Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
üles ronis.
"Siin on preili Flint, ma eeldan."
"Jah, proua," vastas Rebecca, märgates jahmatusega teise näol imelikku hirmust ja trotsist kokku segatud ilmet.
"Teie kiri tuli alles täna hommikul," sõnas proua Dent kindlal häälel. Tema hiiglaslik nägu oli ühtlaselt roosa ja portselansinised silmad ühtaegu ründavad ja saladuselooriga varjutatud.
"Jah, ma ei uskunudki, et te mu kirja kätte saate," kostis Rebecca. "Mulle tundus, et ma ei suuda enne tulekut teilt vastust oodata. Ma oletasin, et teie olukord võimaldab teil mind mõneks ajaks vastu võtta ilma teid väga palju häirimata, arvestades seda, mida John mulle ikka oma elust kirjutas, ja kui ma nii ootamatult selle raha sain, tundsin, et pean Agnesele järele tulema. Ma oletan, et soovite temast vabaneda. Te teate ju, et ta on mu veresugulane ja mõistagi pole ta teiega üldse suguluses, ehkki kahtlemata olete temasse kiindunud. Ma nägin pildilt, kui armas tüdruk ta peaks olema, ja John ütles alati, et ta näeb välja nagu tema ema, ja Grace oli kaunis naine, kuigi ta oli minu õde."
Rebecca vakatas ja põrnitses hämmelduses ja häirituna teist naist. Hiiglaslik nurgeline blond olend seisis sõnatuna, surmkahvatuna, õhku ahmivana, käsi südamel, huuled hirmsas naeratuse mõnituses avatud.
"Kas olete haige?" hüüdis Rebecca lähemale astudes. "Kas tahate, et tooksin teile vett?"
Siis toibus proua Dent suure pingutusega. "Pole midagi," ütles ta. "Mul käivad – hood. Nüüd olen ma sellest üle. Kas tuleksite sisse, preili Flint?"
Nende sõnade saatel valgus ta näkku kaunis sügav roosikuma, sinised silmad kohtasid külalise pilku türkiisi läbipaistvusega – paljastades sina, ent varjates kõik nende taga.
Rebecca järgnes võõrustajale majja ning poiss, kes oli vaguralt oodanud, ronis pagasiga trepist üles. Aga enne nende uksest sisenemist juhtus midagi imelikku. Ülemisel terrassil, veranda posti läheduses, kasvas suur roosipõõsas, ja ehkki aastaaeg oli hiline, õilmitses sellel üksik väike täiuslik punane roos.
Rebecca vaatas seda ja teine naine sirutas kärme liigutusega käe. "Ärge seda roosi noppige!" hüüdis ta karedalt.
Rebecca ajas end jäiga väärikusega sirgu.
"Mul põle kombeks loata teiste inemeste roose noppida," lausus ta.
Kõneldes kangestus Rebecca äkki ja unustas oma pahameele, sest juhtus midagi harukordset. Äkitselt kahises roosipõõsas nagu tuuleiilis, ehkki ilm oli märkimisväärselt vaikne. Terrassil roosi lähedal kasvaval hortensial ei värisenud ükski leht.
"Mis ometi –" alustas Rebecca, vakatas siis ahhetades, kui teise naise nägu nägi. Ehkki see oli nägu, jäi sellest kuidagi mulje nagu ahastavalt rusikasse surutud salatsevast käest.
"Tulge sisse!" ütles too karmil häälel, mis tundus tõusvat tema rinnust ilma kõnelemisorganite sekkumiseta. "Tulge majja. Mul hakkab siin väljas külm."
"Mis paneb selle roosipõõsa nõnda kahisema, kui tuult ei ole?" uuris Rebecca ebaselgest hirmust judisedes, aga otsusekindlana.
"Ma ei näe, et see kahiseks," kostis naine rahulikult. Ja tõepoolest, tema sõnade ajal oli põõsas rahulik.
"See kahises," väitis Rebecca.
"Enam mitte," lausus proua Dent. "Ma ei saa kuidagi vastutada kõige eest, mis õues puhub. Mul on liiga palju tegemist."
Ta kõneles kindlalt ja pahuralt, heites trotsliku, vääramatu pilgu esmalt põõsa, siis Rebecca suunas, ja läks ees majja.
"See paistis imelik," jäi Rebecca kindlaks, aga ta järgnes ja poiss reisikotiga samuti.
Rebecca astus keset sisustust, mis oli jõukas, tema lihtsale ettekujutusele isegi elegantne. Seal leidus Brüsseli vaipu, pitskardinaid ning külluses kiiskavat polstrit ja poleeritud puitu.
"Te olete tõeliselt kenal järjel," märkis Rebecca, kui oli ümbrusega veidi harjunud ning kaks naist istusid teelauas.
Proua Dent põrnitses oma hõbetatud serviisi tagant karmi rahuloluga. "Jah, olen ikka," ütles ta.
"Ostsite kõik need asjad uuena?" uuris Rebecca kõheldes, meenutades armukadedalt surnud õe kaasavara.
"Jah," ütles proua Dent, "ma põlnd kunagi see, kes surnud inimeste asju tahaks, ja mul endal oli küllalt raha, nii et ma ei sõltunud Johnist. Ma lasin vana kola oksjonile panna. Nende eest ei saanud palju."
"Ma oletan, et hoidsite midagi Agnese jaoks. Täiskasvanuna hakkab ta tahtma mõnd oma vaese ema asja," väitis Rebecca teatava nördimusega.
Trotslik pilk proua Denti sinisilmis leekis veelgi kirglikumalt. "Pööningul on paar asja," vastas ta.
"Usutavasti ta hindab neid," tähendas Rebecca. Rääkides vaatas ta akna poole. "Kas tal pole viimane aeg juba koju tulla?" uuris ta.
"Viimane aeg," nõustus proua Dent hooletult, "aga kui ta Addie Slocumi juurde läheb, ei tea ta kunagi, millal koju tulla."
"Kas Addie Slocum on tema lähedane sõber?"
"Lähedasem ei saa ollagi."
"Võib-olla saame kutsuda selle tüdruku Agnest vaatama, kui ta minu juures elab," pakkus Rebecca unelevalt. "Ma oletan, et alguses tunneb ta koduigatsust."
"Väga usutav," vastas proua Dent.
"Kas ta hüüab teid emaks?" küsis Rebecca.
"Ei, ta hüüab mind tädi Emeline’iks," teatas teine naine lühidalt. "Millal te ütlesitegi koju sõitvat?"
"Umbes nädala pärast, arvasin ma, kui ta oleks valmis nii kiiresti lahkuma," kostis Rebecca üllatunud ilmel.
Ta mõtiskles, et ei jääks pärast nii külalislahkusetut pilku ja küsimust päevagi kauemaks, kui saab.
"Oh, mis sellesse puutub," lausus proua Dent, "pole mingit vahet, kas ta on valmis. Teie võite koju minna alati, kui teile tundub, et peate, ja tema võib järele tulla."
"Üksinda?"
"Miks mitte? Ta on nüüd suur tüdruk ja ümber istuma ei pea."
"Minu õetütar läheb koju koos minuga ega reisi üksinda, ja kui ma ei saa teda oodata siin, majas, kus kunagi oli tema ema ja minu õe kodu, lähen ma ja otsin kuskilt öömaja," andis Rebecca tuliselt vastu.
"Oh, võite jääda siia nii kauaks, kui tahate. Olete teretulnud," ütles proua Dent.
Siis võpatas Rebecca. "Seal ta ongi!" hüüatas ta väriseva, juubeldava häälega. Keegi ei teadnud, kui väga ta igatses seda tüdrukut näha.
"Ta ei jäägi nii hiljaks, kui ma arvasin," pillas proua Dent ja jälle vilksas ta näos see imelik, imeõrn muutus, ja jälle vaibus see kivisesse kõigutamatusse.
Rebecca põrnitses ust, oodates selle avanemist. "Kuhu ta jääb?" küsis ta peagi.
"Ma arvan, et ta peatus esikus kübarat peast võtma," pakkus proua Dent.
Rebecca ootas. "Miks ta ei tule? Tal ei saa kübara peast võtmiseks nii palju aega kuluda."
Vastuse asemel tõusis proua Dent jäiga jõnksatusega ja lõi ukse pärani.
"Agnes!" hõikas ta. "Agnes!" Siis pöördus ta ja silmitses Rebeccat. "Seal teda põle."
"Ma nägin, kuidas ta akna alt läbi tuli," vaidles Rebecca jahmununa.
"Ilmselt eksisite."
"Ma tean, et nägin," jäi Rebecca kindlaks.
"Põle võimalik."
"Nägin küll. Kõigepealt nägin, et vari käis üle lae, siis nägin ma teda seal peeglis" – ta osutas peeglile vastasseinas kummuti kohal – "ja siis läks vari aknast mööda."
"Milline ta peeglis välja nägi?"
"Väike ja heledapäine, heledad juuksed otsekui pekslesid tema otsmikul."
"Te ei saanud teda näha."
"Kas see oli Agnese moodi?"
"Üsnagi, aga muidugi