Uduprints. Carlos Ruiz Záfon
Читать онлайн книгу.
arvasime, et ämblikud pistsid su nahka.”
„Kas sa teadsid, et seal eemal metsa juures on kujudega aed?” Max osutas kivimüüri poole ja ema küünitas aknast välja vaatama.
„Pimedaks läheb. Me lähme isaga linna ja vaatame midagi õhtusöögiks, et me nälga ei jääks, kuni homme saame poodi minna. Teie jääte üksi koju. Vaadake Irina järele.”
Max noogutas. Ema suudles teda kergelt põsele ja läks trepist alla. Max pööras pilgu uuesti aia poole, mille kujude piirjooned aegamisi videvikuudusse sulasid. Tuul oli jahedamaks läinud. Max pani akna kinni ja tegi sedasama ka teistes tubades. Koridoris tuli talle vastu Irina.
„Kas olid suured?” küsis ta põnevusega.
Max kõhkles hetke.
„Ämblikud, Max. Kas nad olid suured?”
„Rusikasuurused,” vastas Max pühalikult.
„Äge!”
Kolmas peatükk
Järgmisel hommikul veidi enne päikesetõusu kuulis Max, kuidas öisesse udusse mähkunud kogu talle midagi kõrva sosistab. Ta kargas õhku ahmides istuli, süda peksles meeletult. Ta oli toas üksi. Tume, hämaruses pomisev kogu, keda ta unes oli näinud, oli mõne hetkega haihtunud. Ta sirutas käe öökapi poole ja süütas lambi, mille Maximilian Carver oli eelmisel päeval ära parandanud.
Aknast paistsid metsa tagant tõusvad esimesed koidukiired. Heinamaa kohal rullus paks udu, kuid aeg-ajalt puhus tuul sellesse lõhesid, tuues nähtavale kujudeaia siluetid. Max võttis öökapilt oma taskukella ja tegi selle kapsli lahti. Naeratavad kuud helkisid nagu kuldsed taldrikud. Kell oli mõne minuti pärast kuus.
Max pani vaikselt riidesse ja hiilis trepist alla, püüdes ülejäänud peret mitte äratada. Ta läks kööki, kus eelmise päeva õhtueine ülejäägid olid ikka veel puust laual. Ta avas tagahoovi viiva ukse ja astus välja. Külm ja niiske koiduõhk näpistas nägu. Max läks tasa üle hoovi tagumise värava juurde, sulges selle enda taga ja hakkas läbi udu kujudeaia poole minema.
Teekond läbi udu osutus kujutletust pikemaks. Maxi toa aknast oli müüriga ümbritsetud aed paistnud olevat umbes saja meetri kaugusel majast. Läbi heina astudes oli Maxil aga tunne, et ta on kõndinud rohkem kui kolmsada meetrit, kui odaotstest värav äkitselt udust nähtavale ilmus.
Mustaks tõmbunud väravavarbade ümber oli roostetanud kett vana, roostest söödud tabalukuga, mis oli aja jooksul tuhmiks tõmbunud. Max surus näo vastu väravavarbasid ja vaatas aeda sisse. Võsa ja umbrohi olid aastatega võimust võtnud ja aed nägi nüüd välja nagu unarusse jäetud kasvuhoone. Max mõtles, et ilmselt ei olnud keegi sinna juba ammu jalgagi tõstnud ja kes iganes selle aia valvur kunagi oli olnud, on nüüd ammuilma kadunud.
Max vaatas ringi ja leidis müüri äärest oma käelaba suuruse kivi. Ta võttis selle kätte ja hakkas sellega keti otsi koos hoidvat taba taguma, kuni vana lukk lõpuks kivi löökide all järele andis. Kett tuli lahti ja rippus varbade küljes nagu metallist juuksepalmik. Max lükkas kõigest jõust ja tundis, kuidas väravapooled vaevaliselt avanevad. Kui pragu nende vahel oli läbipugemiseks piisavalt suur, tõmbas Max korraks hinge ja astus aeda.
Seest vaadates osutus aed suuremaks, kui ta algul oli arvanud. Esimese hooga tundus talle, et pooleldi võssa peitunud kujusid on paarikümne ringis. Ta astus metsistunud aias paar sammu edasi. Kujud näisid paiknevat ringidena ja Max pani alles nüüd tähele, et kõik vaatavad läände. Kõik kujud oleksid justkui kuulunud millessegi tsirkusetrupilaadsesse. Nende vahel ringi jalutades tundis Max ära lõvitaltsutaja, kongusninalise turbaniga fakiiri, kondiväänajast naise, rammumehe ja terve galerii teisi tontlikke tsirkusetegelasi.
Aia keskel seisis pjedestaalil suur siilisoenguga naerusuise klouni kuju. Klouni üks käsi oli välja sirutatud ja ebaproportsionaalselt suure kindaga rusikas paistis löövat midagi nähtamatut enda ees. Max märkas klouni jalgade juures suurt kivitahvlit, millele näis olevat midagi graveeritud. Ta kükitas, lükkas plaadi külma pinda katva umbrohu eemale ja nähtavale ilmus ringiga ümbritsetud kuusnurk. Ta tundis ära samasuguse sümboli nagu väravavarbade kohal.
Kujutist silmitsedes sai Max aru, et kujud ei paikne mitte ringidena, vaid jäljendavad kuusnurka. Igaüks neist asus kuusnurga moodustavate joonte ristumispunktis. Max tõusis püsti ja vaatas viirastuslikku vaatepilti enda ümber. Ta lasi pilgul käia üle tuules õõtsuvasse umbrohtu mähkunud kujude, kuni tema silmad peatusid uuesti suurel klounil. Üle Maxi selja jooksis judin ning ta taganes sammukese. Klouni ettesirutatud käsi, mis oli mõni hetk tagasi olnud rusikasse pigistatud, oli nüüd kutsuvalt peopesa ülespidi. Silmapilguks tundis Max, kuidas külm koiduõhk tema kurku kõrvetab ja pulss tuksub meelekohtades.
Aegamisi, justkui kardaks kujusid nende igavesest unest äratada, läks ta tuldud teed värava juurde tagasi, vaadates kogu aeg üle õla. Kui ta lõpuks väravast välja jõudis, paistis rannamaja olevat tohutu kaugel. Pikemalt mõtlemata pistis ta jooksu ja seekord ei vaadanud ta tagasi enne, kui alles tagahoovis. Selleks ajaks oli kujudeaed uuesti udusse mattunud.
Köök oli täis või ja röstsaiade lõhna. Alicia vaatas erilise vaimustuseta oma hommikueinet, väike Irina kallas äsja kodustatud kassi jaoks alustassile piima, mida loom ei puutunud. Max jälgis seda vaatepilti ja mõtles endamisi, et kassi toitumiseelistused olid pisut iseäralikud, nagu ta eelmisel päeval oli avastanud. Maximilian Carver hoidis käes tassi aurava kohviga ja vaatas rõõmujoovastusega oma peret.
„Ma tegin varahommikul kuuris natuke uurimistööd,” alustas ta oma nüüd-tuleb-salapärane-osa-toonil, mida tal oli kombeks kasutada sellistel puhkudel, kui ta soovis, et teised küsiksid, mis ta leidnud oli.
Max tundis isa strateegiat nii hästi, et mõnikord ta küsis endalt, kumb neist õieti on isa ja kumb poeg.
„Ja mis sa leidsid?” mängis Max kaasa.
„Sa ei usu seda,” vastas isa, ehkki Max mõtles: miks ei usu. „Paar jalgratast!”
Max kergitas küsivalt kulmu.
„Eks nad veidi vanad ole, aga kui kette natuke õlitada, sõidavad nii, et vähe pole,” seletas Maximilian Carver. „Ja seal oli veel midagi. Veame kihla, et te ei arva ära, mis ma veel leidsin?”
„Mõne tuhniku?” pomises Irina endiselt oma kassist sõpra silitades.
Kuigi alles kaheksane, oli Carverite noorim võsu arendanud välja suurepärase oskuse oma isa moraali õõnestada.
„Ei,” vastas kellassepp silmanähtavalt häirituna. „Julgeb keegi veel arvata?”
Max märkas silmanurgast, kuidas ema oli seda stseeni jälginud ja nähes, et mitte kellelegi ei tundu tema abikaasa detektiivioskused korda minevat, tõttas olukorda päästma.
„Fotoalbumi?” pakkus Andrea Carver leebel toonil.
„Juba soojem,” vastas kellassepp jälle julgust saades. „Max?”
Ema vaatas talle pika pilguga otsa. Max noogutas.
„Ma ei tea. Päeviku?”
„Ei. Alicia?”
„Annan alla,” vastas Alicia äraolevalt.
„Hea küll. Olge valmis,” alustas Maximilian Carver. „Ma leidsin projektori. Kinoprojektori. Ja terve kastitäie filme.”
„Mis sorti filme?” sekkus Irina, pöörates esimest korda veerand tunni jooksul pilgu oma kassilt.
Maximilian Carver kehitas õlgu.
„Ma ei tea. Filme. Kas pole põnev? Meil on kodus kino.”
„Muidugi juhul, kui projektor töötab,” ütles Alicia.
„Aitäh julgustamast, tütreke, aga luba meelde tuletada, et su isa teenib elatist katkiste masinate parandajana.”
Andrea Carver pani käed abikaasa õlgadele.
„Mul on heameel seda kuulda, härra Carver,” ütles ta. „Sest keegi peaks keldris oleva