Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
ja huvi vanade legendide vastu. See rauk kinnitas iga lugu, mida Jermyn kuulnud oli, lisades oma jutustuse kivilinnast ja valgetest ahvidest, nii nagu seda talle räägitud oli.
Mwanu jutu järgi polnud halli linna ega hübriidolendeid enam alles, vaid nad olid paljude aastate eest sõjakate n’bangude poolt hävitatud. See hõim, olles purustanud enamiku ehitisi ja tapnud kõik elava, oli kandnud minema topisest iidoli, mis oligi olnud nende retke eesmärgiks – valge ahvijumalanna, mida kummalised olevused kummardasid ja mida Kongo pärimuses peeti printsessi kehaks, kes kunagi nende seas valitses. Mis need valged ahvolendid täpsemalt olid, Mwanu ei teadnud, aga ta arvas, et nad olid varemetes linna ehitajad. Jermyn ei osanud selle alusel midagi täpsemat oletada, aga ta sai põhjalikult küsitledes teada väga ereda legendi topisjumalannast.
Räägiti, et ahviprintsess sai läänest tulnud suure valge jumala naiseks. Nad valitsesid koos pikka aega linna üle, aga kui nad poja said, läksid kõik kolm minema. Jumal ja printsess naasid hiljem, ja pärast viimase surma lasi tema taevane abikaasa keha mumifitseerida ja paigutada suurde kivimajja, kus seda kummardati. Siis lahkus ta üksinda. Siinkohal paistis legend pakkuvat kolme lõpplahendust. Ühe loo järgi ei juhtunud midagi peale selle, et topisjumalannast sai võimu sümbol mis tahes hõimu jaoks, kelle valduses see oli. Sel põhjusel kandsidki n’bangud selle minema. Teine lugu räägib jumala naasmisest ja surmast oma naise jalge ees. Kolmas kõneleb poja naasmisest, kes oli vahepeal sirgunud meheks – või ahviks või jumalaks, olgu sellega, kuidas on – teadmata, kes ta tegelikult on. Kujutlusvõimelised mustad olid kahtlemata võtnud kõik sündmustest, mis selle ekstravagantse legendi taga olid.
Söör Wade’i kirjeldatud džunglilinna reaalsuses polnud Arthur Jermynil enam kahtlust, ja ta polnud väga üllatunud, kui sattus 1912. aasta algul sellele, mis linnast järel oli. Selle suurusega pidi olema liialdatud, ent ümber lebavad kivid tõestasid, et siin polnud seisnud mitte harilik neegriküla. Kahjuks polnud leida mingeid nikerdusi ja ekspeditsiooni väiksus ei võimaldanud hakata puhastama ainsat nähaolevat käiku, mis paistis viivat alla söör Wade’i mainitud võlvkambritesse. Valgest ahvist ja jumalannatopisest räägiti kõigi kohalike hõimupealikega piirkonnas, aga Mwanu antud materjale aitas täiendada hoopis üks eurooplane. M. Verhaeren, Belgia esindaja Kongo kaubapunktis arvas, et võib mitte ainult leida, vaid lausa kohale tuua topise, millest ta ähmaselt kuulnud oli. Kord vägevad n’bangud olid nüüd kuningas Alberti valitsuse kuulekad alamad ja oleksid väikese veenmise peale ilmselt nõus loobuma võikast iidolist, mille nad ära olid viinud. Kui Jermyn Inglismaa poole seilama asus, juubeldas ta võimaluse üle, et saab mõne kuu jooksul oma valdusse hindamatu etnoloogilise aarde, mis kinnitab kõige pöörasemaid tema esiisa juttudest – vähemasti kõige pöörasemat neist, mida ta kuulnud oli. Jermyni koja ligidal elavad kaasmaalased teadsid vahest hullemaidki lugusid, mis olid jõudnud nendeni läbi esivanemate, kes olid Knight’s Headi laudade ääres söör Wade’i ennast kuulanud.
Arthur Jermyn ootas kannatlikult kasti M. Verhaerenilt, uurides samal ajal veel suurema põhjalikkusega käsikirju, mida tema hull eellane jätnud oli. Ta hakkas tundma end söör Wade’i hingesugulasena, ja otsima nii meeneid viimase elust Inglismaal kui tema Aafrika-tegemistest. Suulisi allikaid tema salapärasest ja eralduses hoitud abikaasast oli arvukalt, aga naise viibimisest Jermyni kojas ei olnud jäänud mingit käegakatsutavat jälge. Jermyn imestas, millised asjaolud pidid olema viinud sellise puhastustööni, ja otsustas panna selle põhiliselt abikaasa hulluse arvele. Tema vaar-vaar-vaarema, meenutas ta, olevat olnud Aafrikas viibinud Portugali kaupmehe tütar. Kahtlemata olid naise praktiline kasvatus ja pealiskaudsed teadmised Mustast Mandrist pannud ta pilkama söör Wade’i jutte sisemaast – asi, mida taoline mees poleks ilmselt andestanud. Naine oli surnud Aafrikas, võib-olla veetuna sinna abikaasa poolt, kes oli otsustanud talle räägitut tõestada. Ent niimoodi mõlgutades võis Jermyn nüüd, sajand ja pool pärast mõlema esivanema surma, nende mõtete tühisuse üle vaid naeratada.
1913. aasta juunis tuli kiri M. Verhaerenilt, rääkides jumalannatopise leidmisest. Belglase väitel oli tegu äärmiselt erakordse esemega, mille klassifitseerimine jäi väljapoole temasuguse võhiku võimekust. Kas tegu oli inimese või ahviga, pidi otsustama teadlane, ja protsessi pidi kindlasti aeglustama selle ebatäiuslik seisund. Aeg ja Kongo kliima pole muumiate vastu õrnad, eriti kui need on prepareeritud nõnda amatöörlikult nagu antud juhul paistab. Olendi kaela ümbert leiti kuldne kett tühja medaljoniga, millel oli vapp; kahtlemata mõne õnnetu ränduri mälestusese, mille n’bangud võtsid ja ohutisena jumalanna kaela ümber riputasid. Muumia näo kontuure kirjeldades pakkus M. Verhaeren välja eriskummalise võrdluse, või pigem väljendas humoorikat huvi, kuidas korrespondent sellele reageerib, aga oli teaduslikult liiga põnevil, et raisata liiga palju sõnu kerglasele jutule. Jumalannatopis, kirjutas ta, saabub pakitult kuu aega pärast kirja.
Kastis ese toodi Jermyni kotta 1913. aasta 3. augusti pärastlõunal ja veeti kohe suurde kambrisse, kus asus sööride Roberti ja Arthuri poolt kureeritud Aafrika-leidude kogu. Sellest, mis edasi juhtus, saab parima aimuse teenrite tunnistuste ning asjade ja paberite põhjal, mida hiljem uuriti. Paljudest eri lugudest on kõige informatiivsem ja ladusam eaka ülemteenri Soames’i oma. Selle usaldusväärse mehe järgi saatis söör Arthur Jermyn enne kasti avamist kõik teised toast minema ja kohe alanud haamri- ning peitlihääled näitasid, et ta ei raisanud aega. Siis polnud mõnda aega midagi kuulda – kui kaua, ei oska Soames täpselt hinnata – aga kindlasti vähem kui veerand tundi hiljem kuuldus too õudne karje, mis tuli kahtlemata Jermyni suust. Kohe pärast seda väljus toast Jermyn ise, rutates hirmunult maja etteotsa, justkui jälitaks teda mõni kohutav vaenlane. Ilme tema näol – näol, mis oli kole isegi rahulikus seisundis – oli kirjeldamatu. Eesukse lähedale jõudes näis talle miski pähe tulevat ja ta pööras ringi, kadudes trepist alla keldrisse. Teenrid olid keeletud ja valvasid trepimademel, aga nende isand ei tulnud tagasi. Alt tuli üles vaid õlilõhn. Pärast hämardumist kuuldus keldrist õuele viiva ukse juurest kolistamist ning tallipoiss nägi Arthur Jermynit, pealaest jalatallani õlist läikivat ning ka tolle vedeliku järele lehkavat, vargsi välja hiilimas ja maja ümbritsevale mustale nõmmele kadumas. Siis, ülimas õõvas, nägid kõik lõppu. Nõmmel loitis säde, tõusis leek ning taeva poole kerkis inimtule sammas. Jermynite suguvõsa polnud enam.
Arthur Jermyni söestunud jäänuseid ei kogutud kokku ega maetud maha peamiselt asja tõttu kastis. Jumalannatopis oli iiveldamaajav vaatepilt, kõdunenud ja järatud, aga tegu oli kindlasti mingist tundmatust liigist pärit mumifitseerunud valge ahviga, kes oli vähem karvane kui tuntud tõud ja määratult, šokeerivalt lähedasem inimesele. Detailne kirjeldus oleks üsna ebameeldiv, aga kahest silmatorkavast omadusest peab rääkima, kuna need sobivad jälgil moel teatud märkustega söör Wade Jermyni Aafrika-ekspeditsioonidest ning Kongo legendidega valgest jumalast ning ahviprintsessist. Need kaks asja on järgnevad: vapp olendi kaela ümber olnud kuldsel medaljonil oli Jermynite vapp ning M. Verhaereni naljatlev märkus olendi kuivetunud näo kujukast, tontlikust, ebaloomulikult õudsest sarnasusest õrnahingelise Arthur Jermyniga, kes oli söör Wade Jermyni ning tundmatu naise järeltulija. Kuningliku Antropoloogiainstituudi liikmed põletasid asja ning heitsid medaljoni kaevu, ning mõned neist ei nõustu isegi möönma, et Arthur Jermyn on kunagi olemas olnud.
Tuul roosipõõsas
Mary E. Wilkins Freeman
Mary E. Wilkins Freeman (1852–1930) ei ole eesti ulmehuvilistele päris tundmatu: veebiajakirjas Algernon on 2007. aasta aprillis ja septembris ilmunud kaks ta tuntuimat üleloomulikku juttu "Tühi krunt" (The Vacant Lot; 1902) ja "Varjud seinal" (The Shadows on the Wall; 1903).
Mary Eleanor Wilkins sündis Randolphis Massachusettsis karmi distsipliini ja moraaliga kristlikus peres, mis avaldus ka ta hilisemas loomingus. Juba teismelisena hakkas ta avaldama jutte ja lasteluulet, et olla perele majanduslikuks toeks, ning saavutas peagi edu ja tuntuse. Suurema osa elust Massachusettsis ja Vermontis Uus-Inglismaal elanud kirjanikku loetaksegi Uus-Inglismaa realismi üheks silmapaistvamaks esindajaks ameerika kirjanduses, ta on kokku avaldanud ligi veerandsada realistlikku romaani ja üle 200 jutu. 1902. aastal abiellus ta New Jersey arsti Charles M. Freemaniga ning kolis Metuchenisse New Jersey’s, kus lõpuks ka suri, 1926. aastal sai temast esimene Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välja antud William Dean Howellsi medali laureaat panuse