Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
peamiselt pajuvõsudest tehtud ehitis. Alumisse serva oli löödud mõni jämedamast puidust vai, et konstruktsiooni tugevdada. Veider vaatetorn tipnes tillukese puuplatvormiga, kuhu mahtus ainult üks inimene. Torni külge oli kinnitatud rohmakas redel ja platvormi ümbritses omamoodi käsipuu.
Kogu ehitis jättis üsna kipaka ja ohtliku mulje. Henry polnud kuigi raske ja oleks kuuemeetrise kukkumise libedale nõlvale ilmselt üle elanud, aga mulle näis ikkagi, et ta riskis tõsiste vigastustega.
Tegin väikesele tornile ringi peale ja istusin mõneks ajaks lähedusse ootama, aga Henry ei ilmunud välja. Lõpuks, kui pärastlõunane päike küngast kõrvetama hakkas, tõusin püsti ja kõndisin edasiste vahejuhtumiteta läbi tsuugametsa tagasi tee juurde.
Dave Baines vangutas pajutornist kuuldest pead. "See ladinakeelne raamat ajab Henry täitsa hulluks. Pärast kukub veel torni otsast alla, murrab jala või selgroo ja lõpetab maakonnahaiglas."
Pakkusin, et pajutorni võiks lammutada, sest see oli ilmselgelt ohtlik ja asus pealegi maal, millele Henryl mingit õigust polnud.
Dave kehitas õlgu. "Mis sellest kasu oleks? Ta saaks tigedamaks kui sada märga hane ja paneks ilmselt kusagil mujal järgmise torni püsti."
Pärast seda ma loobusin. Ma polnud kohalik ega kavatsenudki külamehi Henry pajutorni lammutama kutsuda.
Üsna varsti pärast mu vestlust Dave’iga hakkasid levima kuulujutud. Räägiti, et öösel võis Henry leelotamist terves linnas kuulda. See muutus kogu aeg valjemaks.
Frank Kenmore jutustas, kuidas Henry tuule käes kõikuva pajutorni tipust valjusti kriiskas ja tsuugalatvade kohal leegitsesid "tulekeeled".
John Pendle kurtis, et ta vana mära oli ära jooksnud ja ta kaarikust kraavi visanud, kui Henry oma "hullu röökimist" alustas.
Noor Charlie Foxmire vandus, et oli keskööl läbi metsa hiilinud ja näinud, kuidas Henry oma tornis "hullumeelsena naeris ja kellegagi puude vahel rääkis".
Otsustasin ise välja uurida, mis tegelikult toimus. Läksin ühel hilisõhtul verandale ja kuulatasin. Kui tuul puhus õigest suunast, võis Henry ühetaolist leelotamist tõesti kuulda.
Kustutasin tuled ja hakkasin pajutorni poole kõndima.
Tsuugatihnikust oli raske läbi tungida, aga Henry kriiskav laul juhatas mulle teed. Kõrgendikuni jõudes tegin selle ümber ringi, kuni olin otse Henry selja taga. Tegin ainult paar sammu nõlvast üles, kükitasin siis maha ja tõstsin väga ettevaatlikult pea.
Henry seisis väikesel platvormil, raamat käes. Habras ehitis kõikus kergelt tuules. Henry nägu ja raamatut valgustas sinine kuma, mille allikat ma kohe ei märganud. Tema hääl valjenes ja vaibus kõhedalt. Ta heitis aeg-ajalt raamatu kohalt pilke mustava tsuugametsa suunas, otsekui pöörduks ta tohutu nähtamatu publiku poole, kes teda puude vahel kuulas. Üsna soojale suveööle vaatamata hakkasin värisema.
Tema laul tundus lõputu, kui ta seal lehekülgi pööras. Ta hääl muutus aina tugevamaks. Tuul tõusis ja platvorm kõikus pisut rohkem.
Küürutasin seal liikumatult, kuni lihased valutama hakkasid, aga tsuugametsa sügavusest ei tulnud mingit vastust. Vapustusega mõistsin, et olin seda isegi oodanud.
Viimaks nägin selgelt, et veider sinine kuma tuli Henry sõrmusest. Olin kummaliselt veendunud, et see valgus muutus tugevamaks, kui Henry laul valjenes.
Ajapikku hakkasid närvipinge ja ebamugav asend mind väsitama. Olin kavatsenud kohale jääda, kuni Henry oma öised loitsud lõpetab, aga järele mõeldes otsustasin lahkuda, enne kui ta alla ronis. Olin kindel, et ta olnuks maruvihane, kui leidnuks mind tema järele luuramas.
Lipsasin ettevaatlikult tagasi puude vahele. Paks tsuugaokaste vaip summutas mu sammud. Leidsin käsikaudu tagasitee ja kõndisin koju. Olin liiga kurnatud, et nähtu üle põhjalikumalt järele mõelda. Väsimusele vaatamata ei maganud ma hästi. Ebameeldiv uni, peaaegu õudusunenägu piinas mind kuni hommikuni.
Kandsin Dave Bainesile ette. Ta näis olevat tõsiselt mures.
"Henry hävitab ennast või laseb end hävitada, kui me teda sealt ära ei too."
Noogutasin. "Ma arvan samuti, aga mida me teha saame?"
Dave puhastas oma prille. "Küll ma midagi välja mõtlen."
Kolm päeva hiljem, kui ma varahommikul külapoest tagasi tulin, sattusin Henryga kokku. Ta lonkis nukralt mööda teed. Uurisin vestluslikul toonil, kuhu ta läks.
Ta peatus, silmad maas, ja hakkas ühe jalaga teetolmus sonkima.
"Dave Baines saatis mu Millerite juurde," seletas ta. "Heina tegema. Ütles, et nad vajavad hädasti abi. Ta tahab, et ma läheks ja teeks talle teene."
Ta vangutas pead ja kortsutas kulmu. "Kellegi teise pärast ma’i läheks. Mitte kellegi! Aga Dave on mind aidanud. Väga palju. Pean minema."
"Väga tore, Henry!" kostsin mina. "Saad hästi süüa ja teenid paar dollarit. Ajalehes ennustati, et tuleb pikk talv."
Ta heitis mulle põlgliku pilgu. "Talve pärast ma’i muretse. Tead, mis ma arvan?"
"Mida siis, Henry?"
Ta kõhkles. "Noh, ma usaldan Dave’i, eksju. Aga äkki pani keegi talle selle mõtte pähe, et mu onni pääseda ja raamat ära võtta!"
Ta tuhmides sinistes silmades süttis võõras helk. Ta jätkas enne, kui ma midagi öelda jõudsin.
"Sellest põleks miskit kasu. Mul on raamat siinsamas!" Ta koputas oma tunketaskule. "Siinsamas!" kordas ta võidukalt.
Kinnitasin talle, et Dave tegutses kindlasti heas usus ja mitte keegi Juniper Hillis ei tungiks vahepeal Henry majja.
Ta loivas minema, pisut lepitatud, kuid ikka veel masendunud. Märkasin, et ta kandis endiselt oma ebatavalist musta kiviga sõrmust.
Kent Milleri maja asus Juniper Hilli põhjaservas. Millerile kuulus mitu suurt heinapõldu. Kui ma ei eksinud, pidi Henry mitmeks päevaks ära jääma.
Sel õhtul otsustasin veel kord Henry pajutorni juurde minna. Läbi tsuugametsa künka poole teele asudes tundsin end sissetungijana. Siis meenutasin endale, et kõrgendik ei kuulunud Henryle. Pealegi võisin ma leida mõne vihje, mis aitaks Henry kinnisideed seletada.
Paks tsuugamets oli nagu pime ja aromaatne haud. Tundsin kõrgendikule jõudes kergendust. Nüüd olin vähemalt lagedal, nägin taevast ja tundsin tuuleõhku.
Üles pajutorni poole vaadates puhkesin peaaegu naerma. See nägi välja lausa naeruväärne. Kehvasti kokku klopsitud, vildakas, kerge tuule käes kõikuv. Kui rumal minust, et ma külahullu lapsikut kinnisideed nii tõsiselt võtsin.
Ronisin mööda torni külge kinnitatud logisevat redelit üles ja vinnasin end ettevaatlikult ebakindlale platvormile. Kuu polnud veel tõusnud ja ma ei näinud kuigi palju, kõigest ääretut hämarat tsuugamerd, paari jaanimardikat ja kaugemal vilkuvat tulukest mõne taluhoone aknas.
Tundsin ühtlasi kergendust ja pettumust. Ütlesin endale, et olin olnud rumal. Mida ma siis ootasin?
Kui hakkasin alla ronima, kuulsin nagu kusagilt väga kaugelt vaikset leelotust. See oli vaevukuuldav nagu kaja, aga ma peatusin, käsi platvormil, ja kuulatasin.
Kui ma ootasin, muutus laul tugevamaks, aga ainult pisut. Heitsin pilgu tsuugalatvadele ja kortsutasin kulmu. Metsa kuju näis olevat muutunud, puude siluetid tundusid teistsugused.
Pingutasin pimeduses silmi, suutmata seda vaatepilti mõista. Tuul tõusis ja laul tugevnes.
Ütlesin endale, et Henry oli tagasiteel ja ma pidin ruttu lahkuma, enne kui ta oma põrguliku raamatu ja pimedas helendava sõrmusega kõrgendikule jõudis.
Siis juhus peaaegu samal ajal kaks asja. Hakkasin end üle ääre vinnama, et redelist alla ronida ja heitsin veel viimase pilgu mustavale tsuugamerele, aga need polnud enam tsuugad. Nägin massiivseid troopilisi puid, mis meenutasid taeva poole kõrguvaid hiidsõnajalgu.
Kui ma seal hämmastunult ja oma silmi uskumata vahtisin, ilmus minu ette platvormile moonutatud