Uduprints. Carlos Ruiz Záfon
Читать онлайн книгу.
söön selle ise ära,” pakkus Irina.
Andrea Carver ei tahtnud sellisest ettepanekust kuuldagi.
„Ta ei taha paksuks minna,” sosistas Irina õelalt oma kassile.
„Ma ei saa süüa, kui see peletis siin oma sabaga lehvitab ja igale poole karvu ajab,” nähvas Alicia.
Irina ja kass vaatasid teda ühesuguse halvakspanuga.
„On ikka pirts,” pomises Irina ja läks kassiga hoovi.
„Miks sa alati lased tal oma tahtmist saada? Kui mina temavanune olin, ei lubanud sa mul pooli asju teha,” protesteeris Alicia.
„Kas hakkame jälle pihta?” küsis Andrea Carver rahulikult.
„Mina ei alustanud,” vastas tema vanem tütar.
„Hea küll. Vabandust.” Andrea Carver silitas kergelt Alicia pikki juukseid. Alicia tõmbas pea eemale, püüdes ema lepitava liigutuse eest kõrvale põigata. „Aga söö hommikusöök ära. Palun!”
Samal hetkel kostis nende jalgade alt metalne kõmin. Kõik vaatasid üksteisele otsa.
„Teie isa tegutseb,” pomises Andrea Carver oma tassist kohvi rüübates.
Alicia hakkas masinlikult röstsaia mäluma, Max aga ei saanud kuidagi peast välja kujudeaia udus naeratava klouni väljasirutatud kätt ja pungis silmi.
Neljas peatükk
Maximilian Carveri tagahoovi kuuri pagendusest päästetud jalgrattad olid paremas korras kui Max oli oodanud. Tegelikult paistis, et neid polegi peaaegu kasutatud. Abiks tolmulapid ja spetsiaalselt metalli puhastamiseks mõeldud vedelik, mida ema alati kasutas, avastas Max mustusekihi alt kaks uut, läikivat jalgratast. Isa aitas tal ketid ja ketirattad ära õlitada ja kummid täis pumbata.
„Ilmselt tuleb sisekummid välja vahetada,” ütles Maximilian Carver, „aga esialgu käivad need küll.”
Üks jalgratas oli teisest tunduvalt väiksem ja Max ei saanud jätta puhastades mõtlemata, kas doktor Fleischmann oli kunagi ostnud need rattad lootuses, et saab koos poeg Jacobiga mööda rannaäärset teed sõita. Maximilian Carver nägi, et poja pilku varjutab süütunne.
„Ma olen kindel, et vanal doktoril oleks olnud hea meel, et sa seda ratast kasutad.”
„Ma ei ole selles nii kindel,” pomises Max. „Miks nad rattad siia jätsid?”
„Halvad mälestused tulevad teinekord koos asjadega kaasa ja seda pole vaja,” vastas Maximilian Carver. „Ma arvan, et keegi ei jõudnudki neid kasutada. No nii, hüppa sadulasse. Proovime, kuidas sõidavad.”
Nad tõstsid rattad püsti, Max sättis sadula kõrgust ja proovis pidureid.
„Pidureid peaks rohkem õlitama,” soovitas Max.
„Just minu mõte,” oli kellassepp nõus ja asus asja kallale. „Kuule, Max…”
„Jah, isa?”
„Sa ära nendele jalgratastele liiga palju mõtle, eks? See, mis tolle perega juhtus, ei puutu mitte kuidagi meisse. Tõenäoliselt ma poleks pidanud seda üldse rääkima,” lisas isa ja üle tema näo libises murelik vari.
„Mis seal ikka.” Max vajutas uuesti pidurit. „Nii on väga hea.”
„Hüppa siis sadulasse.”
„Kas sina ei tulegi?” küsis Max.
„Kui sul veel pärastlõunal tahtmist on, siis ma võin sulle näidata, kuidas sa lakki saad. Aga praegu ma pean kella üheteistkümne ajal linnas kokku saama kellegi Frediga, kes lubas mulle töökoja jaoks ruumi üürile anda. Ma pean ärile mõtlema.”
Maximilian Carver hakkas oma tööriistu kokku korjama ja kaltsuga käsi puhastama. Max vaatas oma isa ja mõtles, et huvitav, missugune võis isa temavanuselt olla. Sugulastel oli kombeks öelda, et nad on sarnased, aga samamoodi ütlesid nad, et Irina on Andrea Carveri moodi, ja see oli järjekordne tobedus, mida vanaemad, tädid ja kogu see talumatute nõbude seltskond jõuluaegsetel pidusöökidel aasta-aastalt korrutas nagu katkine grammofon.
„Max on järjekordselt transis,” märkis Maximilian Carver naeratades.
„Kas sa teadsid, et maja taga metsa ääres on mingi kujudega aed?” tuli Max ootamatult lagedale küsimusega, mille väljaütlemine teda ennastki hämmastas.
„Ma arvan, et siin kandis on palju asju, mida me veel näinud ei ole. Seesama kuur on igasugu kaste täis ja hommikul ma vaatasin, et kelder, kus meil on boiler, näeb välja nagu muuseum. Mul on selline tunne, et kui me siin majas leiduva vanakraami mõnele antikvaarile müüksime, ei tarvitseks mul töökoda avadagi, me elaksime ära puhtalt sellest kasumist.”
Maximilian Carver vaatas pojale küsivalt otsa.
„Kuule, kui sa seda ratast ei proovi, on see varsti jälle kõntsakorra all ja muutub kivistiseks.”
„Juba ongi,” vastas Max, hüpates ratta selga, millega Jacob Fleischmann kordagi sõita polnud jõudnud.
Max väntas mööda linnakese poole viivat rannaäärset teed, mida palistas pikk rivi samasuguseid maju kui Carverite uus kodu ja mis lõppes väikese lahe ning kalasadama juures. Vana kai ääres seisid üksikud kaluripaadid, suurem osa puust sõudepaadid, mille pikkus ei ületanud nelja meetrit ja mida kohalikud kalurid kasutasid oma vanade võrkude panemiseks sadakond meetrit rannast eemal.
Max põikas parandamiseks kaile tõmmatud paatide ja kohaliku kalaturu kastihunnikute vahelt läbi. Pilk neeme tipus oleval majakal, asus Max sinnapoole teele mööda poolkuuna sadama ümber kaarduvat lainemurdjat. Kohale jõudes toetas ta jalgratta vastu tuletorni ja istus puhkama ühele lainemurdja merepoolse külje suurtest kividest, mida ookean oma vägevuses oli murendanud. Seal avanes tema pilgule lõputu, pimestav ookeanipind.
Max oli jõudnud ainult mõne minuti mere ääres istuda, kui ta nägi kail lähenemas teist jalgratast, mille sadulas istus pikk kõhn noormees. Noormees, kes võis Maxi arvates olla umbes kuueteist- või seitsmeteistaastane, väntas majaka juurde ja jättis oma ratta Maxi oma kõrvale. Seejärel lükkas ta aeglaselt juuksepahmaka näo eest ja tuli Maxi juurde.
„Tere. Kas sa oled sellest perest, kes kolis sinna ranna lõpus olevasse majja?”
Max noogutas.
„Mina olen Max.”
Pruuniks põlenud ihu ja läbitungivate roheliste silmadega poiss ulatas talle käe.
„Roland. Tere tulemast Igavuse Linna!”
Max naeratas ja surus Rolandi kätt.
„Kuidas maja on? Meeldib teile?” küsis poiss.
„Arvamusi on vastakaid. Mu isa on vaimustuses. Ülejäänud pere arvab nii ja naa,” vastas Max.
„Ma kohtasin su isa mõni kuu tagasi, kui ta siit linnast läbi sõitis,” ütles Roland. „Minu meelest oli ta lahe. Kellassepp, eks?”
Max noogutas.
„Ta on tõesti lahe,” nõustus Max. „Mõnikord. Teinekord tulevad tal jälle hullud mõtted, nagu näiteks siiakolimine.”
„Miks te siia elama tulite?” küsis Roland.
„Sõda,” vastas Max. „Isa arvab, et sellisel ajal pole hea suures linnas elada. Eks tal on vist õigus.”
„Sõda,” kordas Roland pilku maha lüües. „Mind kutsutakse septembris armeesse.”
Max ei osanud midagi öelda. Roland märkas tema vaikimist ja naeratas uuesti.
„Sellel on hea külg ka,” ütles ta. „See on võib-olla viimane suvi, mis mul siin tuleb mööda saata.”
Max naeratas ujedalt vastu, mõeldes, et mõne aasta pärast, kui sõda pole selleks ajaks läbi saanud, tuleb ka talle sõjaväekutse. Isegi sellisel säraval päeval mässis nähtamatu sõjatont tuleviku varjudesse.
„Sa