Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
nuttis ja nuttis. Tundus, et Kõrvitspea pähe ei saagi nii palju pisaraid mahtuda, et kogu selle nutmise jaoks jätkuks, ja mõned ta klassikaaslastest imestasid, kas ta pea on siis üleni vett täis. Aga viimaks viisid vanemad ta koju ja saatsid oma tuppa ja sinna ta jäi kolmeks päevaks, aina nuttes.
Kui need kolm päeva olid möödas, tuli Kõrvitspea oma toast välja. Ta pisarad olid kuivanud. Ta naeratas oma näo inetute voltide vahelt ja ütles, et ei nuta enam ja tahaks nüüd jälle kooli minna. Ema ja isa imestasid, kas temaga ikka tõesti on kõik korras, kuid Kõrvitspea teadis, et salamisi nad ohkasid kergendusest, sest neid tegi närviliseks see, et ta kogu aeg läheduses viibis. Mõned sõbrad ei tahtnud neid vaatamas käia, kui Kõrvitspea kodus oli.
Sel hommikul läks Kõrvitspea naeratades kooli. Ta kõigutas käes oma einekarpi ja hoidis pea püsti. Õpetaja ja klassikaaslased olid teda nähes väga üllatunud ja kõik jätsid ta natukeseks ajaks rahule.
Aga siis juhtus teise tunni ajal, et üks poiss viskas Kõrvitspead klassis paberkuuliga ja teine samuti. Keegi sosistas, et ta pea on nagu kõrvits ja et tal oleks parem see enne halloweeni maha istutada. "Ja halloweeni ajal lööme ta kõrvitspea lõhki!" karjus keegi teine.
Kõrvitspea istus oma pingis ja tõstis einekarbikese hoolikalt lauale. Tegi selle vaikselt lahti. Selles oli ema kiirustades tehtud võileib, üks õun ja üks küpsisekott. Ta võttis need kõik välja, samuti piimatermose, ja seadis lauale. Ta sulges einekarbi ja klõpsas kaane kinni.
Kõrvitspea tõusis püsti ja kõndis klassi etteotsa, hoides einekarpi käes. Ta läks ukse juurde ja tõmbas selle kinni, siis kõndis ta rahulikult õpetajalaua juurde ja pöördus klassi poole. Ta avas einekarbi.
"Mu eine ja lõuna," ütles ta, "mu lõuna ja hommikusöök."
Ta võttis einekarbist välja terava kööginoa.
Kõik klassis hakkasid kriiskama.
Pärast seda viidi Kõrvitspea minema ja pandi sellisesse kohta…"
Preile Grinby tõusis järsult oma laua tagant püsti.
"Rohkem pole meil enam aega, Raylee," katkestas ta leebelt ja üritas naeratada. Sisimas oleks ta tahtnud selle lapse üksilduse pärast karjuda. "See oli üks väga õudne lugu. Kust sa selle võtsid?"
Klassiruumis valitses vaikus.
Raylee silmad olid jälle põrandal. "Ise mõtlesin välja," vastas ta sosinal.
Midagi niisugust välja mõelda! mõtles preili Grinby. Ma tean, ma tean!
Ta patsutas väikest tüdrukut seljale. "Siin on su kommid; võid nüüd oma kohale minna." Tüdruk läks ruttu kohale, pilk kõrvale pööratud.
Kõigi silmad vaatasid teda.
Ja siis juhtus miski, mis pani preili Grinby südame rõõmust hüppama.
"Lahe lugu!" ütles Randy Feffer.
"Äge!"
"Tubli!"
Roger Mapleton, Jane Campbell.
Raylee istus ja värises, kuid naeratas ujedalt.
"Lahe lugu!"
Kusagil helises kell.
"Kas tõesti juba?" Preili Grinby vaatas täiskuunäoga seinakella. "Ja ongi! Aeg koju minna. Loodan, et kõigil oli tore pidu – ja pidage meeles! Ärge sööge liiga palju magusat!"
Klassi keskelt vehkis tema poole innukalt üks väike käsi.
"Jah, Cleo?"
Tedretähnilise näo ja siniste silmadega Cleo tõusis püsti. "Palun, kas ma võin klassile teatada, preili Grinby, et mul on täna õhtul pidu ja et ma võin kutsuda terve klassi?"
Preili Grinby naeratas. "Võid küll, Cleo, aga paistab, et vist pole enam palju jäänud neid, kellele seda teatada?"
"Nojah," ütles Cleo Rayleele naeratades, "ainult et kõik on kutsutud."
Raylee naeratas vastu ja pööras pilgu kähku ära.
Raamatud ja kommikotid topiti kägarasse kokku ning kõik jooksid kõrvitslaterna valvsa pilgu all krepp-paberi, kasside ja kurjade vaimude alt minema, välja hämarduvasse pärastlõunasse.
Mustades ja oranžides toonides õhtu.
Siit tuli kahel jalal kõndides üks must kass; seal lohistasid kaks perkalist voodilinades tonti sangadega paberkotte; siin jällegi tippis üks pisike mehike avakosmosest. Oli tõusnud tuul: lehed kihutasid piki looklevaid kõnniteid nagu võidusõiduautod. Õhus krõmpsuvvärske õunalõhn, mis mõjus nagu mööda selgroogu libisev jääpurikas, kohe-kohe saabuva talve kargus. Kõik kohad kõrvitsaid täis ja sügisesele pööripäevale lähenev poolkuu arglikult mänglemas kõrgel sõudvate varjutaoliste pilvekahludega. Tuhat tuhmi kollast öölambikest vilkumas läbi tuuliste puude tuhandel vanikutega kaunistatud ukseesisel. Pidev uksekellade helin, mida uhamas põrguliste voog: nad rändavad kahe-, kolme- ja neljakaupa, need koletised, keda koos hoiab halloweeni gravitatsioon. Salgakesed möödumas teistest salkadest, treppidest üles või alla, nägusid tehes ja "Böö!" hüüdes. Sel õhtul võib kuulda miljonit "Böö!" – tervitust.
Kõigi nende tuhande eestrepi hulgas oli seal üks isevärki trepp, millest põrgulised küll üles läksid, ent alla enam ei tulnud. Uks paotus pisut, siis avanes laiemalt ning tontide, võlurite ja kummituste kambad, selle asemel, et kannatlikult oodata, mida kotti heidetakse, ja siis minema pöörduda, lipsasid majja ja kadusid õhtust. Kadusid ühte teise õhtusse.
Läbi koridori ja köögi ja ühest teisest trepist alla keldrisse. Muundunud keldrisse. See oli põrgukelder – süsimust, tontlikult hämarate punaste laternatega, mis kumasid veidrates nurkades ja pragudes. Edgar Allan Poe kelder – ja seal rippuski tema portree ulpivate õunte anuma kohal, ehitud kaarnatega, hullumeelne muie nende tumedaid tiike meenutavate silmade ja raskepärase lauba all. See oli tema kelder, täitsa kindel, Punase Surma maski kelder.
Ja siin olid ka Poe-inimesed, tema loodud õelate olendite miniatuursed versioonid: piisavalt ilgeid elukaid, et täita üht lehekülge teise järel, ja kõik lapsesuuruseks kahanenud. Ohtrasti papjeemašeest maskides, sõrgade ja punasest köiest sabadega saatanaid, kõigil karmiinpunane kolmhark käes; kari tõuklevaid tonte; papist robot; kaks huntmeest; neli vahakihvadega vampiiri; üks muumia; üks kümne kombitsaga mereelukas; kolm Frankensteini koletist ja üks selle koletise pruut; ning üks ebamäärase kuju ja välimusega monstrum, kes meenutas kilekottidest tehtud meduusi.
Ja Raylee.
Raylee saabus viimasena; ta oli viimane, kes vaikselt ja värisedes läbi kollase eesukse sisse lipsas, oli viimane, kes isegi veel vaiksemalt mööda keldritrepi kriiksuvaid astmeid alla Poe-keldrisse lipsas. Ta tuli hinge kinni hoides vaikselt ja ettevaatlikult nagu kass – ja muidugi oli ka riides nagu kass: vurrudega mask, mustad retuusid ja must nöörist saba, kõik must, et vaikselt musta keldriga kokku sulada.
Keegi ei näinud teda tulemas; ainult Poe sitikmustad silmad õunaanuma kohal märkasid ta saabumist.
Õunaanum oli nüüd usinasti kasutuses, saatanate, tontide ja Frankensteinide vägi tungles selle ümber, oodates innukalt oma korda Poe valvsa silma all mängu astuda.
"Kätte sain!" karjus üks punane kurat, võttes võidukalt suust läikiva õuna; tal polnudki kuradi maski, vaid punaseks värvitud nägu, mis nüüd punetas ja anumas olnud veest tilkus. See oli Peter, üks pilkavatest poistest Raylee klassis.
Raylee kadus varjudesse.
"Kätte sain!" karjus Frankensteini koletis.
"Mina ka!" karjus tema pruut. Kaks ilusat punast õuna tõsteti kõrgele, Poe'le ülevaatamiseks.
"Mina ka!", "Mina ka!" karjusid Draculad, küürakad ja väikesed rohelised mehikesed.
Karjusid ka kummitused ja huntmehed.
Üks õun jäi üle.
"Kes ei ole veel proovinud?" hüüdis nõiarõivais uhkeldav Cleo. Ta oli nagu miniatuurne preili Grinby. Ta toetas luuavarre vastu