Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
Pool teed libisesin mööda viletsat redelit, ülejäänud maa aga kukkusin.
Niipea, kui mu jalad maad puudutasid, tormasin puude poole. Kui metsa vahele jõudsin, ümbritsesid mind jälle tuttavad tumedad magusalt lõhnavad tsuugad.
Väljaulatuvad oksad torkisid ja kriimustasid mind, kui puude vahelt läbi tuiskasin. Henry nõrk, kuid järjekindel laul jälitas mind.
Kuulsin seda ikka veel kusagil kaugel öös, kui oma verandale koperdasin ja ukse avasin.
Jõin veel mitu tundi kohvi, kuni lõpuks oma toolis magama jäin. Lamasin seal punaste silmadega, habe ajamata, kui keegi mu uksele koputas.
Ärkasin võpatades, märkasin läbi akna sisse tungivat päikesevalgust ja tegin ukse lahti.
Dave Baines uuris mind teraselt, ühtaegu kohmetunud ja pisut lõbustatud. "Vabandust, et teid äratasin. Võin hiljem tagasi tulla…"
Raputasin pead. "Ei, ei. Palun istuge. Just teid ma näha tahtsingi."
Ta kuulas mind vaikides. Puhastas viis minutit prille ja hakkas siis rääkima.
"Ma pole kindel, aga julgeksin pakkuda, et te nägite platvormil niinimetatud "astraalprojektsiooni". Henry on ikka veel Millerite juures. Helistasin neile hommikul, et teada saada. Üks põllutöölisi tuli tallu pärast keskööd ja nägi teda sügavalt magamas. Ta poleks jõudnud siia tulla, oma hullumeelse torni otsas kriisata ja tallu tagasi kõndida. Henry projitseeris osa endast kõrgendikule, kas siis teadlikult või mitte. See on nagu väga keskendunult soovimine. Tõenäoliselt ta isegi ei mäleta seda täna hommikul."
Vangutasin kahtlevalt pead. "Aga mida ma siis kuulsin?"
Dave pani prillid ette. "Kuulsite tõesti tema laulu, aga mitte kõrvadega. Kuulsite seda oma peas, ainult mõistusega. Pole põhjust, miks telepaatia ja projektsioonid peaksid olema ainult nähtavad, mitte kuuldavad. See kõik tekib mõistuse või alateadvuse suurest soovist olla kusagil mujal. Kihk on nii tugev, et osa inimesest – nimetame seda näiteks "ektoplasmaks" või milleks iganes – kandubki soovitud paika."
"Aga puud?" segasin ma vahele. "Miks mets ja tsuugad muutusid? Miks ma nägin suurt troopiliste sõnajalgade laant, või mis need ka polnud?"
Dave tõusis väsinult. "Seda ma seletada ei oska, vähemalt praegu." Ta ohkas. "Tahaksin, et see lugu juba kord ühele poole saaks. Mul on tunne, et Henry lõpetab halvasti."
Henry "lõpetas halvasti" juba järgmisel ööl. Hiljem saime teada, et just enne loojangut, kui Millerite heinategijad õhtust sööma läksid, ronis Henry oma einele ja palgale käega lüües üle aia ja asus teele Juniper Hilli poole.
Kell oli juba üle üheteistkümne ja ma hakkasin voodisse minema, kui öine tuul Henry tuttava laulu selgelt ja tugevalt minu kõrvu kandis.
Ütlesin endale, et ta oli end jälle "projitseerinud" ja pajutornis leelotas ainult ektoplasmast karikatuur.
Seekord aga ei suutnud ma end veenda. Tema hääl oli liiga kriiskav ja võimas, mitte nõrk ja kõhklev nagu eelmisel õhtul.
Seadsin end kõhklevalt kõrgendiku poole astuma. Tundsin teatud kohustust see lugu lõpule viia. Ehk tegutsesingi kohusetundest. Lisaks pean tunnistama, et olin ka üsna uudishimulik.
Tsuugametsani jõudes aga tundsin tugevat vastumeelsust. Henry segane leelotamine kostis sel ööl valjemalt kui iial varem. See ujutas metsa üle. Kuulsin tema hääles palavikulist erutust, peaaegu hüsteeriat.
Jõudsin vahejuhtumiteta kõrgendikule ja peatusin tsuugade varjus. Miski oleks mind nagu sundinud peitu jääma.
Henry seisis pajutorni otsas, raamat käes, ja skandeeris kiiresti kimedal häälel. Tema sõrmus säras eredamalt kui kunagi varem, kallates raamatu ja tema näo kõheda sinise valgusega üle. Puhus mõõdukas tuul ja torn kõikus aeglaselt küljelt küljele.
Silmitsesin platvormil seisvat kuju teraselt ja ei kõhelnud hetkekski, et see oli Henry ise, lihast ja luust. See polnud eelmise öö projektsioon või ilmutis.
Kui ta raamatust lugedes või laia mustava tsuugametsa poole kiigates pead pööras, nägin tema näol pinevat erutust ja ootust.
Tema laulev hääl valjenes ja vaibus öös ja ma tajusin jälle hirmutavat muutust ümbritseva metsa kujus ning piirjoontes. Hämara taeva taustal näisid kangastuvat hiiglaslikud puud, mis põrmugi tsuugadega ei sarnanenud.
Tundsin jälle, et nende võõrapäraste puude seas ootasid arvukad nähtamatud pealtvaatajad ja Henry oli nende kohalolust täiesti teadlik.
Tema laulust sai korraga arusaamatu karje. Ta silmad näisid peast välja tungivat ja ta nägu moondus sedavõrd, et muutus peaaegu äratundmatuks.
Sain kiiresti aru, et kui enne laulis ta millegi või kellegi välja kutsumiseks, siis nüüd üritas ta meeleheitlikult tagasi hoida seda, mida oli katsunud esile manada.
Liiga hilja. Olevus libises aeglaselt kepseldes üle suurte sõnajalataoliste puude latvade. See oli isegi pimeda öötaeva taustal must, kuid selle sees näis põlevat võbelev leek. Olevuse ümber säras külma sinise tule aupaiste.
Kui sel ka oli kindel kuju, polnud seda lihtne hoomata, sest olend voogas, mäsles ja tõmbles tohutult eemaletõukaval moel.
Kogult oli ta tohutu. Kujutage ette kuut või kaheksat musta hobust, kes on kuidagi omavahel ühendatud ja üritavad kõik erinevates suundades galopeerida – see annab jubeda olendi väljanägemisest umbkaudse pildi.
Henry nägi seda. Tema kriiskav leelotamine katkes ja ta suu vajus lahti. Ta tardus paigale. Tema näoilme muutus puiseks. Ainult tema silmad elasid edasi, kaks paisuvat sinist valgustäppi, millest peegeldus ülim õud juba enne, kui koletislik olevus kõrgendiku kohale jõudis.
Tahtsin väga sekkuda, aga kartsin peaaegu sama palju kui vaene Henry. Pealegi aimasin, et oleksin selle olendi vastu igal juhul täiesti abitu.
Kepslev õudusunenägu lähenes sihikindlalt ja vääramatult kõrgendikule. Meie peade kohale jõudes see peatus. Olendi sees mäslev sinine tuli lõi leegitsema.
See laskus aeglaselt otse Henry poole. Tundus, nagu astuks olevus väga ettevaatlikult mööda õhku lähemale. Ma ei näinud hirmsal olendil ei silmi ega suud, aga teadsin, et ta peab kuidagi ümbritsevat tajuma – ilmselt terasemalt kui ma ise.
Olendi tõmblemine peaaegu vaibus, kui ta pajutorni poole laskus. Paari meetri kaugusel ülespoole jõllitavast lubivalgest näost sirutusid ta jalad – või mis jäsemed need ka polnud – nõtkelt välja ja põimusid tihedalt ümber hukule määratud mehe.
Lõpuks ometi sai Henry karjuda. Tema piinarikas röögatus naelutas mu paigale. See kostis kõikjale üle kogu Juniper Hilli linna ja kaugemalegi. Pole mõtet üritada kirjeldada, milline valu ja õudus selles karjes väljendus. Ma ei suuda seda teha. Mäslev olend tõusis aeglaselt ülespoole. Henry kadus peaaegu täielikult sellesse jõledasse pulbitsevasse sasipuntrasse. Kui olend kõrgendikust eemale hiigelpuude latvade kohale hõljus, kõlas Henry hirmus karje ikka veel.
Viimaks kadus jube leegitsev sissetungija öhe, jättes endast maha vaid tillukesed sinised sädemed.
Ma ei mäleta, kuidas läbi metsa koperdasin ja koju jõudsin. Kui Dave Baines järgmisel hommikul minu juurde tuli, istusin ikka veel toolis ja jõllitasin seina. Hiljem ta ütles, et olin nähtavasti šokis.
Lõpuks olin siiski võimeline paari tunni eest nähtud sündmuseid kirjeldama.
Dave kuulas vaikides ja katkestas mind ainult korra, öeldes, et Henry surmakarje oli kogu linna üles ajanud.
Lõpetasin oma loo nõrgalt ja võtsin Dave’i pakutud viskipudeli tänulikult vastu.
Ta võttis prillid eest ja puhastas neid väga hoolikalt. "Me ei näe Henryt enam kunagi elusalt – ja võib-olla isegi mitte surnult."
Panin oma klaasi lauale. "Aga mis see oli, Dave? Olin kaine ja täie mõistuse juures, aga ma lihtsalt ei suuda nähtut mõista."
Dave valas endale viskit. "Henry semmis kurjade jõududega, olenditega, kes olid olemas juba siis, kui maakera