Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
in the Rose-Bush and Other Stories of the Supernatural; 1903). Siinilmuv kogumiku nimilugu ilmus esmakordselt ajakirjas Everybody’s Magazine veebruaris 1902 ning on hiljem tee leidnud kümnetesse õuduskirjanduse antoloogiatesse.
Fordi külas pole raudteejaama, kuna see on Porter’s Fallsist üle jõe, ning sinna pääseb ainult külale nime andnud koolmekoha ja praamiliini kaudu.
Praam ootas, kui Rebecca Flint oma koti ja einekorviga rongilt maha tuli. Kui tema ja ta väike pagas olid ohutult pardal, istus ta sirge ja rahulikuna parvel, kuni see kärmelt ja sujuvalt üle vete tõttas. Pardal oli kerge maavankri ette rakendatud hobune ja ta kaapis rahutult dekki. Omanik seisis lähedal, hoides murelikult loomal silma peal, ehkki too mälus niisama tuimalt mõtliku ilmega nagu lehm. Rebecca kõrval istus umbes temavanune naine, kes muudkui salatud uudishimuga tema poole kiikas; lähedal seisis naise abikaasa, lühike ja tüüakas ja sünge. Rebecca ei pööranud kummalegi neist tähelepanu. Ta oli pikk ja luider ja kahvatu, vanatüdruku tüüpi, ent ometi algeliste perenaiselikkuse joonte ja ilmetega. Täiesti ebateadlikult hoidis ta oma õlasalli, mis oli kokku rullituna riidest kotis, vasakul puusal, otsekui olnuks see laps. Näole oli kinnistunud eluga rahulolematu kulmukortsutus, ent see oli elu jultunud lapseks, mitte vääramatuks saatuseks pidava ema kulmukortsutus.
Teine naine jätkas tema jõllitamist; ta oli veidi juhm, kui välja arvata üleliigne uudishimu, mis tegi ta mõnikord uskumatult nutikaks. Silmad särasid, rippuvatele põskedele ilmusid punased laigud; ta avas üha suud kõnelemiseks, tehes väikseid katkestatud liigutusi. Viimaks ei pidanud ta enam vastu; ta tonksas uljalt Rebeccat.
"Kena päev," ütles ta.
Rebecca vaatas talle otsa ja noogutas jahedalt.
"Jah, väga," nõustus ta.
"Kas te tulete kaugelt?"
"Ma tulen Michiganist."
"Oh!" hüüatas naine aukartuses. "See on pikk tee," märkis ta kohe.
"Jah, on küll," vastas Rebecca vestlust lõpetades.
Ometi ei lasknud teine naine end heidutada; kindlameelselt tahtis ta midagi teada saada, võib-olla põhjustas seda ähmane sobimatusetunne Rebecca välimuses. "See on pikk tee tulla ja perekond maha jätta," tähendas ta valusa õelusega.
"Mul põle perekonda, mida maha jätta," kostis Rebecca napilt.
"Siis põle te –"
"Ei, ma põle."
"Oh!" ütles naine.
Praamisõit oli pikk. Viimaks muutus Rebecca ise ootamatult jutukaks. Ta pöördus teise naise poole ja uuris, kas too tunneb John Denti leske, kes elab Fordi külas. "Tema abikaasa suri umbes kolme aasta eest," ütles ta täpsustuseks.
Naine võpatas järsult. Ta muutus kahvatuks, siis punastas; ta saatis imeliku pilgu oma mehele, kes vaatles mõlemat naist omamoodi sihikindla terasusega.
"Jah, ma arvan, et tunnen," kokutas naine lõpuks.
"Noh, selle mehe esimene naine oli minu õde," teatas Rebecca nagu inimene, kes edastab tähtsat teavet.
"Kas tõesti?" vastas teine naine hädiselt. Ta heitis oma abikaasale pilgu täis kahtlusi ja õudust ning too raputas keelavalt pead.
"Ma lähen teda vaatama ja oma õetütar Agnest endaga koju viima," lausus Rebecca.
Siis nõksatas naine nii äkiliselt, et Rebecca märkas seda.
"Mis lahti?" küsis ta.
"Ei miskit, ma arvan," kostis naine, silmad abikaasal, kes raputas pikkamisi pead nagu Hiina mänguasi.
"Kas mu õetütar on haige?" uuris Rebecca äkilise kahtlusega.
"Ei, haige ta põle," vastas naine kiiruga, ahmis siis kahinal õhku.
"Millal te teda nägite?"
"Las ma mõtlen; ma põle teda nüid mõnda aega näin’d," teatas naine. Siis ahmis ta jälle õhku.
"Ta oleks pidan’d õige kenaks kasvama, kui ta mu õesse läks. Tema oli õige kena naine," mainis Rebecca unelevalt.
"Jah, ma oletan, et ta kasvas õige kenaks," vastas naine väriseval häälel.
"Misuke naine see teine naine on?"
Naine vaatas abikaasa hoiatavasse näkku. Ta jätkas mehe vahtimist, kostes Rebeccale lämbuval häälel:"Ma – arvan, et ta on tore naine," ütles ta. "Ma – ei tea, ma – arvan nii, ma – ei käi temaga eriti läbi."
"Ma olin natuke haavun’d, et John nii ruttu uuesti abiellus," ütles Rebecca, "aga küllap ta tahtis kedagi maja pidama, ja Agnes vajas hoolt. Mu olukord põln’d säärane, et oleks saan’d tema eest hoolitseda, kui ta ema suri. Ma pidin oma ema eest hoolitsema ja ma õpetasin koolis. Nüüd on ema läin’d, ja mu onu suri kuue kuu eest ja jättis mulle paraja väikese varanduse, ja ma tulin koolist ära, ja ma tulin Agnesele järele. Küllap on tal rõõm minuga kaasa tulla, kuigi ma oletan, et tema kasuema on hea naine ja on alati tema eest hoolt kannud."
Mehe hoiatav pearaputus naisele oli üsna eelaimuslik.
"Küllap vist," lausus naine.
"John kirjutas ikka, et ta on ilus naine," sõnas Rebecca.
Siis krigises praam vastu kallast.
John Denti lesk oli sugulasele hobuvankri vastu saatnud. Kui naine oma abikaasaga kõndisid mööda teed, kus Rebecca oma pagasiga vankris neist peagi möödus, ütles naine etteheitvalt:
"Tundub, nagu oleks ma pidan’d talle rääkima, Thomas."
"Las ta saab ise tiada," vastas mees. "Ära sina roni sõrmi kõrvetama võera rahva pudingusse, Maria."
"Mis sa arvad, kas ta näeb midagi?" küsis naine krampliku värinaga ja hirmust silmi pööritades.
"Näeb!" kordas mees visa põlastusega. "Ole parem kindel, kas sial on miskit näha."
"Oh, Thomas, räägitakse –"
"Issand, kas sa põle aru saan’d, et räägitakse enamjaolt valejutte?"
"Aga kui see oleks tõsi, ja tema on närviline naine, võib ta nii ehmatada, et kaotab mõistuse," vaidles naine, põrnitsedes rahutuna järele Rebecca sirgele kogule, mis kadus kõrgendiku taga künklikul teel.
"Nõnna kergesti sassi aetud mõistus põle suuremat väärt," kuulutas mees. "Sina hoia sellest eemale, Maria."
Samal ajal sõitis Rebecca vankril edasi linalaka poisi kõrval, kes tema meelest ei paistnud kuigi taibukana. Ta esitas poisile küsimuse, aga too ei pannud tähelegi. Ta kordas küsimust ning poiss vastas segadusseaetud ja arusaamatu mühatusega. Siis jättis ta poisi rahule, olles kindlaks teinud, et hobuseid otse juhtida too oskab.
Nad olid sõitnud umbes pool miili, möödunud külaväljakust ja liikunud veidi kaugemale, kui poiss äkilise ptruu! saatel väga jõukana paistva maja ees kinni pidas. Kunagi oli see üks siitkandi iseloomulikke talumaju, väike ja valge, mille katus ühel küljel ulatus veranda kohale ning paremal käel sirutus välja tilluke "L". Nüüd muutsid majakest ärkliaknad, eendaken verandata otsas, eestrepi nikerdatud käsipuu ja moodne tammepuust uks.
"Kas see on John Denti maja?" küsis Rebecca.
Poiss oli sõnadega niisama kokkuhoidlik nagu mõni filosoof. Ainsa vastusena heitis ta ohjad üle hobuse turja, sirutas ühe jala tiislile ja kargas vankrist välja, läks siis ringiga taha reisikotti välja võtma. Rebecca tuli maha ja astus maja poole. Valgel värvil oli värskuse sära, luugid olid rikkumatult õunrohelised, muru oli niidetud siledaks nagu samet ning seda täpitasid hoolikad hortensia- ja kannaklumbid.
"Ma teadsin küll, et John Dent on jõukas," mõtiskles Rebecca rahulolevalt. "Ma oletan, et Agnesel on märgatavalt raha. Minul on piisavalt, aga sellest oleks tema koolitamisel kasu. Tal võib olla eeliseid."
Poiss tiris reisikoti peentest kruusakividest teed mööda lähemale, aga enne, kui ta jõudis verandale viiva trepini, sest maja seisis terrassil, avanes eesuks ning sealt paistis väga koguka ja meheliku naise hele lokiline pea. Ta kergitas musta