõppude lõpuks olid need söör Wade’i jutud, eriti purjuspäi räägitud, mis panid sõpru teda hulluks pidama. Kaheksateistkümnenda sajandi mõistuseajastul polnud õpetatud mehel tark kõnelda metsikuist vaatepiltidest ning kummalistest stseenidest Kongo kuu all; unustatud linna murenenud ja väätkasvudes hiigelmüüridest ning rõskeist vaikivaist kivitreppidest, mis viisid lõpmatult kaugele alla põhjatute aardekambrite ning kujuteldamatute katakombide pimedusse. Eriti rumal oli vahutada elavaist olendeist, kes taolistes paikades käisid ja kes pärinesid pooleldi džungli- ning pooleldi selle jumalavallatult iidse linna asukatest – uskumatutest olenditest, kellest isegi Plinius kirjutanuks skeptilistes toonides; olenditest, kes sündisid pärast seda, kui suured ahvid olid vallutanud hääbuva linna koos selle müüride ja sammaste, võlvsaalide ja kummaliste nikerdustega. Ent pärast viimast korda koju naasmist kõneles söör Wade neist asjust kõhedusttekitavalt kummalise lustiga, enamasti pärast kolmandat klaasi Knight’s Head’i kõrtsis, hoobeldes sellega, mida ta džunglis leidnud oli ja kuidas ta oli elanud hirmsates varemetes, mida tema üksi teadis. Ja lõpuks oli ta rääkinud elavaist asjust niisugusel moel, et ta viidi hullumajja. Ta ei olnud näidanud erilist kahetsust selle üle, et ta Huntingdonis trellitatud tuppa suleti, sest tema mõistus liikus kummalisi radu pidi. Alates sellest, kui ta poeg oli hakanud imikueast välja kasvama, oli talle kodus vähem ja vähem meeldinud. Knight’s Head oli olnud tema staabiks, ja kui ta kinni võeti, oli ta väljendanud mingit ebamäärast tänu, justkui kaitse pakkumise eest. Kolm aastat hiljem ta suri.
Wade Jermyni poeg Philip oli väga eriskummaline isik. Hoolimata nähtavast kehalisest sarnasusest oma isaga olid ta välimus ja kombed paljudes asjades nii tahumatud, et teda välditi kõikjal. Ehkki ta ei pärinud hullumeelsust, nagu mõned kartsid, oli ta äärmiselt rumal ning aldis kontrollimatutele vägivallahoogudele. Kerelt oli ta väike, aga väga tugev ning uskumatult osav. Kaksteist aastat pärast tiitli pärimist abiellus ta oma metsavahi tütrega, kes olevat olnud mustlaspäritolu, kuid astus enne poja sündi hariliku madrusena mereväkke. Selle teoga teenis ta ära rahva lõpliku jälestuse, mis oli alguse saanud tema kommetest ja sobimatust abielust. Pärast Ameerika sõja lõppu võis temast kuulda kui madrusest Aafrikaga kaupleval laeval. Tal oli teatav kuulsus jõu- ja ronimisnumbrite sooritajana, kuid ta läks lõpuks kaduma ühel ööl, kui tema laev Kongo ranniku lähedal ankrus oli.
Söör Philip Jermyni pojas võttis nüüd üldtuntud perekonnaveidrus võika ja saatusliku pöörde. Robert Jermyn – pikakasvuline ja suhteliselt nägus, omades kummalist idamaist graatsiat, hoolimata teatavaist veidrustest keha proportsioonides – alustas elu õpetlase ja uurijana. Tema oli esimene, kes uuris teaduslikult suurt leidudekogu, mille tema hull vanaisa oli Aafrikast toonud, ja kes tegi perekonna nime sama tuntuks etnoloogia kui maadeuurimise vallas. 1815. aastal abiellus söör Robert Brightholme’i seitsmenda vikondi tütrega, mille järel teda õnnistati kolme lapsega. Vanimat ja noorimat ei näidatud avalikkusele kunagi seoses nende keha- ja vaimupuuetega. Kurvastades perekonna ebaõnne üle, otsis teadlane lohutust tööst ja võttis ette kaks pikka ekspeditsiooni Aafrika sisemusse. 1849. aastal jooksis tema teine poeg Nevil – erakordselt eemaletõukav isik, kellesse paistis koonduvat Philip Jermyni pahurus ning Brightholme’ide kõrkus – minema vulgaarse tantsijannaga, ent talle andestati, kui ta järgmisel aastal naasis. Ta tuli Jermynite kotta tagasi lesena, kaasas vastsündinud poeg Alfred, kellest pidi ühel päeval saama Arthur Jermyni isa.
Sõbrad arvasid, et see leinade jada viiski söör Robert Jermyni mõistuse tasakaalust välja, aga pigem oli Aafrika folkloor see, mis katastroofi põhjustas. Eakas õpetlane oli läinud koguma onga hõimude legende aladele, kus tema vanaisa ja ta ise uurimisretki korraldasid, lootes leida mingit kinnitust söör Wade’i metsikutele lugudele kummaliste hübriidolevuste kadunud linnast. Teatav järjepidevus oma esivanema kummalistes kirjutistes viitas sellele, et hullu kujutlusvõimet olid ergutanud kohalikud müüdid. 19. oktoobril 1852. aastal tuli Jermynite kotta maadeuurija Samuel Seaton, kaasas käsikiri ongade juures kogutud märkmetega, arvates, et teatud legendid valgete ahvidega asustatud hallist linnast, kus valitseb valge jumalus, võiksid etnoloogile väärtuslikuks osutuda. Vesteldes avaldas ta ilmselt palju muudki, aga sellest ei saa me kunagi teada, kuna sealsamas sai alguse jube tragöödiate jada. Kui söör Robert Jermyn oma raamatukogust välja tuli, jättis ta maha maadeuurija kägistatud laiba ja enne, kui teda talitseda suudeti, oli ta lõpetanud kõigi oma kolme lapse elu – nii nende kahe, keda kunagi ei nähtud, kui poja, kes oli jooksus käinud. Nevil Jermyn suri, suutes päästa oma kaheaastase poja elu, kes oli nähtavasti samuti vanamehe mõrvarlikku plaani sisse arvatud.
Söör Alfred Jermyn sai enne neljandat sünnipäeva baronetiks, aga tema maitse ei vastanud tema tiitlile. Kahekümneselt oli ta liitunud muusikutetrupiga ja kolmekümne kuueselt jätnud maha oma naise ja lapse, et reisida koos Ameerika rändtsirkusega. Tema lõpp oli iseäranis võigas. Loomade hulgas, kellega trupp ringi rändas, oli keskmisest heledamat karva hiiglaslik isane gorilla, kes oli üllatavalt kuulekas ja esinejate seas väga populaarne. See loom paelus Alfred Jermynit ja mitmetel juhtudel põrnitsesid nad üksteist pikalt läbi trellide. Viimaks Jermyn küsis, ja sai, loa looma treenida, hämmastades nii publikut kui teisi esinejaid oma eduga. Ühel hommikul Chicagos, kui gorilla ja Alfred Jermyn ühe eriliselt vaimuka poksimatši jaoks harjutasid, andis esimene tavalisest suurema jõuga hoobi, tehes haiget nii isehakanud dressööri kehale kui tema väärikusele. Sellest, mis järgnes, ei taha "Maailma vahvaima etenduse" liikmed kõnelda. Nad ei oodanud, et söör Alfred Jermyn toob kuuldavale läbilõikava ebainimliku karje, või et ta haarab mõlema käega oma kohmakast vastasest, virutab selle puuripõrandale ja hammustab teda loomalikult tema karvasest kõrist. Gorilla tabati ootamatult, aga üllatus ei kestnud kaua, ja enne, kui päris loomataltsutaja midagi teha jõudis, ei olnud baronetile kuulunud keha enam võimalik ära tunda.
Arthur Jermyn oli söör Alfred Jermyni ja tundmatut päritolu lauljanna poeg. Kui abikaasa ja isa perekonna maha jättis, viis ema lapse Jermyni kotta, kus tema sealviibimise vastu keegi ei protesteerinud. Ta teadis üht-teist aadli väärikusest ja tegi kõik, et ta poeg saaks piiratud raha eest parima võimaliku hariduse. Perekonna võimalused olid ahtad ja Jermyni koda oli hakanud lagunema, aga noor Arthur armastas vana hoonet ja kõike selle sees. Ta ei olnud nagu kõik teised Jermynid, kes elanud olid, olles poeet ja unistaja. Mõned ümbruskonna pered, kes olid kuulnud jutte söör Wade’i salapärasest portugallannast abikaasast, arvasid, et küllap on naise ladina veri välja löönud. Enamik aga kirtsutasid poisi ilumeele peale nina, pannes selle muusikust ema süüks, kes oli sotsiaalselt tunnustamata. Arthur Jermyni poeetliku õrnuse tegi eriti märkimisväärseks tema tahumatu välimus. Enamike Jermynite juures oli olnud mingi vaevuhoomatav kummalisus ja eemaletõukavus, aga Arthuri puhul oli see väga silmatorkav. On raske öelda, mida ta täpselt meenutas, aga tema ilme, näojooned ja käte pikkus panid kõik, kes teda esimest korda nägid, võpatama.
Arthur Jermyni mõistus ja iseloom lunastasid tema välimuse puudujäägid. Olles andekas ja õpetatud, lõpetas ta Oxfordi kiituskirjaga ja paistis, et ta võib perekonna intellektuaalse kuulsuse taastada. Ehkki tema iseloom oli rohkem poeedi kui teadlase oma, plaanis ta jätkata oma esiisade tööd Aafrika etnoloogia ja antiikesemete vallas, kasutades söör Wade’i tõeliselt hämmastavat, ehkki kummalist kollektsiooni. Oma lennuka fantaasiaga mõtiskles ta tihti eelajaloolisest tsivilisatsioonist, millesse hull maadeuurija nii kõhklematult uskunud oli, ja ketras lugu loo järel vaikivast džunglilinnast, mida too oma pöörasemates ääremärkustes ja lõikudes mainis. Mis puutub ähmastesse väidetesse nimetu, tundmatu džunglihübriidide tõu kohta, siis selle suhtes tundis ta kummalist õõvaga segunenud lummust, spekuleerides säärase kujutluse tagamaade üle ja püüdes tuua asjasse selgust hilisemate andmete abil, mida tema vanavanaisa ja Samuel Seaton olid ongade seas kogunud.
1911. aastal ema surma järel oli söör Arthur Jermyn otsustanud jäägitult oma uurimustele pühenduda. Müües osa oma varandusest, et raha kokku saada, varustas ta ekspeditsiooni