Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
tuli kirjanikul endale lihtsalt uued avaldamiskohad leida. Juba 1958. aastal andis õudusentusiasti August W. Derlethi legendaarne kirjastus Arkham House välja Brennani esimese täiemõõdulise jutukogu "Üheksa õudust ja üks ulm" (Nine Horrors and a Dream). Sellele järgnesid mitmed novellikogud, millest olulisemad on vahest "Karje keskööl" (Scream at Midnight; 1963), "Kesköö kujundid" (The Shapes of Midnight; 1980), ja "Piirid taamal" (The Borders Just Beyond; 1988).
1955. aastal asutas Brennan oma väikekirjastuse Macabre House, mille esimeseks üllitiseks oli tema enda kirjutatud brošüür "H. P. Lovecraft. Hinnang" (H. P. Lovecraft: An Evaluation). Brennan oli ka üks esimesi Lovecrafti bibliograafe ning tema varasest huvist üleloomuliku kirjanduse vastu annab tunnistust oma kulu ja kirjadega 1952. aastal välja antud Lovecrafti bibliograafia. Aastal 1957 hakkas Brennan "ajakirja Weird Tales vaimsuse taastamiseks" välja andma fanzine’i Macabre, mida järgneva 20 aasta jooksul ilmus 23 numbrit. Lisaks andis Brennan ajavahemikul 1950–1977 välja 47 numbrit luuleajakirja Essence, milles nagu ka Macabre’i veergudel võis leida ta enda ja teiste autorite üleloomulikku luulet.
Brennani vahest kuulsaim üksikkangelane, New Haveni kõike viktoriaanlikku armastav ja antiikesemeid koguv okultistlik detektiiv Lucius Leffing astus esmakordselt lugejate ette samuti kirjaniku ajakirjas Macabre, täpsemalt jutus "Kummitustest vaevatud koduperenaine" (The Haunted Housewife) väljaande 12. numbris, mis ilmus talvel 1962. Kokku kirjutas Brennan tema seiklustest ligi 40 juttu, millest suur osa on koondatud kolme kogumikku "Lucius Leffingi märkeraamat" (The Casebook of Lucius Leffing; 1973), "Lucius Leffingi kroonikad" (The Chronicles of Lucius Leffing; 1977) ja "Lucius Leffingi seiklused" (The Adventures of Lucius Leffing; 1990).
1982. aastal oli Joseph Payne Brennan New Havenis peetud (järjekorras kaheksanda) World Fantasy Conventioni aukülaline ning pälvis ka kokkutuleku eriauhinna. Brennan oli sisuliselt viimase ajakirjast Weird Tales tuule tiibadesse saanud pulpõuduskirjanikuna omajagu ainulaadses positsioonis. Tema ühest küljest üpris lihtsat ja kirjanduslikult pretensioonitut stiili ei hinda tänapäeva modernistlikud õuduskriitikud just kuigi kõrgelt, ometi peavad nemadki tunnistama ta loomulikku talenti nappide vahenditega õõvastava ja värvika õudusmiljöö loomisel. Tihti pealtnäha üsna lihtsakoelist pulpõudust harrastanud kirjaniku suurt mõju oma loomingule on tunnistanud mitmed tänase päeva menukirjanikud nagu Stephen King ja Dean Koontz.
Eesti keeles on seni ilmunud Brennani kaks tuntuimat juttu, eelpoolmainitud "Lima" kirjastuse Katherine antoloogias "Alfred Hitchcock esitab "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"" 1991. aastal ning "Õhkutõus" (Levitation; 1958) Liivimaa Kroonikas nr 2/1991 (30. mai). Viimane lugu ilmus eesti keeles veel teistki korda, 1994. aastal kirjastuse Elmatar antoloogias "Kärbes".
Lühijutt "Pajutorn" (The Willow Platform) ilmus esmakordselt Stuart David Schiffi fanzine’i Whispers esimeses numbris juulis 1973, täpselt samal ajal ilmus ka Richard Davise õudusantoloogia "Viirastus" (Spectre), kus jutt samuti ära trükiti. Hiljem on lugu taasavaldatud Schiffi koostatud fanzine’i parimaid lugusid sisaldanud antoloogias "Sosinad. Fantaasia- ja õuduskirjanduse antoloogia" (Whispers: An Anthology of Fantasy and Horror; 1977), autorikogus "Kesköö kujundid" ning Jack Danni ja Gardner Dozois teemaantoloogias "Deemonid!" (Demons!; 1987).
Kolmekümne aasta eest oli Juniper Hill kauge maanurk väikese küla, pinnasteede ja kõrgete künklike metsadega, kus kasvasid igihaljad männid, tsuugad, lehised ja kuused. Metsaservas leidus paiguti kivirahnudega üle külvatud niite, heinapõlde ja liustikest sündinud, samblasse kasvanud küngastikke.
Tavaliselt elasin Juniper Hillis juuni algusest septembri lõpuni. Kui ma aasta-aastalt ikka tagasi tulin, hakati mind ajapikku peaaegu kohalikuks pidama: tõusin mitu astet ülespoole vähesest ajutisest "suverahvast", kes peatus seal umbes kuu aega ja kiirustas siis tagasi liikluse, pinge ja tüütu rutiini maailma.
Kirjutasin, kui selleks tuju tuli. Ülejäänud aja jalutasin kruusateedel, avastasin laasi ja lobisesin kohalikega.
Paari aasta jooksul õppisin kõiki linnaelanikke tundma, välja arvatud paari erakut ja üht kergesti ärrituvat maaomanikku, kes keeldus isegi oma naabritega rääkimast.
Minu jaoks oli kõige huvitavam inimene Juniper Hillis härra Henry Crotell. Teda kutsuti mõnikord külahulluks, looderdajaks, päevavargaks ja nii edasi, aga ma jõudsin peagi veendumusele, et need tiitlid olid ajendatud pigem kadedusest kui kindlast usust.
Henryl õnnestus kuidagi hakkama saada ja elu nautida peaaegu mitte mingit tööd tegemata. Praegusel ajal, kui see on mitmele miljonile inimesele alaliseks eluviisiks muutunud, pean kiiresti lisama, et ta ei saanud Juniper Hilli linnavalitsuselt sentigi, ei sularahas ega kaubas.
Ta elas ühetoalises hurtsikus kivisel krundil, mida keegi endale ei tahtnud, ja toitis end ise. Ta püüdis kala, käis jahil, korjas marju ja kasvatas oma hüti taga kivide vahel pisut kartuleid. Kui ta ka vahel veidi salaküttimisega tegeles, ei pannud keegi seda pahaks.
Kuna Henry ei tarbinud ei alkoholi ega tubakat, olid tema vajadused kasinad. Mõnikord, kui tal läks vaja uut särki või kingi, raius ta kellelegi paar päeva puid, võttis kartuleid või käis heinateol abiks. Ta nõudis alati sama tasu, mis ei muutunud kunagi: üks dollar päevas pluss söök. Ta polnud nõus rohkem raha vastu võtma. Vahel õnnestus teda veenda kaalikakotti koju viima, aga kui talle maksti dollar ja kakskümmend viis senti, andis ta naeratades kakskümmend viis senti tagasi.
Henry oli varastes kahekümnendates, pikk ja kiitsakas, päikesepruun, kiire naeratama ja tema pleekinudsinistes silmades peitus midagi seletamatut. Punased juuksed hakkasid pisut hõredaks jääma. Kui ta naeratas, arvasid võõrad teda proteese kandvat, sest ta hambad olid nii valged ja ühtlased. Küsisin temalt kunagi, kui sageli ta hambaid pesi. Ta tõmbus vaiksest naerust kõverasse. "Ei mingit harja. Ei mingit hambapastat." Ma ei hakanud peale käima, aga juurdlesin sageli, mis võis olla tema saladus.
Henry oleks pidanud rahulikult Juniper Hillis elama ja surema üheksakümneaastaselt oma hurtsikus asemel lebades. Aga nii ei läinud.
Henry leidis raamatu.
Kuue-seitsme kilomeetri kaugusel Henry hütist asusid Trobishite vana maja varemed, kõigest pehkinud laudu ja sissevarisenud talasid täis keldriauk. Sirelipõõsaste juured olid end vundamendikivide vahele pressinud, ukseavas kasvasid vahtravõsud. Viiskümmend aastat tagasi surnud vana Hannibal Trobish oli olnud ekstsentriline erak, kes kõik sissetungijad püssiga minema ajas. Kui ta ainsagi pärijata ja kümne aasta maksuvõlaga suri, läks krunt linna omandisse. Linn aga ei leidnud sellele mingit rakendust ja majal lasti laguneda, kuni terve hoone lõpuks laudhaaval keldriauku vajus. Selliseid kokku varisenud ja hüljatud maju oli Uus-Inglismaal sadu. Keegi ei pööranud neile suuremat tähelepanu.
Henry Crotelli aga huvitasid Trobishite maja kõdunevad jäänused väga. Ta luusis seal ringi, uuris keldriauku ja tiris isegi mõned pehkinud talad välja. Ükskord, kui ta viltu vajunud vundamendikivide vahele küünitas, oleks ta peaaegu kilplõugmaolt hammustada saanud.
Vana Dave Baines manitses Henryt, kui sellest kuulis. "See on halb enne, Henry. Hoia parem heaga keldrist eemale."
Henry lükkas ülahuule ette ja põrnitses oma kingi. "Ma’i karda miskit vana madu. Olen suuremaidki näind. Eelmine suvi, kui õigesti mäletan. Pagana suur lõgismadu, kaks korda suurem."
Üsna varsti pärast vahejuhtumit maoga leidis Henry raamatu. See lebas väikeses mõlkis plekk-karbis, mis oli sügavale Trobishite keldri vundamendikivide vahele topitud.
Raamat oli vasikanahast köitega ja väike, umbes kümme korda viisteist sentimeetrit. Tiitelleht ja sisukord olid kas koost lagunenud või ära rebitud ja ülejäänud lehekülgi kimbutas hallitus, aga suurem osa oli siiski loetav – kuid ainult neile, kes oskasid ladina keelt.
Henry muidugi ei osanud, aga sellegipoolest oli ta oma leiust vaimustuses. Ta kandis raamatut igal pool kaasas. Mõnikord võis teda märgata kuusikus raamatu kohale kummardumas, segaduses, aga põnevil.
Me alahindasime Henryt. Ta oli kindlalt nõuks võtnud raamatut lugeda. Lõpuks veenis ta kohalikku õpetajat preili Winniet endale kasutatud ladina keele õpikut ja sõnastikku laenama.
Kuna Henry kooliharidus piirdus kahe või kolme aastaga ja