Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
tulla, ja vihjasid ähmaselt veelgi enamale. Kurilaste tarkus on lihtsurelikele arusaamatu. Lauldi salm salmi järel, ja endiselt valjenes nende vahel tühermaa koor nagu võimsa oreli sügavaim heli, ja selle kohutava kirikulaulu viimase noodi saatel kostis hääl, nagu oleks huilgav tuul, kohisevad jõed, ulguvad metsloomad ja iga teine metsiku maanurga kaja segunenud ja kaasa kiitnud, süüdlasest inimese häälega kõige valdjat austades. Neli leegitsevat mändi loitsid kõrgema leegiga ning paljastasid hämaras jõletiste kujusid ja nägusid suitsusammastes ebapüha kogunemise kohal. Samal hetkel sööstis punetav leek kivist välja ning moodustas ergava kaare selle jalami ümber, kuhu nüüd ilmus kellegi kogu. Olgu see öeldud austusega, et kogu ei sarnanenud rõivastelt ega käitumiselt vähimalgi määral mõne Uus-Inglismaa kiriku pühaliktõsise vaimulikuga.
"Tooge pöördunud siia!" hüüdis hääl, mis kajas üle lagendiku ja rullus metsa.
Seda kuuldes astus peremees Brown puude varjust välja ja lähenes kogudusele, kellega ta tundis vastumeelset vendlust, tundes kaasa kõigele, mis südames on koledat. Ta oleks peaaegu võinud vanduda, et ta enda surnud isa kuju viipas teda lähemale, vaadates suitsupärjast alla, aga keegi naine, tuhmil näol ahastus, sirutas käe teda tagasi hoiatama. Oli see tema ema? Aga tal polnud võimu sammukestki taganeda ega isegi mõtteis vastu panna, kui pastor ja vana hea diakon Gookin tal käsivartest haarasid ning ta leegitseva kivi juurde juhtisid. Samuti tuli sinna looritatud naisterahva sale kuju, keda juhatasid mammi Cloyse, too vaga katekismuseõpetaja, ja Martha Carrier, kes oli saanud saatanalt lubaduse tõusta Põrgu kuningannaks. Oli tema vast talitsematu moor. Ja nõnda seisid uued jüngrid tulest baldahhiini all.
"Tere tulemast, mu lapsed," lausus tume kogu, "oma rahva armulauale. Nõnda noorena olete teie leidnud oma iseloomu ja oma saatuse. Mu lapsed, vaadake enda taha!"
Nad pöördusid ja otsekui leegitsevas palakas sähvatasid esile kurjakummardajad; igal näol kumas tumedana tervitav naeratus.
"Seal," jätkas sünge kuju, "on kõik, keda te olete noorusest saati austanud. Te pidasite neid endist pühamaks ja taganesite omaenda pattude ees, vastandades seda nende hardusele ja palveküllastele taevastele püüdlustele. Ometi on nad kõik siin minu alandlikus koguduses. Sel ööl antakse teile teada nende salajased teod: kuidas hallihabemelised kirikuvanemad on sosistanud keelitussõnu oma majapidamise noorte piigade kõrvu, kuidas mõnigi naine on leseseisust igatsedes oma abikaasale voodisse minnes juua pakkunud ja lasknud tal oma rinnal viimasele unele suikuda, kuidas piimahabemetest noorukid on kiirustanud oma isade jõukust pärima ning kuidas kaunid preilid – ärge punastage, armsakesed – on kaevanud aeda väikesi haudu ja palunud mind ainsaks külaliseks vastsündinu matusele. Inimsüdamete kiindumusest pattudesse nuhite teie välja kõik kohad – olgu need kirikus, magamiskambris, tänaval, põllul või metsas –, kus on sooritatud kuritöö, ja joovastute, nähes kogu maailma üheainsa süüplekina, üheainsa vägeva vereloiguna. Veelgi enam. Teie suudate tungida igas rinnas patu sügavasse müsteeriumi, kõigi kurjade kunstide allikasse, mis väsimatult pakub rohkem õelaid ärgitusi, kui inimvõimed – minu täisjõus kaasabil – suudavad korda saata. Ja nüüd, mu lapsed, vaadake teineteisele otsa."
Nõnda nad tegidki ja põrgus süüdatud tõrvikute leekides nägi õnnetu mees oma Faithi ja naine oma abikaasat värisemas selle kuratliku altari ees.
"Vaadake, seal te seisate, mu lapsed," sõnas kuju sügaval ja pühalikul toonil, peaaegu kurval, lootusetult kohutaval, otsekui võiks tema kunagine ingellik loomus veel leinata meie haletsusväärset sugu. "Teineteise südametele toetudes lootsite teie veel, et voorus pole üleni unistus. Nüüd olete pettusest vabad. Kurjus on inimkonna olemus. Kurjus peab olema teie ainus õnn. Tere tulemast tagasi, mu lapsed, teie rahva kogudusse."
"Tere tulemast," kordasid kurjakummardajad ühises ahastuse- ja võidukarjes.
Ja seal nad seisid, ainus paar, nagu tundus, kes veel kõhkles kurjuse veerel selles pimedas maailmas. Loodus oli kaljusse õõnestanud lohu. Sisaldas see vett, mille värvis punaseks hägune valgus? või oli see veri? või ehk vedel leek? Sinnasamma kastis kurjuse kuju käe ning valmistus tegema nende otsmikele ristimismärki, et nad võiksid osa saada patu müsteeriumist, teades rohkem teiste salasüüst nii tegudes kui mõtetes, kui nad suudaksid nüüd veel teada endi omadest. Mees heitis ühe pilgu oma kahvatule naisele ja Faith temale. Milliste seestunud jätistena pidi järgmine pilk neid teineteisele näitama, ühtviisi judisemas kõigest, mida nad varjavad ja mida näevad!
"Faith! Faith!" hüüatas mees, "vaata üles taevasse ja seisa kurjusele vastu."
Kas Faith kuuletus, ta ei teadnud. Vaevu oli ta suu avanud, kui leidis end keset rahulikku ööd ja üksindust, kuulates tuule ulgumist, mis metsasügavustesse vaibus. Ta koperdas vastu kivi ning tundis selle jahedust ja niiskust, ripakil oksaraag aga, mis ennist üleni põles, puistas ta põsele külmimat kastet.
Järgmisel hommikul tuli noorperemees Brown aeglaselt Salemi külatänavale, jõllitades ümberringi nagu segadusseaetu. Vana hea kirikhärra jalutas surnuaias, et hommikusöögiks isu leida ja jutluse üle mediteerida, ning andis möödudes peremees Brownile oma õnnistuse. Too tõmbus auväärsest pühamehest eemale otsekui kirikuvannet vältides. Vana diakon Gookin teenis kodus jumalat ja lahtisest aknast kostis tema palve pühi sõnu. "Millise Jumala poole see sorts palvetab?" küsis peremees Brown. Mammi Cloyse, see eeskujulik vana kristlane, seisis varajase päikese paistel oma trepil, manitsedes tüdrukutirtsu, kes oli talle pindi hommikust piima toonud. Peremees Brown tiris lapse eemale justnagu vanakurja enda haardest. Palvemaja juures ümber nurga pöörates märkas ta Faithi roosade lintidega pead ärevalt välja vaatamas ja teda nähes niisugusest rõõmust särama löömas, et naine keksles tänaval ja oleks äärepealt suudelnud oma abikaasat kogu küla silme all. Ent peremees Brown vaatas talle karmilt ja kurvalt näkku ning möödus tervitamata.
Kas peremees Brown jäi metsas magama ja nägi nõidade kohtumist ainult meeletus unenäos?
Kui tahate, mõelge nii, kuid – oh häda! – noorperemees Browni jaoks oli see pahaendeline uni. Sellest kohutavast painajaööst alates sai temast karm, nukker, süngelt mõtlik, usaldamatu, lausa ahastav mees. Sabatipäeval, kui kogudus laulis püha psalmi, ei suutnud tema kuulata, sest tema kõrvu tungis valjusti patuhümn ja uputas kogu õnnistatud viisi. Kui pastor kantslist kirglikult ja tulise sõnaosavusega kõneles, käsi avatud Piiblil, meie usu pühadest tõdedest, ja pühakuväärsetest eludest ja võidukatest surmadest, ja tulevasest õndsusest või kirjeldamatust piinast, siis muutus peremees Brown kahvatuks, peljates, et katus hallile jumalateotajale ja tema kuulajatele pähe mürtsatab. Sageli südaöösi äkitselt ärgates põrkus ta Faithi rinnalt tagasi, ning hommikul ja õhtu ajal, kus perekond põlvitas palvetama, kortsutas ta kulmu ja pomises endamisi ning vaatas karmilt oma naist ja pöördus eemale. Ja kui ta oli kaua elanud ning kuhtunud surnukehana hauda kanti, tema kannul Faith, eakas naine, ja lapsed ja lapselapsed, paras rongkäik, lisaks päris mitmed naabrid, ei raiutud tema hauakivile lootusrikast piiblisalmi, sest tema surmatund oli sünge.
Võidab öö
Edith Wharton
Edith Wharton (1862–1937) on eesti lugejatele hästi tuntud ameerika romaanikirjanik. Meil on ilmunud ta romaanid "Süütuse aeg" (The Age of Innocence; 1920, ek 1995, 2007), "Rõõmukoda" (The House of Mirth; 1905, ek 2009) ja "Kuupaiste heiastused" (The Glimpses of the Moon; 1922, ek 2014) ning lühiromaan "Ethan Frome" (1911, ek Loomingu Raamatukogus 9–10/2003).
Edith Newbold Jones sündis jõukas New Yorgi peres, mõlemad ta vanemad kuulusid idaranniku prominentsetesse perekondadesse, esimese kümne eluaasta jooksul jõudis ta elada Inglismaal, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Just sellal õppis tulevane kirjanik vabalt rääkima prantsuse, saksa ja itaalia keelt. 23-aastasena abiellus ta endast 12 aastat vanema rikkast Bostoni perest pärit Edward Robbins Whartoniga, mis oli pigem mugavus- ja positsiooni-, kuid mitte armastusabielu. Värske noorpaar veetis igal aastal mitu kuud Euroopas reisides. Intellektuaalsel tasandil miski abikaasasid ei ühendanud, Edward Wharton hakkas kulutama suuri summasid (muu hulgas ka abikaasa raha) noorematele naistele ning abielurikkumise klauslile viidates 1913. aastal nende 28 aastat kestnud abielu lahutati. Mõned aastad enne lahutust oli abieluväline suhe ühe The Timesi ajakirjanikuga tekkinud ka