Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
ja ontlikus rõivastuses mehekogu vana puu juurtel istumas. Too tõusis noorperemees Browni lähenedes ja kõndis tema kõrval edasi.
"Sa jääd hiljaks, noorperemees Brown," ütles see mees. "Vana Lõuna kell lõi, kui ma Bostonist läbi tulin, ja too on tervelt viisteist minutit maas."
"Faith pidas mind veidike kinni," vastas noormees väriseva häälega, mille põhjustas kaaslase äkiline, ehkki mitte täiesti ootamatu ilmumine.
Nüüd valitses metsas sügav hämarus, ja sügavaim selles metsa osas, kus rändasid need kaks. Niipalju, kui võis aru saada, oli teine teeline umbes viiskümmend aastat vana, ligikaudu samast ühiskonnakihist kui peremees Brown ja talle märkimisväärselt sarnane, ehkki pigem ilmelt kui näojoontelt. Ometi võinuks neid pidada isaks ja pojaks. Ja siiski, ehk küll vanem mees oli niisama lihtsais rõivais kui noorem ja kommeteltki niisama lihtne, oli tema olek kirjeldamatul viisil maailmatundja mehe oma, sellise mehe oma, kes ei tunneks end halvasti kuberneri lõunalauas või kuningas Williami õukonnas, kui tööasjad teda võimaluse korral sinna viiksid. Ent ainus asi tema juures, mida võinuks tähelepanuväärseks pidada, oli tema sau, mis sarnanes suurele mustale maole, valmistatud nii omapäraselt, et võis peaaegu näha, kuidas see väänleb ja võbeleb nagu elav uss. Mõistagi pidi see olema silmapete, millele aitas kaasa ebakindel valgus,
"Tule, peremees Brown," hüüdis kaasrändur, "see on teekonna alguseks aeglane samm. Võta minu kepp, kui sa ruttu väsid."
"Sõber," sõnas teine, vahetades aeglase tempo täieliku peatumise vastu, "pidasin lepingust kinni ja kohtusin siin sinuga, kuid nüüd on mul kavas naasta sinna, kust ma tulin. Mul on süümepiinad seoses asjaga, millest sa räägid."
"Sa ütled nii?" vastas maoga mees endamisi naeratades. "Astume siiski edasi, käigu pealt arutledes, ja kui ma sind ei veena, võid tagasi pöörduda. Me pole metsas veel kaugele jõudnud."
"Liiga kaugele! Liiga kaugele!" hüüatas peremees teadmatult edasi sammuma asudes. "Minu isa ei läinud kunagi sellise asja pärast metsa, ja tema isa enne teda samuti mitte. Me oleme märtrite päevist alates ausate meeste ja tublide kristlaste sugu, ja kas pean mina olema esimene Browni nime kandja, kes eales sellele rajale astus ja jätkas –"
"Milline seltskond, võiks öelda," märkis vanem isik tema vaikimist tõlgendades. "Õiged sõnad, peremees Brown! Sinu suguseltsi olen ma tundnud niisama lähedalt kui ükskõik millist puritaanide hulgas, ja see pole suusoojaks sõnatud. Ma aitasin sinu vanaisa, konstaablit, kui ta toda kveekerist naist nii nutikalt läbi Salemi tänavate piitsutas, ja nimelt mina tõin su isale omaenda leel süüdatud vaiguse männirondi, et kuningas Philipi sõjas indiaanlaste külale tuli otsa panna. Nad mõlemad olid mu head sõbrad ja selsamal rajal oleme teinud mitmeidki meeldivaid jalutuskäike, ning rõõmsasti naasnud pärast südaööd. Nende pärast oleksin meeleldi sinu sõber."
"Kui see on nii, nagu sa räägid," vastas peremees Brown, "imestan ma, et nemad neist asjust kunagi ei kõnelenud, või tegelikult ma ei imesta, arvestades, et vähimgi seesugune kuulujutt oleks nad Uus-Inglismaalt välja kihutanud. Meie oleme palve rahvas, ja lisaks heategevuse, ega salli mingit sellist kurjust."
"Kurjus või mitte," ütles väänleva kepiga rändur, "mul on siin Uus-Inglismaal väga lai tutvusringkond. Mõnegi kiriku diakonid on minuga armulauaveini joonud; mitmete linnade valitud mehed võtavad mu oma eesistujaks ning Suure ja Üldise Kohtu enamus on minu huvide kindlad poolehoidjad. Ka kuberner on minuga… Kuid need on riigisaladused."
"Kas see võib nõnda olla?" hüüatas peremees Brown, põrnitsedes jahmatusega oma häirimatut kaaslast. "Ometigi, minul pole kuberneri ja nõukoguga midagi pistmist; nendel on omad kombed ja enamasti pole nad minusugused lihtsad põllumehed. Aga kui ma koos sinuga edasi tuleksin, kuidas ma siis vaataksin silma sellele heale vanamehele, meie pastorile Salemi külas? Oh, tema hääl paneks mind värisema nii sabati- kui ka jutlusepäeval."
Seni oli vanem rändur kuulanud kohase tõsidusega, pahvatas aga nüüd talitsematult naerma, vabisedes nii kirglikult, et isegi tema usjas sau näis kaasa väänlevat.
"Ha-ha-haa!" hüüdis ta ikka ja jälle, sai siis enesevalitsuse tagasi. "Olgu, jätka, peremees Brown, jätka, aga palun sind, ära tapa mind naeruga."
"Noh, sel juhul, et kohe asjaga lõpule saada," ütles märkimisväärselt häiritud peremees Brown, "mind ootab mu naine Faith. See murraks ta armsa südamekese, ja pigem murraksin ma enda oma."
"Ei, kui lood on nii," vastas teine, "mine aga oma teed, peremees Brown. Isegi kahekümne sellise vana naise pärast nagu see, kes meie ees komberdab, ei laseks ma Faithile midagi kurja sündida."
Kõneldes osutas ta sauaga naisekujule rajal, kelles peremees Brown tundis ära väga uskliku ja eeskujuliku daami, kes nooruses oli talle katekismust õpetanud ja jäi tänini tema moraalseks ja vaimseks nõuandjaks koos pastori ja diakon Gookiniga.
"On tõepoolest ime, et mammi Cloyse juhtub õhtuhämaras nii kaugel metsas olema," ütles ta. "Aga sinu loal, sõber, lõikan ma siit läbi metsa, kuni oleme selle kristliku naise selja taha jätnud. Kuna ta ei tunne sind, võiks ta küsida, kes mul kaasas on ja kuhu lähen."
"Olgu nii," ütles rännukaaslane. "Mine sina metsa ja lase minul jätkata rajal."
Nõnda pöördus noormees kõrvale, jälgis aga hoolega oma kaaslast, kes tasapisi mööda teed edasi läks, kuni oli vanadaamist sauaulatusse jõudnud. Too liikus samal ajal tiidsasti edasi, nii vana naise kohta haruldase kiirusega, ja pomises minnes mingeid arusaamatuid sõnu – kahtlemata palvet. Rändur sirutas saua välja ning puudutas naise kuivetunud kaela otsaga, mis näis mao sabana.
"Saatan!" kriiskas vaga vanaproua.
"Nii et mammi Cloyse tunneb oma vana sõbra ära?" märkis rändur naisega vastakuti seistes ja väänlevale sauale nõjatudes.
"Ah, tõepoolest, ja see on tõetäiega teie kummardusväärsus?" hüüatas hea daam. "Jah, tõega on, ja nagu mu vana kuulujutuveski suust kukkunud, peremees Browni, praeguse tobujussi vanaisa. Aga – kas teie kummardusväärsus usub? – mu luuavars on kummalisel kombel kadunud, ma kahtlustan, et selle varastas too parandamatu nõiamoor, mammi Cory, ja seda veel siis, kui mina olin kenasti selleri, viielehise ja käokinga mahlaga sisse määritud."
"Segada nisupüüli ja vastsündinu rasvaga," ütles vanaperemees Browni teisik.
"Ah, teie kummardusväärsus teab retsepti," hüüatas vanadaam valjult naeru kõhistades. "Nõnda, nagu ma ütlesin, kohtumiseks täitsa valmis ja ilma hobuseta, millel ratsutada, otsustasin ma kõndida, sest mulle on räägitud, et üks kena noormees võetakse täna öösel osadusse. Aga nüüd lubab teie hea kummardamisväärsus mul teie käsivarrele toetuda ja me oleme silmapilguga kohal."
"Seda ei saa küll juhtuda," vastas sõber. "Ma ei saa oma käsivart pakkuda, mammi Cloyse, aga siin on minu kepp, kui soovite."
Nende sõnadega heitis ta selle naise jalge ette, kus see võib-olla ellu ärkas, olles üks sauadest, mida omanik varem laenutas Egiptuse maagidele. Seda tõika ei saanud peremees Brown aga märgata. Tema oli jahmatusest silmad taeva poole pööranud ega näinud uuesti alla vaadates enam mammi Cloyse’i ega usjat saua, ainuüksi oma kaasrändurit, kes ootas teda rahulikult, otsekui poleks midagi juhtunud.
"See vana naine õpetas mulle katekismust," ütles noormees ja tema lihtne märkus oli tähendustest tiine.
Nad jätkasid teed, vanem rändaja aga innustas oma kaaslast kiirustama ja rajal püsima, vesteldes nii nõtkelt, et tema väited tundusid pigem kerkivat kuulaja enda rinnast kui tulevat tema suust. Tee äärest korjas ta jalutuskepi asemele vahtraoksa ning asus seda laasima raagudest ja oksakestest, mis olid õhtukastest niisked. Hetkel, mil ta sõrmed neid puudutasid, tõmbusid need kummaliselt kängu ja kuivasid nagu pärast nädalat päikese käes. Nõnda kõndis see paar vabal kiirel sammul edasi, kuni äkitselt võttis peremees Brown sünges maanteeorus kännu peal istet ja keeldus kaugemale minemast.
"Sõber," ütles ka kangekaelselt, "mina olen otsuse teinud. Selles suunas ei liigu mina enam sammugi. Mis sest, et õnnetu vana naine otsustab minna kuradile, kui mina arvasin, et ta on teel taevasse: kas see on mingi põhjus, miks ma peaksin oma armsa Faithi