Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
juurdles ta oma leiu üle. Ta ajas paberil sõrmega ladinakeelseid sõnu taga, kortsutas kulmu, raputas pead ja võttis õpiku. Siis pöördus ta kangekaelselt tagasi vasikanahka köidetud raamatu juurde.
Ta sattus mitu korda ummikusse. Lõpuks läks ta preili Winnie juurde tagasi muljet avaldava nimekirjaga sõnadest ja nimedest, mida ta sõnastikust ei leidnud.
Preili Winnie tegi oma parima. Varsti pärast seda läks ta Dave Bainesi jutule. Kuigi Bainesil polnud vanas eas enam ametlikku töökohta, peeti teda linna patriarhiks. Peaaegu kõik pöördusid abi või nõu otsides tema poole.
Peagi pärast preili Winnie külaskäiku astus Baines minu juurest läbi. Kui olime pisut veini rüübanud, läks ta asja juurde.
"Tahaksin, et prooviksite Henrylt selle neetud raamatu kätte saada," sõnas ta äkitselt.
Tõstsin üllatunult pilgu. "Miks ma peaksin, Dave? See ju lõbustab teda."
Baines võttis oma terasraamidega prillid eest ja hõõrus silmi. "Nimekirjas, mille Henry preili Winniele tõi, on mõned väga veidrad sõnad, sealhulgas vähemalt nelja erineva saatana nimed. Paljud neist viitavad kindlasti olevustele, kes võivad olla veel hullemad kui saatanad."
Kallasin veini juurde. "Vaatan, mis teha annab, aga ma ei kujuta ette, et sellest võiks midagi halba sündida. Raamat on Henry uus mänguasi. Küll ta sellest lõpuks tüdineb."
Dave lükkas jälle prillid ninale. "Võib-olla, aga Giles Cowdry kuulis hiljuti metsas imelikku peenikest häält. Ütles, et see ajas judinad peale. Ta hiilis asja uurima ja nägi Henryt lagendikul mändide vahel seismas ning sellest kopitanud raamatust lugemas. Tema ladina keele hääldus oli vist üsna kohutav, aga Giles ütles, et tajus midagi veidrat, kui Henry jätkas. Ta lasi jalga ja tundis kergendust, kui kuuldekaugusest välja jõudis."
Lubasin Dave’ile proovi teha. Kui ma umbes nädal aega hiljem Henry hurtsiku juures läbi metsa jalutasin, kuulsin lähedusest omamoodi skandeerimist.
Läbi männisalu tunginud, märkasin Henryt puude vahel väikesel lagendikul. Tal oli ühes käes raamat ja ta tõi kuuldavale mingeid segaseid häälitsusi, mis minu meelest ainult põgusalt ladina keelt meenutasid.
Nihkusin märkamatult lähemale. Üks murdunud oks praksus mu jala all ja Henry tõstis pilgu.
Ta jättis lugemise kohe katki.
Noogutasin talle. "Hommikust, Henry. Olin jalutamas ja juhtusin sind kuulma. See raamatuke tundub neetult huvitav. Kas tohib vaadata?"
Tavaliselt tervitas Henry mind lahke naeratusega. Seekord kortsutas ta kulmu. "Ma’i anna oma raamatut kellelegi!" hüüatas ta ja toppis köite taskusse.
Ma ärritusin ja küllap näitasin seda välja. "Ega ma seda endale ei palunud, Henry. Tahtsin ainult vaadata." See polnud tegelikult päris tõsi. Lootsin teda veenda raamatut loovutama.
Ta kehitas õlgu, kõhkles ja pöördus siis metsa poole vaatama. "Mul on tööd. Põle aega rääkida," pomises ta üle õla.
Järgmisel päeval kandsin oma läbikukkumisest Dave Bainesile ette.
"Kahju küll," arvas tema, "aga oleks vist parem see unustada. Kui ta seda pagana raamatut juba teile ei anna, ei loovuta ta seda kellelegi. Loodame, et ta kaotab ajapikku selle vastu huvi."
Aga Henry ei kaotanud vasikanahka köidetud raamatu vastu huvi. Otse vastupidi, see muutus tema kinnisideeks. Ta läks jahile või kalale ainult äärmise nälja sunnil. Kartulipeenar jäi unarusse. Tema hurtsik, mis polnud kunagi olnud väga vastupidav, hakkas lagunema.
Aeg-ajalt – päeval harvem, öösel sagedamini – kuuldi tema kriiskavat häält tihedatest männi- ja tsuugasaludest tolmuste külateede ääres. Peaaegu keegi Juniper Hillis ei osanud ladina keelt, aga kõik, kes kuulsid Henry laulvat häält pimedas metsas kajamas, pidasid seda kõhedaks ja häirivaks kogemuseks. Ühe taluniku naine väitis, et hakkas Henry öise etlemise tõttu õudusunenägusid nägema.
Keegi tundis huvi, kuidas Henry pimedas lugeda nägi, sest ükski tunnistaja polnud metsa vahel tuld märganud.
See oli nii-öelda "hea küsimus". Me ei saanudki kunagi kindlat vastust. Võib-olla oli Henry viimaks raamatu vähemalt osaliselt pähe õppinud. Minul isiklikult aga oli seda raske uskuda.
Kui Henry lõpuks oma seletuse pakkus, kõlas see veelgi kahtlasemalt.
Ühel palaval suvehommikul ilmus ta küla poodi. Ta nägi luider välja ja ta riided olid räbalais, aga temas näis pulbitsevat allasurutud energia. Elevus oleks vahest parem sõna.
Ta ostis kahedollarilise töösärgi ja kolm purki soolaliha ega paistnud põrmugi heituvat tõsiasjast, et see tehing ta räsitud rahakoti ilmselgelt tühjaks tegi.
Poes jõlkujad märkasid, et ta kandis sõrmust. Mõni neist tegi selle kohta märkuse.
Üllatuslikult pakkus Henry seda lähemalt uurimiseks. Ta oli sõrmuse üle silmnähtavalt uhke. Hiljem olid kõik tunnistajad nõus, et polnud iial sellist sõrmust näinud. See oli küll tehtud hõbedast, aga sekka oli põimitud peenikesi siniseid sooni, mis tundusid tuhmilt helendavat. Kivi ise oli pettumust valmistav: must, lihtsa lõikega ja tuhm.
Ebatavaliselt jutukas Henry rääkis kivist natuke. "Päikse käes pole tast mingit tolku. Öösel ärkab ellu. Näitab valgust, oo jaa!"
Ta korjas oma ostud kokku ja hakkas ukse poole minema. Lävel peatus ta itsitades ja pööras pead. "Palju valgust," lausus ta. "Piisavalt, et lugeda!"
Endiselt itsitades astus ta välja palava päikese kätte ja eemaldus mööda teed.
Ainus teine infoallikas sõrmuse kohta oli linna konstaabel Walter Frawley, kes Henryt ühel päeval metsa vahel kohtas. Frawley rääkis, et oli Henrylt küsinud, kust too sõrmuse sai.
Henry kinnitas, et leidis selle täiesti juhuslikult suure männipuu jändrike juurte vahelt Trobishite maja varemete lähedalt. Võimas mänd oli paari aasta eest tugeva tormiga ümber kukkunud. Kohalikud arvasid, et puu oli vähemalt sada aastat vana.
Keegi ei osanud seletada, kuidas sõrmus sajandivanuse männi juurte vahele sattus. Võimalik muidugi, et vana Hannibal Trobish mattis selle sinna palju aastakümneid tagasi, kas siis selleks, et sõrmust peita, või selleks, et asjakesest vabaneda.
Palava suve edenedes jätkas Henry öösiti metsas leelotamist, hirmutas hiliseid teelisi ja pani talude valvekoerad haledalt ulguma.
Ühel päeval kohtasin külas preili Winniet ja küsisin tema arvamust Henry raamatu kohta, vähemalt sõnade nimekirja põhjal, mille Henry oli talle tõlkimiseks toonud.
"Raamat on pärit keskajast," rääkis ta mulle. "Arvan, et selle autor mängis võlurit või sortsi. Vaene Henry laulab öösiti metsas loitse olematutele saatanatele, kelle mõtles välja mõni keskaegne šarlatan ja sattus seetõttu väga tõenäoliselt tuleriidale."
Kortsutasin kulmu. "Miks te ütlete "olematutele saatanatele", preili Winnie?"
"Mina sellistesse asjadesse ei usu," vastas ta pisut kangelt. "Pöördusin raamatu asjus Dave Bainesi poole, sest minu meelest avaldab see Henryle halba mõju. Mul oleks väga hea meel, kui ta ladina keele selgeks õpiks, aga ta ei lähene sellele õigesti. Pealegi on ta kõigele muule käega löönud. Räägitakse, et tema väike hurtsik on kokku kukkumas ja ta isegi ei söö enam korralikult."
Tänasin teda ja läksin oma teed veel murelikumana kui varem, ehkki mul polnud aimugi, kuidas ma aidata saanuks. Mulle tundus, et ma meeldisin Henryle ikka veel, aga teadsin, et ta oli äärmiselt kangekaelne.
Peagi pärast mu vestlust preili Winniega kuulsin jutte, et Henry ehitas ühe tihedama tsuugasalu kõrvale väiksele künkale mingisugust lava või platvormi. Küngas jäi käidavatest teedest paari kilomeetri kaugusele ja kerkis peaaegu tsuugalatvade kõrgusele. Olin seal paar korda käinud ja mäletasin, et selge ilmaga avanes sealt vaade laiadele metsadele ja väljadele.
Ühel pärastlõunal, kui suvekuumus pisut järele andis, läksin Henry platvormi vaatama. Eksisin hämaras tsuugametsas peaaegu ära, aga siis pääsesin jälle päikese kätte ja ronisin mööda