Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
tugevaid kolpasid ja luid, mis oleksid miljoneid aastaid vastu pidanud.
Ma arvan, et Henry manas esile mõne sellise ammuse olendi, mida me nüüd ebamääraselt "elementaalseks" kutsume. Teatud mõttes on see veel olemas, aga ühes teises ajas, nii-öelda teises dimensioonis. Teie kirjelduse järgi pidasid planeedi varasemad asukad seda ilmselt jumalaks. Mis või kes need asukad olid, jääb mulle mõistatuseks. Võib-olla oli kõrgendik ja tsuugamets kunagi nende pühapaik. Väga võimalik, et see rahvas tõi oma austatud ja kardetud jumalale ohvriande."
Dave vangutas pead. "Ma ei tea, see kõik on spekulatsioon. Aga muud ma öelda ei oska. Arvan, et vana Hannibal Trobish oli ka kuidagi asjaga seotud. Nii ladinakeelne raamat kui Henry sõrmus kuulusid ilmselt talle. Võimalik, et ta kutsus selle neetud olevuse välja ja jäi ellu. Ta ilmselt teadis, kuidas selle eest pääseda. Vaene Henry oskas ainult piisavalt ladina keelt, et loitsusõnu lausuda ja olend esile manada, aga tal polnud ilmselgelt aimugi, kuidas selle eest põgeneda või see minema saata.
Sõrmus võis olla kaitsev talisman, aga ilmselt polnud ka sellest abi, kui sissetungijat erinevate ohvriandide ja rituaalidega ei lepitatud või ei nõrgestatud. Ilmselt oli neist rituaalidest kusagil raamatus juttu, aga Henry ei osanud piisavalt ladina keelt, et neist aru saada.
Mis puutub teie nähtud suurde sõnajalametsa, siis ma ei tea. See võis olla osa minevikust pärit telepaatilisest pildist ja pärines ehk organist, mis sel olevusel aju aset täitis. Olend võis eksisteerida teises dimensioonis või ajas ja Henry laul lasi tal vähemalt ajutiselt meie olevikku lipsata."
Vana Dave tõusis ja astus ukse poole. "Kui te oleksite elanud kaugel põhjas nagu mina kunagi, teaksite wendigo legende. Tänapäeval peavad paljud seda puhtaks jamaks, aga nemad pole öösel lõkke ääres istudes kuulanud, kuidas Kanada parim teejuht kõigi pühakute nimel vannub, et on midagi sellist näinud. Ma ei taha öelda, et Henry jubedus oli just see, aga ta võis olla nende lugudega seotud."
Nädal aega hiljem leidis talunik Juniper Hillist kolmkümmend kilomeetrit põhja poolt maisipõllult kondihunniku, mis olnuks nagu sulatusahjust läbi käinud. Luud olid üdini ära põlenud. Jube luukere võinuks igavesti äratundmatuks jääda, kui poleks olnud veidrat sõrmust, mis leiti ühe hapra sõrmeluu küljest. Kontide seisukorrale vaatamata polnud sõrmus tules kannatada saanud. Särav rõngas oli valmistatud hõbedasarnasest metallist, mida läbisid sinised tuhmilt helendavad sooned. Kivi oli must, lihtsa lõikega ja tuhm.
Henry Crotelli põlenud jäänused viidi Juniper Hilli ja maeti maha. Sõrmus jäeti sõrmeluu külge.
Paar nädalat hiljem aeti Trobishite vana maja keldriauk Dave Bainesi käsul kinni.
Pajutorn vajus talvel tugeva tuulega kokku. Kevadel, kui Juniper Hilli hakati ehitama uut maanteed, raiuti läbi tsuugametsa lai siht ja pajutorni kõrgendik kanti buldooseriga laiali, sest teetammi jaoks läks vaja kive ja kruusa.
Henry hukutanud ladinakeelset raamatut ei leitud enam kunagi. Tõenäoliselt põles see koos temaga neis hirmsates leekides tuhaks.
Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad
H. P. Lovecraft
H. P. Lovecrafti (1890–1937) nimi ei vaja eesti lugejale põhjalikumat tutvustamist. Tegu on 20. sajandi mõjukaima ja enim jäljendatud õuduskirjanikuga. Koolkonna mõjukuse, epigoonide hulga ja kestva populaarsuse poolest on temaga võrreldav vaid inglise tondijutuklassik M. R. James. Lovecrafti olulisemad Cthulhu-ainelised tekstid on kõik ka eesti keelde tõlgitud, avaldamata ja avastamata on siinse lugeja jaoks veel hulk kirjaniku varasema loomeperioodi juttudest ning lord Dunsany vaimus loodud kergelt araabialik-valmilikus võtmes kirja pandud nn. Unenäo-tsükkel.
Ka sekundaarkirjandust on Lovecrafti kohta eesti keeles suhteliselt palju leida: alates 1994. aasta 6. Marduse numbris ilmunud Jüri Kallase artiklist "Cthulhu looja" kuni siinkirjutaja põhjalike järelsõnadeni Lovecrafti raamatute "Hullumeelsuse mägedes" (Orpheuse Raamatukogu 1/2011) ja "Vari aja sügavusest" (Orpheuse Raamatukogu 2/2013) lõpus. Ka välismaal on Lovecraft tänapäeval kõige läbiuuritum ja analüüsitum õuduskirjanik Edgar Allan Poe järel.
See on seda kummalisem, et eluajal oli kirjanik väljaspool eksklusiivset austajate ringi üsna vähe tuntud. Ta sündis ja elas suurema osa elust Rhode Islandil Providence’i linnakeses, sai napi ametliku hariduse, kuid oli eraklik ja luges palju ning kujunes üsna silmakirjalikuks ja kitsarinnaliseks inimeseks. Mõlemad ta vanemad lõpetasid elu vaimuhaigena. Kuigi Lovecraft hakkas kirjutama juba teismelisena ning avaldas oma esimese jutu 26-aastasena, õnnestus tal mingigi napi kommertseduni jõuda alles 30ndate eluaastate lõpuks. Suure osa elust vaesuses elanud kirjanikku tema elu ajal ametlik kirjanduskriitika ja – ringkonnad ei tunnustanud, enne surma jõudis raamatukaante vahel ilmuda vaid üks ta lühiromaanidest.
Kui pärast tema surma püüdsid ta sõbrad ja austajad August W. Derleth ja Donald Wandrei ta tekste pakkuda suurtele kommertskirjastustele, need keeldusid, nii et sõbrad asutasid Lovecrafti loomingu raamatukaante vahel avaldamiseks ja propageerimiseks kirjastuse Arkham House, millest kujunes järgnevail aastakümneil üks olulisemaid kvaliteedimärke moodsas õuduskirjastamismaailmas.
Lühijutt "Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad" (Facts Concerning the Late Arthur Jermyn and His Family) ilmus esmakordselt ajakirja The Wolverine 1921. aasta märtsi- ja juuninumbrites. Kui ajakiri Weird Tales juttu 1924. aasta aprillinumbris taasavaldades selle pealkirjaks "Valge ahv" (The White Ape) pani, kirjutas pahane Lovecraft: "Kui ma kunagi paneks mõne loo pealkirjaks "Valge ahv", poleks seal sees kindlasti ühtki ahvi." Edaspidi avaldati juttu pealkirja all "Arthur Jermyn", kuni alles 1987. aastal algne pealkiri taastati ning edaspidi selle juurde jäädi.
Elu on jõledus ja meie teadmiste tagaplaanilt piiluvad kuratlikud vihjed tõdedele, mis teevad ta vahel tuhat korda koledamaks. Teadusest, mille šokeerivad avaldused meid juba praegu rõhuvad, võib ühel päeval saada jõud, mis meie liigi sootuks hävitab – kui me ikka oleme eraldi liik –, sest surelikud ajud ei suudaks eal välja kannatada seda, kui maailma peale paisataks kõik need aimamatud õudused, mis sel veel varuks on. Kui me teaksime, mis me oleme, peaksime tegema nagu söör Arthur Jermyn, kes valas ühel ööl end õliga üle ja süütas oma riided põlema. Keegi ei pannud söestunud jäänuseid urni ega püstitanud mälestusmärki temale, kes oli olnud, sest leiti teatavad paberid ja üks teatav karbis olev ese, mida nüüd tahetakse unustada. Mõned, kes teda tundsid, ei nõustu möönma, et ta kunagi üldse olemas oli.
Arthur Jermyn läks nõmmele ja pani end põlema, olles näinud karbis olnud eset, mis pärines Aafrikast. See oli see ese, ja mitte tema enda pentsik väljanägemine, mis ta oma elu lõpetama ajendas. Vähestele oleks meeldinud elada Arthur Jermyni kehaliste iseärasustega, aga ta oli olnud poeet ja õpetlane ning ei olnud end neist häirida lasknud. Õppimine oli tal veres, sest ta vanavanaisa söör Robert Jermyn oli olnud tuntud antropoloog, samas kui omakorda tolle vanavanaisa söör Wade Jermyn oli olnud üks esimesi Kongo piirkonna uurijaid ning kirjutanud erudeeritult sealsetest hõimudest, loomadest ning väidetavatest muinsustest. Söör Wade’i intellektuaalne kirg olla võtnud peaaegu maania mõõtmed ning tema veidrad oletused eelajaloolisest valgest Kongo tsivilisatsioonist teenisid talle palju pilkeid, kui avaldati ta raamat "Tähelepanekud paljudest Aafrika piirkondadest". 1765. aastal pandi see kartmatu uurija Huntingdoni hullumajja.
Hullumeelsus elas kõigis Jermynites ning rahvas oli rõõmus, et neid polnud arvukalt. Nende sugupuu ei ajanud harusid ning Arthur oli sealt kõige viimane. Kui ta poleks olnud, siis kes teab, mis ta oleks teinud, kui ese tema kätte sattus. Jermynid ei olnud kunagi päris õiged välja näinud – miski oli alati viltu, ehkki Arthur oli neist kõige hullem ning Jermynite koja vanadel perekonnaportreedel võis näha söör Wade’i eelsest ajast pärinevaid üsna korralikke nägusid. Hullus oli igal juhul alanud söör Wade’iga, kelle metsikud lood olid tema vähestele sõpradele ühtaegu lõbu- kui hirmuallikaks. See ilmnes ka tema trofeede- ja näidistekogus, mis polnud säärased, mida normaalne mees korjaks ning säilitaks, ja väljendus veel eriti silmatorkavalt idamaises eraldatuses, milles ta oma naist pidas. Viimane, nagu ta olla öelnud, oli ühe Portugali kaupmehe tütar, keda ta Aafrikas