Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
Raylee!" karjus Cleo. "Tule püüa oma õun!" See kõlas nagu leelutus, kui Raylee õunata käed välja sirutas ja kurjade vaimude sõõri astus.
Ta tundis kabuhirmu. Ta värises nii kõvasti, et ei suutnud käsi metallanuma külgedel paigal hoida, kui selle kohale kummardus. Ta tahtis söösta sealt välja, trepist üles ja läbi kollase ukse pimedasse õhtusse.
"Sukeldu! Sukeldu!" hakkas kurjade vaimude sõõr kannatamatult skandeerima.
Raylee vahtis vette ja nägi, kuidas tema tume peegelpilt ulpiva õuna tekitatud virvenduses Poe omaga kokku sulab.
"Sukeldu! Sukeldu!" skandeeris sõõr.
Raylee tõukas end peegeldusest eemale ja põrnitses end ümbritsevaid nägusid. "Ma ei taha!"
"Sukeldu…" vaibus skandeerimine.
Kaks tosinat külma silma seiras teda läbi silmaavade, vaagides teda osavõtmatult pilkude surve teravas valguses. Nende kurivaimulike maskide ja silmade taga olidki kurjad vaimud.
Kui sõõr Raylee ümber koomale tõmbus, sisistas keegi naerda. Tüdruk värises nagu räsitud leht, mille vars on tormituules kivi alla jäänud.
Cleo, üksinda väljaspool sõõri, astus kähku selle sisse, et Rayleed kaitsta. Ta sirutas käed välja. "Raylee…" alustas ta rahustavalt.
Sõõr tõmbus sellest heitumata veel rohkem kokku. Nende kõigi peade kohal tundusid Poe silmad hämaras punases valguses ootusest särama löövat.
Cleo ütles äkki meeleheitlikult: "Raylee, räägi meile üks lugu."
Sõõr tardus hetkeks pinges, seejärel kostis lõdvestunud: "Ah!"
Raylee võbises.
"Jah, räägi meile lugu!"
See oli keegi pealetungivast sõõrist, kas huntmees või siis vampiir.
"Palun, ei," anus Raylee. Ta kassivurrud ja kassisaba värisesid. "Ma ei taha!"
"Lugu! Lugu!" hakkas sõõr skandeerima.
"Palun ei!"
"Räägi meile eelmise loo lõpp ära!"
Seda ütles Peter sõõri servas. Vaikne hääl. Käsk.
Veel üks: "Ah!"
"Jah, räägi meile!"
Raylee hoidis käsi kõrvadel. "Ei!"
"Räägi meile!"
"Ei!"
"Räägi meile kohe!"
"Ma mõtlesin, et olete mu sõbrad!" Raylee sirutas oma kassikäpalised käed nende poole, silmad anuvad.
"Räägi meile."
Raylee kõrist pääses allasurutud karjatus.
Sõõr tõmbus instinktiivselt laiemaks. Nad teadsid, et nüüd ta räägib neile. Nad olid teda käskinud. Kui ta tahab nende hulka kuuluda, peab ta tegema seda, mida nad käsivad.
Cleo astus abitult sõõri tagasi, jättes Raylee Poe kõvera muige alla.
Raylee seisis üksi ja võbises veel hetke. Siis, silmad põrandal, lõpetas ta värisemise ning muutus väga rahulikuks ja liikumatuks. Tekkis vaikushetk. Pimedas keldris oli kuulda üksnes küünla praginat kaugemas nurgas ja vee ladinat vastu üksildast õuna tema ees anumas. Kui ta pilgu tõstis, olid ta silmad tuhmid ja hääl vaikselt rahulik.
Ta hakkas rääkima.
"Pärast seda viisid nad Kõrvitspea minema ja panid ta kohta, kus hoiti kinni hulle inimesi. Seal kriisati päeval ja öösel. Alati kriiskas keegi või peksis pead vastu seina või nuttis kogu aeg. Kõrvitspea oli väga üksildane ja väga hirmunud.
Aga Kõrvitspea vanemad armastasid teda rohkem, kui ta arvata oskas. Nad otsustasid, et ei saa teda kauemaks sellisesse kohta jätta. Niisiis tegid nad plaani, ühe vaikse plaani.
Ühel päeval, kui nad teda vaatama tulid, panid nad talle valeriided selga ja viisid ta minema. Nad viisid ta väga kaugesse kohta, laskmata kellelgi teda näha, viisid ta riigi teise äärde. Nad peitsid ta ära ja hoidsid maskeerituna, otsides ise võimalust teda aidata. Ja pärast pikka otsimist leidsidki nad ühe arsti.
Ja see arst tegi imeasju. Ta tegeles Kõrvitspeaga kaks aastat – tema näoga ja tema kehaga. Ta lõikas Kõrvitspea nägu ja muutis seda. Plastilise kirurgia abil tegi arst sellest päris näo. Ta muutis ka ülejäänud osa Kõrvitspea peast ja andis talle päris juuksed. Ja ta muutis Kõrvitspea keha.
Kõrvitspea vanemad maksid arstile palju raha ja arst tegi geeniuse tööd.
Ta muutis Kõrvitspead täielikult."
Raylee tegi pausi ja ta tuhmides silmades süttis sära. Sõõr ja Poe nende kohal kuulasid hinge kinni pidades.
Ootasid, et öelda: "Ah!"
"Ta muutis Kõrvitspea väikeseks tüdrukuks."
Hinge hoiti veel kõvemini kinni või lasti väikeste ohetena välja.
Hõõgus Raylee silmades tugevnes.
"Olid asjad, mida Kõrvitspea, kes nüüd ei olnud enam Kõrvitspea, pidi tegema, et olla tüdruk. Ta pidi hoolikas olema, et õigesti rõivastuda ja õigesti käituda. Ta pidi hoolikas olema, et õigesti rääkida, ja ta pidi alati rahulikuks jääma. Ta kartis väga seda, mis võib juhtuda, kui ta rahulikuks ei jää. Sest ta nägu oli tõepoolest imeline plastiknägu. Päris Kõrvitspea oli ikka veel kinni seal sees, oodates võimalust välja tulla."
Raylee vaatas neile otsa ja ta hääl muutus äkki hoopis teistsuguseks. Karmiks ja krigisevaks.
Ta silmad põlesid nagu söed.
"Kõik, mida ta kunagi tahtis, olid sõbrad."
Ta kassimask kukkus eest. Ta väikese tüdruku nägu muutus pehmeks ja pundunuks, nagu puhuks keegi tema sees õhupalli täis. Ta juuksed hakkasid pealaele kokku tõmbuma, moodustades seal ümmarguse tuti. Näkku ilmusid üles-alla jooksvad vaod.
Iiveldamapaneva kummise heliga, nagu oleks melon lömmi läinud, prahvatas Raylee pea oma õigesse vormi. Ta silmadest, kõrvadest ja ninast said kollased kolmnurgad, suu muutus laisalt muigavaks kuusirbiks. Ta hakkas hingama tugeva pingutusega ja häälest sai terav kare susin.
"Ta tahtis ainult sõpru."
Aeglaselt, ettevaatlikult pistis Raylee käe kostüümi sisse, et võtta see, mis oli sinna peidetud.
Ta tõmbas selle välja.
Mustas keldris, Poe heakskiitva jõllituse all, läks lahti kriiskamine.
"Mu eine ja lõuna," ütles Raylee, "mu lõuna ja hommikusöök."
Pajutorn
Joseph Payne Brennan
Joseph Payne Brennan (1918–1990) oli viljakas iiri päritolu ameerika õuduskirjanik. Connecticutis sündinud ja seal terve elu elanud Brennan proovis nooruses paar aastat kätt New Haveni kohaliku ajalehe reklaamiosakonnas, kuid asus 1941. aastal tööle Yale’i ülikooli raamatukokku, kuhu jäi kuni pensionile minekuni enam kui 40 aastaks. Sõjaväeteenistus möödus Brennanil muu hulgas kindral Pattoni 3. armees, aastail 1944–1945 osales ta lahinguis Ardennides, kus pälvis üles näidatud vapruse eest mitmeid autasusid.
Brennan oli peamiselt jutukirjanik ja luuletaja, tema kontos on ligi 500 erinevast žanrist lühiproosapala ning tuhandeid luuletusi. Tema luuledebüüt toimus juba 1940. aastal, proosadebüüt aga alles 1948. aastal ühes versterniajakirjas. Kuni 1950ndate keskpaigani kirjutaski ta peamiselt Metsiku Lääne lugusid, mida on tema kontos kokku ligi veerandsada. Kui kümnendi keskel versterneid avaldavate pulpajakirjade turg kokku kuivas, pidi kirjanik endale lihtsalt uue väljundi leidma ning tema debüüdiks üleloomulikus kirjanduses sai jutt "Roheline papagoi" (The Green Parrot) legendaarses õudus- ja fantaasiajuttude ajakirjas Weird Tales juunis 1952. Brennanist sai kiiresti selle tollal Dorothy McIlwraithi toimetatud väljaande püsikaastööline.
Juba ajakirja 1953.