Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
kodanikud aga, nn. hooghpoorters, olid selle vastu, kartes, et pööbel võib liialt võimule pääseda. Sellegipärast oleks Gent võinud oma poja ühes nelja tuhande ratsanikuga pudruks muuta, kuid linn armastas teda, ja isegi käsitöölistel tekkis usk tema heatahtlikkusse.
Ka Karl armastas linna: Genti raha pärast, mis peitus keisri kirstudes, millest talle aga ei piisanud. Olles linna oma võimusesse saanud, asetas Karl igale poole vahipostid, ja patrullid käisid ööl ja päeval läbi Genti. Siis kuulutas ta suure pidulikkusega oma kohtuotsuse linnale.
Tähtsamad kodanikud pidid tema trooni ette ilmuma, nöör kaelas, ja tasuma vastava lunaraha; Gent leiti süüdi olevat roimades, mis süüdistava poole seisukohalt olid kõige kasulikumad: truudusetuses, äraandmises, vandemurdmises, mässus ja Majesteedi solvamises. Keiser kuulutas kehtetuks kõik õigused ja eelised, vabadused ja pruugid; ja nagu oleks ta jumal, kes võib otsustada ka tuleviku üle, määras Karl kindlaks, et nüüdsest peale kõik tema järeltulijad troonile astudes peavad vanduma, et nad linnale mingisuguseid mööndusi ei tee peale nende, mis Karl on teinud oma Coneessio Carolina’s.
Ta laskis lammutada püha Baaf’i kloostri, et asemele ehitada kindlust, mis talle võimaldaks oma ema süle kuulidega läbistada.
Nagu hea poeg, kes päranduse peale himukas, konfiskeeris keiser kõik Genti omandid, sissetulekud, majad, relvad ja sõjavarustuse.
Leides linna kaitse liiga hea olevat, lammutas ta kõik kindlused: Punase tonni, Paddehoeki torni, Braampoorti, Steenpoorti, Walpoorti, Ketelpoorti ja teised väravakindlused, hoolimata neid ilustavaist frontoonidest ja raidkujudest, mis olid peened nagu väärisehted.
Kui hiljem välismaalased Genti külastasid, küsisid nad hämmastudes üksteiselt:
„See surnud ja troostitu linn peab siis olema Gent, millest meile imesid on jutustatud?”
Ja gentlased vastasid: „Keiser Karl võttis linnalt tema kallihinnalise vöö.”
Ja nad ütlesid seda, põledes häbist ja vihast.
Lammutatud linnamüüride kivid tarvitas keiser oma kindluse ehitamiseks.
Ta tahtis Genti lõplikult ära laastata, et linn hoolsuse, töökuse ja rikkusega tema uhkeile plaanidele vastu ei saaks astuda; sellepärast nõudis ta linnalt, et see maksaks tasumata osa toetusest – nelisada tuhat floriini, peale selle ühekordselt sada viiskümmend tuhat floriini ja edaspidi iga aasta kuus tuhat. Gent oli talle kunagi raha laenanud, mille eest Karl pidi protsente maksma aastas sada viiskümmend naela hõbedat; vägivaldselt nõudis ta linnalt võlakohustuse tagasi ja, tasunud sel kombel oma võla, rikastus tublisti.
Gent oli mitmel korral talle oma poolehoiust ja armastusest tunnustust andnud ja teda aidanud; Karl aga torkas linna südamesse pistoda, et verd otsida sealt, kust ta liiga vähe piima oli leidnud.
Siis tõmbas ta tähelepanu endale Roelandt, kaunis tornikell, ja ta laskis selle tila külge puua mehe, kes oli sama kella kaudu linna üles kutsunud oma õigusi kaitsma. Tal polnud halastust Roelandti, oma ema keele vastu, millega see Flandriale rääkis, Roelandti, uhke kella vastu, kes enesest ise kõneles:
Als men my slaet, dan is’t brandt,
als men my luyt, dan is’t storm in Vlaenderlandt.
[Kui mind helistatakse, siis majad põlevad,
kui mind lüüakse, siis ähvardab maru Flandriat]
Leides, et ta ema liiga kõvasti kõneles, laskis Karl kella maha võtta. Ja ümbruskonna elanikud rääkisid: Gent suri sellepärast, et poeg raudsete tangidega tal keele välja kiskus.
Ühel helgel kevadpäeval, mil maa armastust hingab, vadistas Soetkin avatud akna juures, Klaas ümises laulu, kuna Ulenspiegel meisterdas kohtunikumütsi ja asetas selle Titus Bibulus Schnuffiuse pähe. Koer tõstis käpa, nagu hakkaks ta kohtuotsust ette lugema – tõeliselt tahtis ta ainult mütsist lahti saada.
Äkki sulges Ulenspiegel akna, jooksis mööda tuba, karates lauale ja toolidele, käsi üles tõstes. Soetkin ja Klaas nägid, et ta sööstis vaid selleks, et püüda oivalist väikest linnukest, kes värisedes ja hirmust piiksudes end lae alla nurka surus.
Ulenspiegel oli teda parajasti rabamas, kui Klaas sõnas:
„Miks sa nii kargled?”
„Et teda kinni võtta, puuri panna, talle teri sööta ja kuulata, kuidas ta laulab.”
Linnuke lendas hirmunult piiksudes ühest nurgast teise ja hakkas pead vastu klaasi peksma.
Ulenspiegel ei lakanud jahti pidamast enne, kui Klaas oma käe raskelt talle õlale pani:
„Püüa ta kinni, pane puuri ja lase endale laulda, kuid mina pistan sinu samuti tugevaist raudvarbadest puuri ja sunnin laulma. Sa jooksed meeleldi ringi, ent seal pole see võimalik; sa jääd villu, kui külm on, ja pead päikese käes seisma, kui kuum hakkab. Pühapäeval läheme kodunt ära, unustades sulle toidu andmata, ja neljapäeval tagasi tulles leiame Thijli nälgasurnult ja liikumatuna.”
Soetkin nuttis, Ulenspiegel kargas püsti.
„Mis sa tahad teha?” küsis Klaas.
„Linnule akna avada.”
Ja lepalind põgenes läbi akna; noolena õhku läbistades tõstis ta rõõmuhüüde, istudes naabruses oleva õunapuu oksale, puhastas nokaga tiibu ja vadistas lõpuks Ulenspiegelile linnukeeli tuhandeid häbistusi ja vandesõnu.
Nüüd sõnas Klaas:
„Poeg, iial ära röövi ühegi inimese ega looma vabadust, mis on kõige suurem vara selles maailmas. Lase igaüht end soojendada päikesepaistes, kui ta külmetab, ja end jahutada vilus, kui tal kuum on. Ja jumal mõistab kohut Pühima Majesteedi üle, kes on aheldanud vaba usu Flandrias ja pannud orjusepuuri õilsa Genti.”
Philipp abiellus Portugali Mariaga ja ühendas ta riigid Hispaaniaga; Maria sünnitas talle poja Don Carlose, julma narri. Kuid Philipp ei armastanud oma naist!
Kuninganna jäi pärast sünnitamist haigeks. Ta lamas voodis, ümbritsetud kojadaamidest, kelle hulgas oli ka hertsoginna Alba.
Philipp jättis naise tihti üksi, et vaadata pealt ketserite põletamist. Kõik kojadaamid ja – härrad jälgisid tema eeskuju. Samuti tegi ka hertsogianna Alba, kuninganna õilis põetaja.
Sel ajal mõistis inkvisitsioon kohut ühe flaami kunstniku, katoliiklase üle; keegi munk oli talt tellinud puust jumalaema kuju, ei tahtnud aga talle maksta kokkulepitud hinda; siis rikkus kunstnik noaga kuju näo, öeldes, et ta ennemini hävitab oma töö, kui et müüb selle alla hinna.
Munk teatas temast kui jumalateotajast; ta heideti halastamatult piinapingile ja lõpuks saadeti elusalt tuliriidale.
Piinamisel kõrvetati ta jalataldu; „san-benito’ga” kaetult vanglast tuliriidale minnes, karjus ta vahetpidamatult:
„Raiuge mu jalad maha! Raiuge mu jalad maha!”
Philipp, eemalt seda karjumist kuuldes, tundis rõõmu. Kuid ta ei naernud mitte.
Kojadaamid lahkusid kuningannast, et hukkamist vaadelda, ja nende järel sööstis ka hertsoginna Alba, sest temagi kuulis flaami kunstniku karjumist ja soovis näha huvitavat vaatemängu. Kuninganna jäi üksi.
Philipp, ta õilsad õukondlased, printsid, krahvid, rüütlid ja daamid olid kõik hukkamispaigal; pika ketiga seoti kunstnik posti külge, mis seisis keset õle- ja haokubude tulist ringi, nii et vaene-patune aeglasel tulel pidi küpsema, kui ta, tulest eemale püüdes, end posti ligidale hoidis.
Uudishimulikult vaatlesid kõik, kuidas ta, olles peaaegu alasti, püüdis koguda hingelist jõudu vastupanuks kõrvetavale tulele.
Samal ajal tundis kuninganna Maria oma haigevoodil janu. Ta nägi vaagnal poolikut melonit. Nurganaine ronis voodist, võttis meloni ja sõi ta lõpuni.
Meloni külmus pani ta lõdisema; üleni higine, kukkus ta maha ja ei suutnud end enam liigutada.
„Ah,”