Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
seljas. Aknalauad olid täis väljalõigatud musti kasse ja tonte, kellel polnud silmi, vaid ainult hiigelsuured O-kujulised suud.
Kopsakas kõrvitsakoorest tehtud latern jõllitas preili Grinby laualt, välgutades suu- ja silmaavadest oranži küünlaleeki ning levitades vürtsikat lõhna.
Noor, rõõmus ja entusiastlik preili Grinby lahkus ruumist, et jahtida ula peale läinud põrguliselapsukest, ja üks tahvlil ilutsevatest nõidadest sai kiiruga allkirja "Õpetaja". Preili Grinby jõudis kinnipüütut tassides tagasi, nägi oma karikatuuri ja naeratas. "No nii, kes siis sellega hakkama sai?" küsis ta vastust ootamata ja ka saamata. Ta püüdis haledat nägu teha. "Oh, pole viga! Sest ma arvan, et te teate, et tegelikult ma niimoodi välja ei näe. Võib-olla ainult täna." Ta võttis sahtlist teravatipulise nõiakübara ja pani uhkeldades pähe.
Naer.
"Ah!" ütles preili Grinby õnnelikult.
Pidu algas.
Jagati välja väikesed, äsja kokkukeeratud suudega oranžid ja valged kotikesed, mis olid täidetud oranžide ja valgete maiustustega.
Maiustused kadusid väikestesse roosadesse suudesse.
Oli palju melu, preili Grinby klaverimängu saatel lauldi halloweeni laule ja mängiti mustale kassile saba külgepanemist. Ja siis tuli tondijutt, mida anti edasi ühelt lapselt teisele, igaüks ütles ühe lause:
"Oli pime ja vihmane öö…"
"… ja… Peter pidi minema välja tormi kätte…"
"… ja ta peatus ainsa maja juures, mis tee ääres oli…"
"… ja paistis, et kedagi pole kodus…"
"… sest see oli mahajäetud maja ja seal kummitas…"
Jutujärg katkes esimese pingirea viimase pingini jõudes.
Uus laps.
"Raylee," küsis preili Grinby leebelt, "kas sa ei tahaks seda lugu koos meiega jätkata?"
Raylee, esimest päeva klassis, vaikne ja uje, musta tuka ja alati mahalöödud suurte silmadega, istus, väikesed hallikad käed kokku pandud ja tumepruunid silmad ainiti enda ette vahtimas, nagu autolaternate valgusvihku jäänud jänes.
"Raylee?"
Raylee kõhnad kahvatud käed värisesid.
Preili Grinby tõusis ruttu, läks piki vahekäiku ja pani käe kergelt tüdruku õlale.
"Raylee on lihtsalt häbelik," ütles ta, allapoole tüdruku liikumatule pealaele naeratades. Ta põlvitas, nii et nende näod jäid kohakuti, ja märkas kaht suurt ümmargust pisarat tüdruku silmanurkades. Lapse käed olid kõvasti kokku pigistatud.
"Kas sa ei tahaks meiega ühineda?" sosistas preili Grinby, lahke pilguga tüdruku nägu paitades. Teda täitis kaastunne. "Kas sa ei tahaks siin kõigiga sõbraks saada?"
Mitte midagi. Tüdruk vahtis ainiti enda ette ja tema ees lebas plekilisel lakitud lauaplaadil maiustustekotike, ikka alles kenasti pakitud ja avamata.
"Ta on imelik!"
Seda ütles Judy Linthrop, üks neljast Linthropi tüdrukust vanuses kuuest üheteistkümneni, kellega tekkis vahel probleeme.
"Nonoh, Judy!.." alustas preili Grinby.
"Imelik!" Roger Mapletonilt.
"Imelik!"
Peter Pakinski, Randy Feffer, Jane Campbell.
Kõigi silmad olid Rayleel, et näha reageeringut.
"Kahvatu väike värdjas!"
"Aitab!" ütles preili Grinby vihaselt ja kohe valitses vaikus; mäng oli läinud liiga kaugele.
"Raylee," lausus ta leebelt. Ta noor süda hakkas tüdruku pärast muretsema, ta oleks tahtnud tolle peale karjuda: "Ära ole häbelik! Selleks pole põhjust, haiget saamine pole päris, ma tean, ma tean!" Pildikesed preili Grinby enda lapsepõlvest, tema kohutavast üksildusest tulid talle meelde ja koos nendega kerkis kõrisse klomp.
Ma tean, ma tean!
"Raylee," ütles ta ja tema hääl oli peoruumis vaid sosin, "kas sa ei taha meiega ühineda?"
Vaikus.
"Raylee…"
"Ma tean ise ühte lugu."
Preili Grinby oleks tüdruku häält kuuldes peaaegu õhku ahminud, nii ootamatu oli see. Lapse ülespoole pööratud kurb nägu ärkas äkki ellu, omandas värvi, muutus tõeliseks. Siirus paistis neist silmadest, mis tüdruku piinatud ujedast süngusest õpetaja poole vaatasid ja hääle endaga kaasa tõid.
"Ma räägin teile ise ühe loo, kui lubate."
Preili Grinby oleks peaaegu käsi plaksutama hakanud. "Muidugi!" ütles ta. "Klass," ja vaatas teisi lapsenägusid enda ümber: mõned huvitatud, mõned muigavad, mõned tagasi hoidmas kommentaare ja pilkeid, oodates vaikushetke, et end kuuldavaks teha, "Raylee räägib meile nüüd ühe loo. Kas halloweeni loo?" küsis ta tüdruku poole kummardudes ning kui Raylee kinnitavalt noogutas ajas õpetaja end jälle sirgu, naeratas ja kõndis tema ees klassi ette.
Preili Grinby istus oma laua taga toolile.
Raylee seisis hetke vaikides kõigi pilkude ning peaaegu-pilgete ja irvituste all, krepp-paberi ja papist koletiste ja põrguliste all.
Ta silmad olid põrandas kinni ja siis märkas ta äkki, et on oma kommikoti kaasa võtnud ja seisab nüüd üksi nende kõigi ees, seda käes pigistades. Ka preili Grinby märkas seda ning enne, kui Raylee oleks jõudnud hakata jalgadega sahistama, piinlikkusest tardunud või klassist välja jooksnud, tõusis õpetaja püsti ja ütles: "Oot, miks ei anna sa seda mulle hoida kuni oled lõpetanud?"
Ta võttis selle tüdruku higisest käest ja istus jälle.
Raylee seisis vaikides, silmad maas.
Preili Grinby valmistus tõusma, et teda jälle välja päästa.
"See lugu," alustas Raylee äkki, nii et õpetaja võpatades oma toolile tagasi vajus, "on õudusjutt. See on väikesest poisist nimega Kõrvitspea."
Preili Grinby tõmbas sügavalt hinge; klassis kostis sosistamist, mille ta kurja pilguga vaigistas.
"Kõrvitspea," jätkas Raylee vaikse ja nõrga, kuid siiski selge ja kindla häälega, "oli väga üksik. Tal ei olnud sõpru. Ta polnud paha poiss ja ta armastas mängida, kuid mitte keegi ei mänginud temaga selle pärast, kuidas ta välja nägi.
Teda kutsuti Kõrvitspeaks, sest ta pea oli keha kohta liiga suur. See oli kõigest muust kiiremini kasvanud ning pehme ja pirakas. Juukseid oli tal ainult väike tutike pealael ning nahk igal pool peas oli pehme ja paks. Seda oleks peaaegu saanud voltidesse tõmmata. Tema silmad, nina ja suu olid peaaegu uppunud paksus näos.
Keegi rääkis, et Kõrvitspea näeb niimoodi välja sellepärast, et ta isa oli töötanud aatomielektrijaamas, kus enne Kõrvitspea sündimist oli toimunud õnnetus. Aga see ei olnud poisi süü ja ka mitte tema vanemate süü, kes teda armastasid ja tema pärast kartsid, kuna ta niimoodi välja nägi. Kui ta peeglisse vaatas, siis hakkas ta peaaegu ise ka ennast kartma. Mõnikord tahtis ta oma nägu küüntega kraapida või noaga lõikuda või peita pähetõmmatud kotti, millele on kirjutatud: "See olen mina, ma olen siin sees sama normaalne nagu teiegi." Mõnikord tundis ta ennast nii halvasti, et tahtis pead vastu seina peksta või rööbastele hüpata ja lasta rongil endast üle sõita."
Raylee vaikis ja preili Grinby tahtis juba teda katkestada, kuid märganud klassis valitsevat täielikku vaikust ja Raylee süvenemist oma jutustusse, hoidis ta keele hammaste taga.
"Viimaks muutus Kõrvitspea nii üksildaseks, et otsustas sõbra leidmiseks teha ükskõik mida. Ta rääkis järgemööda igaühega oma klassist nii kenasti, kui oskas, aga mitte keegi ei tulnud talle lähedalegi. Ta proovis uuesti, aga ikka ei tulnud keegi. Siis viimaks lõpetas ta üritamise.
Ühel päeval hakkas ta klassis nutma, otse keset ajaloo tundi. Mitte keegi, isegi mitte õpetaja,