Uduprints. Carlos Ruiz Záfon
Читать онлайн книгу.
Rolandi kannul püsida, nad olid vaevalt paarsada meetrit mööda lainemurdjat sõitnud, kui ta tundis, kuidas esimesed higipiisad mööda otsaesist ja külgi alla veeresid. Roland naeratas õrritavalt üle õla.
„Pole eriti harjunud, mis? Linnaelu on vormist välja viinud?” hüüdis ta, ilma et oleks kiirust vähendanud.
Max järgnes Rolandile mööda rannapromenaadi ja sealt linnatänavatele. Kui Max hakkas maha jääma, võttis Roland kiirust vähemaks, kuni peatas ratta suure kivist purskkaevu juures keset ühte platsi. Max väntas sinna ja lükkas ratta külili maha. Purskkaevust pahises kutsuvalt värsket vett.
„Ma ei soovitaks,” ütles Roland Maxi mõtteid lugedes. „Sul hakkab pistma.”
Max tõmbas kopsud õhku täis ja pistis pea külma veejoa alla.
„Sõidame aeglasemalt,” nõustus Roland.
Max hoidis pead mõnda aega vee all ja toetus siis vastu kivi, vesi juustest riietele tilkumas. Roland naeratas talle.
„Tegelikult ma ei uskunud, et sa niigi kaua vastu pead. See siin,” ta viipas käega, „on linna süda. Raekoja plats. Tolles hoones oli kohtumaja, aga see ei ole enam kasutuses. Pühapäeviti peetakse siin turgu. Ja suveõhtutel näidatakse raekoja seinale filme. Enamjaolt vanu filme, mille kettad on vales järjekorras.”
Max noogutas kergelt ja püüdis väheke hinge tõmmata.
„Kõlab hämmastavalt, eks ole?” naeris Roland. „On ka raamatukogu, aga ma söön oma mütsi ära, kui seal on üle kuuekümne raamatu.”
„Ja mida siin siis tehakse?” suutis Max küsida. „Peale jalgrattaga sõitmise?”
„Hea küsimus, Max. Paistab, et sa hakkad taipama. Kas lähme edasi?”
Max ohkas ja kumbki võttis oma ratta.
„Ainult et nüüd määran mina tempo,” nõudis Max. Roland kehitas õlgu ja hakkas väntama.
Paar tundi vedas Roland Maxi linnakeses ja selle ümbruses siia-sinna. Nad vaatasid lõunapoolseid kaljusid, kus Rolandi sõnul leidus sealne parim sukeldumiskoht 1918. aastal uppunud laeva vraki juures, millest oli nüüdseks saanud kummaliste vetikatega kaetud veealune džungel. Roland jutustas, et laev oli ühe kohutava öise tormiga sõitnud paari meetri sügavusel vee all peitunud ohtlikele karidele. Torm oli olnud nii äge ja ajutistest välkudest valgustatud öö nii pime, et kõik meeskonnaliikmed uppusid. Kõik peale ühe. Ainukesena jäi tragöödias ellu insener, kes tänutäheks selle eest, et jumalik ettehooldus oli tema elu päästnud, asus linnakesse elama ja ehitas tuletorni kõrgele järsule kaljule, mis oli tolle öise vaatepildi tunnistajaks olnud. Seesama mees, nüüd juba eakas, oli endiselt majakavaht ja juhtumisi Rolandi „kasuvanaisa”. Pärast laevahukku oli üks kohalik abielupaar ta haiglasse viinud ja tema eest seni hoolitsenud, kuni ta täielikult paranes. Paar aastat hiljem said mõlemad autoõnnetuses surma ja majakavaht võttis nende väikese poja Rolandi, kes oli siis vaevalt aastane, enda hoole alla.
Roland elas koos temaga väikeses majas tuletorni juures, ehkki veetis suurema osa ajast hurtsikus, mille ta ise ranna äärde kaljude jalamile oli ehitanud.
Majakavaht oli Rolandile igas mõttes vanaisa eest. Poisi hääl reetis neist sündmustest jutustades kerget kibedust ja Max kuulas teda vaikides, julgemata midagi küsida. Kui Roland oli oma loo laevahukust lõpetanud, kõndisid nad vana kiriku ümbruse tänavatel, kus Max tutvus mõnede linnaelanikega – kenad inimesed, kes kiirustasid teda linna saabumise puhul tervitama.
Lõpuks oli Max rampväsinud ja otsustas, et kogu linnaga pole võimalik ühe hommiku jooksul tuttavaks saada, ja kui ta veedab seal mitu aastat – nagu tol hetkel paistis –, on tal küllaga aega selle saladusi tundma õppida, juhul kui neid üldse leidub.
„Tõsi mis tõsi,” nõustus Roland. „Kuule, ma käin suvel peaaegu igal hommikul uppunud laeva juures sukeldumas. Tahad homme kaasa tulla?”
„Kui sa sukeldud samamoodi, nagu sa rattaga sõidad, siis on mu uppumissurm kindel,” vastas Max.
„Mul on kaks paari ujumislestasid ja kaks maski,” selgitas Roland.
Ettepanek kõlas ahvatlevalt.
„Hea küll. Kas ma pean midagi kaasa võtma?”
Roland raputas pead.
„Ma võtan ise kõik kaasa. Või noh… kui järele mõelda, siis võta midagi hommikusöögiks. Ma tulen sulle kella üheksaks koju järele.”
„Poole kümneks.”
„Ära sisse maga.”
Kui Max hakkas tagasi rannamaja poole väntama, lõid kirikukellad kolm pärastlõunal ja päikese ette hakkas kogunema tume pilvevaip, mis näis ennustavat vihma. Max vaatas sõidu pealt korraks tagasi. Roland seisis, ratas käekõrval, ja lehvitas talle.
Torm langes linna peale nagu kurjakuulutav rändtsirkuse etendus. Mõne minutiga muutus taevavõlv tinahalliks ja meri sai tuhmi metalse läike nagu tohutu suur elavhõbedajärv. Esimesed välgud saabusid koos tuulehoogudega, mis keerutasid tormi mere kohalt üha lähemale. Max väntas kuis jaksas, aga vihmavaling sai ta poole kilomeetri kaugusel rannaäärsest majast ikkagi kätte. Valge tarani jõudes oli ta nii märg, nagu oleks äsja merest välja astunud. Ta viis ratta jooksuga kuuri alla ja läks hoovipoolsest uksest majja. Köök oli tühi, aga õhus hõljus isuäratav lõhn. Laualt leidis Max kandiku lihavõileibadega ja kannutäie kodust limonaadi. Seal oli ka Andrea Carveri kaunis käekirjas sõnum.
Max, söök on laual. Oleme isaga terve pärastlõuna linnas asju ajamas. Ära MITTE MINGIL JUHUL ülemist vannituba kasuta. Irina tuleb meiega.
Max jättis sõnumi lauale ja otsustas kandikuga üles oma tuppa minna. Ta oli hommikusest rattamaratonist rampväsinud ja näljane. Maja paistis olevat tühi. Aliciat ei olnud kodus või oli ta end oma tuppa lukustanud. Max läks otse oma tuppa, pani kuivad riided selga, heitis voodisse ja lasi hea maitsta imelistel võileibadel, mis ema talle oli jätnud. Väljas kallas vihma ja äike pani aknaklaasid värisema. Max pani väikese lambi öökapil põlema ja võttis kätte isa kingitud raamatu Kopernikust. Ta alustas ühte ja sama lõiku neli-viis korda, kuni sai aru, kui suure põnevusega ta ootab võimalust oma uue sõbra seltsis järgmisel hommikul uppunud laeva juurde sukelduma minna. Ta kugistas võileivad vähem kui kümne minutiga alla ja sulges siis silmad, kuulatades vihma trummeldamist katusel ja aknaklaasidel. Ta armastas vihma ja vee pahinat räästarennis.
Tugeva sajuga oli Maxil tunne, et aeg peatub. See oli justkui vaherahu, mille ajal võis mis tahes tegevuse lõpetada ja lihtsalt seista ning silmitseda tundide kaupa taevast langevate lõputute vihmapisarate vaatemängu akna taga. Ta pani raamatu öökapile tagasi ja kustutas tule. Vihma hüpnootilise rabina saatel vajus ta aegamisi unne.
Viies peatükk
Pereliikmete hääled allkorrusel ja Irina jooksusammud trepil äratasid Maxi üles. Väljas oli juba pimedaks läinud, kuid aknast võis näha, et torm oli möödunud ja jätnud endast maha tähise taevalaotuse. Max heitis pilgu kellale ja avastas, et oli maganud peaaegu kuus tundi. Ta oli just voodis istukile tõusnud, kui kuulis uksel koputust.
„Uinuv kaunitar, aeg on õhtust süüa,” kõmistas ukse tagant Maximilian Carveri heatujuline hääl.
Hetkeks mõtles Max, miks isa küll nii rõõmus on. Siis aga meenus talle kinoseanss, mida isa hommikusöögilauas oli lubanud.
„Kohe tulen,” vastas Max, endal lihavõileibade maitse ikka veel suus.
„Parem oleks,” vastas kellassepp trepist alla minnes.
Kuigi Max tundis, et tal ei ole kõht üldse tühi, läks ta alla kööki ja istus koos ülejäänud perega laua äärde. Alicia vaatas tühjal pilgul oma taldrikut, ilma et oleks toitu puutunud. Irina kugistas mõnuga oma portsjonit ja pomises arusaamatuid sõnu oma vastikule kassile, kes istus tema jalgade juures ning vaatas talle ainiti otsa. Söögi ajal jutustas Maximilian Carver, et oli leidnud linnast suurepärase koha töökojale, et äri uuesti püsti