Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
sest ta ise põeb reumat ega saa sõbrannat korralikult põetada ja kedagi teist pole saadaval.
Rebecca vaatas proua Denti, kes oli õige hilja koos kirjaga tuppa tulnud; kell oli pool kümme ja ta oli ööseks üles läinud.
"Kust see tuli?" uuris ta.
"Härra Amblescrom tõi," vastas proua Dent.
"Kes see on?"
"Postiülem. Ta toob sageli kirju, mis tulevad hilise postiga. Ta teab, et mul põle kellelegi saata. Ta tõi ka teie oma, et te külla tulete. Ta ütleb, et tema ja ta naine sõitsid koos teiega parvel üle."
"Ma mäletan teda," vastas Rebecca kähku. "Selles kirjas on halbu uudiseid."
Proua Denti näole tekkis tõsiselt uuriv ilme.
"Jah, nõbu Harriet kukkus keldritrepist alla – see oli kogu aeg ohtlik – ja ta murdis puusaluu, ja mina pean homme esimese rongiga koju sõitma."
"Ärge öelge. Mul on kohutavalt kahju."
"Ei, teil põle kahju!" lausus Rebecca pilguga, nagu oleks kallale karanud. "Te olete rõõmus. Ma ei tea, miks, aga te olete rõõmus. Mingil põhjusel olete tahtnud minust lahti saada sestpeale, kui ma tulin. Ma ei tea, miks. Te olete kummaline naine. Nüüd olete oma tahtmist saanud ja ma loodan, et te olete rahul."
"Kuidas te räägite."
Proua Dent kõneles veidi solvunud häälel, ent ta silmad sätendasid.
"Ma räägin, nagu asi on. Noh, mina lahkun homme hommikul ja ma tahan, et te saadaksite Agnes Denti minu juurde niipea, kui ta koju tuleb. Ärge millegi järele oodake. Pakkige kokku rõivad, mis tal on, ja ärge isegi peatuge neid parandama, ja ostke talle pilet. Ma jätan vajaliku raha ja teie saadate ta teele. Ta ei pea rongi vahetama. Te saadate ta teele, kui ta koju jõuab, järgmise rongiga!"
"Väga hea," kostis teine naine. Ta ilmes paistis salajane lõbu.
"Hoolitsege, et see oleks tehtud."
"Väga hea, Rebecca."
Järgmisel hommikul asus Rebecca teele. Kaks päeva hiljem kohale jõudes leidis ta nõo eest täiesti tervena. Lisaks avastas ta, et sõbranna polnud nõo kirjale midagi lisanud. Rebecca oleks järgmisel hommikul Fordi külla naasnud, aga väsimus ja närvipinge said temast võitu. Ta ei saanud voodistki üles. Tal oli ärevusest ja väsimusest tekkinud kerge palavik. Kuid ta sai kirjutada ja kirjutaski Slocumitele ega saanud vastust. Samuti kirjutas ta proua Dentile, ta saatis isegi mitmeid telegramme, mis jäid vastuseta. Viimaks kirjutas ta postiülemale ja esimese võimaliku postiga tuli vastus. Kiri oli lühike, napp ja asjakohane. Postiülem härra Amblescrom oli vähese jutuga mees ja kirja teel väljendudes eriti ettevaatlik.
"Lugupeetud emand," kirjutas ta, "sain teie kirja. Fordi külas pole ühtki Slocumit. Kõik surid. Addie kümme aastat tagasi, ema kaks aastat hiljem, isa viis. Maja on tühi. Pr. John Dent jättis kasutütre väidetavasti hooletusse. Tüdruk oli haige. Rohtu ei antud. Räägiti kohtusse minekust. Ebapiisavad tõendid. Majas väidetavasti kummitab. Imelikud nähtused ja helid. Teie õetütar Agnes Dent suri aasta tagasi umbes samal ajal.
Siiralt teie
THOMAS AMBLESCROM".
Noorperemees Brown
Nathaniel Hawthorne
Nathaniel Hawthorne (1804–1864) on vaieldamatult üks ameerika kirjanduse suurimaid romaanimeistreid. Eesti keeles on ilmunud ta mõlemad tippteosed: "Tulipunane kirjatäht" (The Scarlet Letter; 1850, ek 1981, 2008) ja "Seitsmeviilumaja" (The House of the Seven Gables; 1851, ek 1997), mis, kuigi mitte otseselt üleloomulikud tekstid, sisaldavad ohtralt väikseid üleloomulikke detaile ja elemente, mis ei saa ratsionaalset seletust. Hawthorne’i rikkalikust jutuloomingust (üle 70 pala) leiab samuti rohkelt üleloomulikku elementi ekspluateerivaid lugusid, kuid tihti antakse neis lõpuks toimunule ratsionaalne seletus või siis jäetakse lugeja enda otsustada, kas kirjeldatu oli ka tegelikult okultistlik, irratsionaalne ja üleloomulik või pelgalt allegooria, tegelase unenägu, ettekujutlus. Igatahes on Hawthorne’i panust ameerika kirjanduse ja ka üleloomuliku ning teaduslik-fantastilise žanri sünni juures võimatu üle hinnata.
Nathaniel Hawthorne sündis Salemi nõiaprotsesside kohtuniku pojapojapojana Salemis, Massachusettsis, sai pärast kooliõues juhtunud traumat peamiselt koduse hariduse ning kasvas üles üksinduses. Ta laevakaptenist isa suri Suriname’is palavikku, kui tulevane kirjandusklassik oli nelja-aastane, mis ajast elas Hawthorne koos ema ja õdedega erinevate sugulaste juures. Ülikooli ajal Bowdoini kolledžis (1821–1825) hakkas ta tegema esimesi kirjanduslikke katsetusi, tema debüütjutt ilmus Salem Gazette’is 1830. aastal.
Pärast kooli asus Hawthorne tööle Bostoni tolliametis ning hakkas suhtlema kirjandusliku ringiga, kuhu kuulusid Ralph Waldo Emerson, Henry David Thoreau ja Herman Melville, viimasega sai ta eriti heaks sõbraks. 1852. aastal osales Hawthorne Bowdoini-aegse sõbra Franklin Pierce’i presidendivalimiskampaanias (kirjutas tema tugevalt ilustatud eluloo) ning sai pärast Pierce’i võitu ja ametisseastumist 1853. aastal Ameerika konsuli ametikoha Liverpoolis. Selle töö lõppemise järel 1857. aastal reisis Hawthorne kolm aastat koos perega Prantsusmaal ja Itaalias ning naasis Ühendriikidesse 1860. aastal.
Hawthorne’i üleloomulikest juttudest on eesti keeles ilmunud "Edward Randolphi portree" (Edward Randolph’s Portrait; 1838) Kalle Kure koostatud õudusantoloogias "Kinnimüüritud tuba" (2009). Hawthorne’i kuulsaim üleloomulik lühipala on aga vaieldamatult siinilmuv "Noorperemees Brown" (Young Goodman Brown), mis avaldati esmakordselt aprillis 1835 New England Magazine’is. Sellest ajast on lugu taastrükitud lugematus hulgas õudusantoloogiates, ameerika üleloomuliku kirjanduse kujunemist tutvustavates lugemikes, aga näiteks ka ajakirjas Weird Tales 1927. aastal.
Noorperemees Brown tuli loojangu ajal välja Salemi küla tänavale, pöörates üle läve jõudnuna pead, et vahetada lahkumissuudlust oma noore naisega. Ja Faith1, nagu oli ta naise sobilik nimi, sirutas ka oma kauni pea välja tänavale, lastes tuulel kübara roosades lintides mängida, kuni peakatte perenaine Browniga rääkis.
"Südamekallim," sosistas naine magusalt ja õige nukralt, kui ta huuled olid mehe kõrva ligi, "palun sind, oota rännakuga päevatõusuni ja maga täna öösel omas voodis. Üksikut naist vaevavad niisugused unenäod ja mõtted, et mõnikord kardab ta iseennastki. Palun, jää täna öösel minuga, armas abikaas, sel ainsamal ööl aastas."
"Mu arm ja mu Usk," vastas noorperemees Brown, "sel ainsamal ööl aastas, nimelt sel ööl pean ma viibima sinust eemal. Minu rännak, nagu sa seda nimetad, peab saama tehtud enne päevatõusu. Mu armas, kaunis naine, kas sa juba kahtled minus, kuigi me oleme vast kolm kuud laulatatud?" "Siis õnnistagu sind Jumal!" ütles roosalindiline Faith. "Ja olgu kõik hästi, kui sa naased."
"Aamen!" hüüatas noorperemees Brown. "Palveta, armas Faith, ja mine ehavalges voodisse, ja sinuga ei juhtu midagi halba."
Nii läksid nad lahku ja noormees jätkas teed, kuni ta ümber palvemaja nurga pöörama hakates tagasi vaatas ja nägi Faithi pead endiselt talle järele piilumas, ilme roosade lintide kiuste nukrameelne.
"Vaene väike Faith!" mõtles ta, sest ta südames rusus. "Olen ma vast koletis, et jätan ta sellise ülesande pärast! Temagi räägib unenägudest. Mul on tunne, et rääkides oli tema näol mure, otsekui oleks uni teda hoiatanud, millist tööd tuleb täna öösel teha. Aga ei, ei, ma tapaksin ta, kui ta nõnda mõtleks. Noh, tema on maapealne õnnistatud ingel, ja pärast seda ainumat ööd hoian ma tema seelikute ligi ja järgnen talle taevasse."
Sellise suurepärase tulevikuotsusega tundis noorperemees Brown end õiglasena, lisades praeguse kurja sihi suunas sammu. Ta oli valinud hämara raja, mida varjutasid metsa süngeimad puud, mis püsisid vaevu eemal, et lasta kitsal rajal läbi roomata, ja tihenesid jalamaid selja taga. See oli nii üksildane, kui veel olla sai, ja säärases üksilduses on üks eripära, et rändur ei tea, keda võivad varjata loendamatud tüved ja rohked oksad pea kohal, nii et isepäinis sammudes võib ta ometi kõndida läbi nähtamatu rahvasumma.
"Iga puu taga
Usk, usaldus