Uduprints. Carlos Ruiz Záfon
Читать онлайн книгу.
doktori enda abiga rannamajas ilmale poja, kellele pandi nimeks Jacob.
Väike Jacob oli kui taeva kingitus ja tema sünd tõi Fleischmannide mõrusse ning üksildasse ellu suure muutuse. Peagi hakkasid doktor ja tema naine linnaelanikega sõbrunema ning neist said rannamajas elatud õnnelike aastate jooksul lugupeetud ja hinnatud inimesed, kuni 1936. aastal juhtus tragöödia. Tolle aasta augustikuus uppus väike Jacob ühel varahommikul kodu lähedal rannas mängides.
Kogu rõõm ja valgus, mille kauaoodatud laps abielupaari ellu oli toonud, kustus tol päeval igaveseks. 1936. aasta talvel läks Fleischmanni tervis üha halvemaks ja peagi oli tema arstidel selge, et 1938. aasta suve tema silmad enam ei näe. Aasta pärast õnnetust panid lese advokaadid maja müüki. See seisis mitu aastat tühjalt ja unustatult ranna kaugemas otsas, ilma et keegi oleks tahtnud seda osta.
Niiviisi, üsna juhuslikult, oligi Maximilian Carver sellest majast kuulnud. Kord oli kellassepp ühelt varustusreisilt naastes otsustanud linnakesse ööbima jääda. Väikeses kohalikus hotellis õhtust süües oli ta hakanud omanikuga juttu ajama ja rääkinud talle, et on alati tahtnud sellises väikeses linnas elada. Hotelliperemees jutustas talle majast ning Maximilian otsustas kojusõidu edasi lükata ja järgmisel päeval maja vaatama minna. Tagasiteel oli ta mõttes arvutusi teinud ja kaalunud võimalust linnakeses kellassepatöökoda avada. Tal läks kaheksa kuud, et uudis oma perele teatavaks teha, aga südamepõhjas oli ta otsuse juba teinud.
Esimene päev rannamajas meenus Maxile hiljem kummalise juhuslike piltide kogumina. Esiteks, niipea kui autod maja ees seisma jäid ning Robin ja Philip asusid pagasit maha laadima, õnnestus Maximilian Carveril vana ämbri otsa komistada ja tohutu pööritamapaneva hooga vastu valget tara põrgata ning vähemalt neli meetrit sellest maha lükata. Kogu vahejuhtumit saatis ülejäänud pereliikmete allasurutud naer ning ohver ise sai tervituseks sinika, õnneks ei juhtunud mitte midagi tõsist.
Tursked pakikandjad tassisid kompsud trepi ette ja lugenud oma töö lõpetatuks, tegid kiiresti minekut, jättes Carveritele au need trepist üles verandale tassida. Kui Maximilian Carver pühalikult majaukse avas, kargas neile vastu pahvak kopitanud õhku otsekui kummitus, mis on pidanud aastaid nende seinte vahel kinni olema. Maja sisemus uppus kinniste ribakardinate vahelt immitsevas hämuses valguses heljuvasse tolmupilve.
„Jumaluke,” pomises Maxi ema, arvestades mõttes, missuguseid tohutuid tolmukoguseid tal tuleb koristama hakata.
„Imeline, kas pole,” kiirustas Maximilian Carver seletama. „Eks ma öelnud.”
Max vahetas õde Aliciaga alistunud pilgu. Väike Irina vahtis ammulisui majja. Enne kui keegi pereliikmetest jõudis sõnagi lausuda, hüppas kass võimsalt näugatades Irina sülest maha ja sööstis trepist üles.
Hetk hiljem astus ka Maximilian Carver looma eeskuju järgides oma pere uude elamisse.
Maxile tundus, et ta kuuleb Aliciat pomisemas: „Vähemalt kellelegi siin meeldib.”
Esimese asjana käskis Maxi ema uksed ja aknad pärani lahti teha ja maja tuulutada. Seejärel kulutas terve pere viis tundi oma uue kodu elamiskõlblikuks muutmisele. Eriüksuslaste täpsusega asus iga pereliige oma kindla töö kallale. Alicia hoolde jäid magamistoad ja voodid. Irina, tolmuluud käes, hävitas tolmurullide kindlusi ja Max kõndis tema järel ning pühkis need kokku. Ema tassis samal ajal kompsud laiali ja pani mõttes kirja kõik, mis järgmisena teha tuleb. Maximilian Carver suunas oma jõupingutused sellele, et kontrollida, kas torud, valgustus ja kõiksugu riistapuud on ikka pärast aastatepikkust jõudeolekut töökorras, mis ei osutunud sugugi lihtsaks ülesandeks.
Lõpuks kogunes terve pere verandale, istus oma uue elamise trepile nautima ärateenitud puhkust ja silmitsema, kuidas meri õhtu saabudes kullakarva värvub.
„Tänaseks aitab,” teatas Maximilian Carver, kes oli üleni tahma ja muude salapäraste ainetega koos.
„Paar nädalat tööd ja maja on jälle elatav,” lisas Maxi ema.
„Ülemise korruse tubades on ämblikud,” ütles Alicia. „Hiigelsuured.”
„Ämblikud? Äge!” hüüatas Irina. „Kuidas nad välja nägid?”
„Sinu moodi,” vastas Alicia.
„Ärme hakka jälle pihta, eks ole?” katkestas ema ja tupsutas nina. „Küll Max nad ära tapab.”
„Neid pole vaja tappa, piisab, kui nad kokku korjata ja aeda viia,” sõnas kellassepp.
„Mulle jäävad alati kõige kangelaslikumad missioonid,” pomises Max. „Kas need tapatalgud, tähendab, kolimistalgud homseni võivad oodata?”
„Alicia?” Ema hääles oli palve.
„Ma ei kavatse magada toas, mis kubiseb ämblikest ja jumal teab veel missugustest satikatest,” kuulutas Alicia.
„Oled ikka pirts,” ütles Irina.
„Ja sina oled koletis,” vastas Alicia.
„Max, enne kui sõjaks läheb, palun korista need ämblikud ära,” sõnas Maximilian Carver väsinult.
„Mis ma siis teen, tapan nad ära või ainult ähvardan natuke? Ma võin neil natuke jalgu väänata…”
„Max, jäta,” katkestas ema.
Max tõusis, lõi kulpi ja astus majja, valmis eelmistele üürnikele otsa peale tegema. Ta läks trepist üles teisele korrusele, kus asusid magamistoad. Viimaselt trepiastmelt jälgisid teda ainiti Irina kassi hiilgavad silmad.
Max möödus kassist, kes paistis valvavat ülemist korrust justkui vahimees. Niipea kui Max ühte magamistuppa astus, tuli kass talle järele.
Puust põrand tema jalgade all kriuksus kergelt. Max alustas ämblikujahti maja edelapoolsetes tubades. Akendest paistsid rand ja silmapiiri taha loojuv päike. Ta uuris pikalt põrandat, otsides väikesi ja väledaid karvaseid putukaid. Puhastuskuuri järel oli põrand enam-vähem puhas ja Maxil kulus paar minutit, enne kui ta silmas esimest ämblikulaadset putukat. Parajalt suur isend astus otsejoones tema poole, nagu oleksid liigikaaslased saatnud ta Maxi meelt muutma. Ämblik oli oma kolme sentimeetri pikkune, tal oli kaheksa jalga ja kuldne lapike keset musta selga.
Max sirutas käe seina ääres oleva harja järele ja oli valmis putuka teise ilma saatma. „Naeruväärne,” mõtles ta, tõstes harja tapariistana pea kohale. Ta hakkas just surmavat hoopi andma, kui Irina kass äkitselt ämbliku poole sööstis, oma miniatuurset lõvi meenutavad lõuad pärani ajas ja raevukalt ämbliku ümber sulges. Max lasi harja käest ning vaatas kassile jahmunult otsa. Loom heitis talle pahatahtliku pilgu.
„Vaat kus kiisu,” sosistas Max.
Kass neelas ämbliku alla ja läks toast minema, oletatavasti järgmist toidukorda otsima. Max astus akna juurde. Ülejäänud pere istus ikka veel trepil. Alicia vaatas küsivalt Maxi poole.
„Mina sinu asemel ei muretseks, Alicia. Ma ei usu, et sa rohkem ämblikke näed.”
„Vaata korralikult,” käis Maximilian Carver peale.
Max noogutas ja läks aiapoolsetesse tubadesse, kust avanes vaade kirdesse.
Ta kuulis läheduses kassi näugumist ja oletas, et järjekordne ämblik on tapjakassi lõugade vahele sattunud. Aiapoolsed toad olid väiksemad kui fassaadipoolsed. Max vaatas ühest aknast välja ja nägi väikest tagahoovi, kus oli suur kuur aiamööbli või auto tarvis. Keset hoovi kasvas vägev puu, mille võra ulatus kõrgele ärkliakende kohale; välimuse järgi pidi see olema vähemalt paarsada aastat vana, oletas Max.
Hoovist väljaspool, maja ümbritseva tara taga, laius metsistunud heinamaa ja umbes sada meetrit eemal paistis väike valendava kivimüüriga ümbritsetud ala. Müüri sees olid võimust võtnud taimed ja sellest oli saanud väike džungel, millest ulatusid välja inimkogud – või nii Maxile näis. Max pidi heinamaale langevas viimases videvikuvalguses pilku teritama. See oli mahajäetud aed. Kujudeaed. Max silmitses lummatult seda kummalist vaatepilti: tihnikusse kasvanud kujusid müüride vangistuses, mis tõi meelde väikese külasurnuaia.