Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
karjusid alt: „Sa lubasid iga saapaga tantsida; tõmba nad jalga ja pea oma sõna.”
Tantsu katkestamata vastas Ulenspiegel: „Ma pole lubanud teie saapaid jalga tõmmata, vaid nendega ainult tantsida. Noh, ma tantsin nüüd ja põlles olevad saapad ühes minuga. Mis te vahite oma jõllitavate silmadega nagu konnad? Makske mulle mu kolm plapparti.”
Kuid poisid hakkasid vilistama, käratsema ja oma saapaid tagasi nõudma.
Ulenspiegel pildus need ükshaaval alla rahvahulga sekka. Tekkis rüselemine ja lööming, sest keegi ei saanud rahvasummas oma saabast otsekohe ja ilma müksudeta kätte.
Nüüd tuli Ulenspiegel puu otsast alla ja kastis võitlejaid, ent mitte puhta veega.
Viieteistkümne-aastane infant luusis sihitult mööda lossi vahekäike, treppe ja saale. Kõige sagedamini võis teda näha daamide tubade ligidal, kus ta paaže käis ärritamas. Sest ka paažid valvasid seal alatasa nagu kassid hiirepüügil. Õues olles tõstsid paažid vahel ninad taeva poole ja laulsid serenaade.
Laulu kuuldes ilmus infant kohe aknale, ja vaesed paažid pidid ehmunult põgenema, nähes oma südamedaami kauni näokese asemel seda kahvatut larhvi.
Kojadaamide seas oli üks veetlev flaamlanna Dudzeelest Damme ligidalt, värske ja lopsakas nagu valminud õun ja imeilus: rohekad silmad ja heledad kullakarva lokid. Rõõmsaloomuline, tuliselt kirglik, ei varjanud ta kellegi eest seda õnnelikku isandat, kellele ta parajasti kinkis magusa õiguse nautida tema jumalikku soosingut, ja tol ajal oli tema valitu üks kena ja vahva rüütel. Igapäev oli neil teatud tunnil kohtamine ja sellest sai teada Philipp.
Seepärast istus ta pingile akna juurde ja hakkas daami varitsema; kui see siis tuli, säravail silmil, poolavali suuga, suplusest värskendatud, kullakarva sametkleidis, märkas ta infanti, kes pingilt tõusmata talle ütles:
„Donna, ons teil silmapilguks aega?”
Kärsitu nagu mära, keda peatatakse silmapilgul, mil ta on traavimas aasal hirnuva täku juurde, vastas ta: „Kõrgus, siin lossis peab igaüks teie vürstlikule tahtele alistuma.”
„Istuge mu kõrvale.”
Ta vaatles daami kavala, terava ja kiimalise pilguga ja jätkas:
„Öelge mulle flaami keeli „Meie isa”, õppisin seda kunagi, kuid olen unustanud.”
Ja vaene daam luges talle „Meie isa” ette, kuid infant käskis aeglasemalt lugeda.
Ja nii sundis ta teda kümme korda palvet lugema, kuna vaeseke lootnud oli seda tundi teistsugustele palvetele pühendada võivat.
Siis ütles infant mõningaid meelitusi ta jumalikkude lokkide, kauni näovärvi ja säravate silmade kohta, ei usaldanud aga rääkima hakata ta kõrgest rinnast, täidlastest õlgadest ja muust säärasest.
Kui daam lootis juba pääseda ja õue vaatas, kus ootas armuke, pööras äkki infant ta poole küsimusega, kas ta teab, missugused on naisterahva voorused.
Ja kuna ta kartis, et daam võib-olla ei vasta, vaikib, sõnas infant ise õpetaval häälel:
„Naise voorused on ausus, süütus ja malbe käitumine.”
Ja manitses teda end viisakamalt riietama, et varjata oma kaunidust.
Daam avaldas nõustumist peanoogutusega ja vastas, et ta tegemist tehes Tema Kõrgusega, Põhjatuulega, parema meelega kannaks kümmet karunahka kui ainsat küünart musliini.
Ja kuna prints, hämmeldunud sellest vastusest, vaikis, jooksis ta rõõmsalt minema.
Kõigest hoolimata lõi noorustuli lõkkele isegi infandi rinnas, ent see polnud vägev leek, mis kihutab tugevaid hingi vägitegudele, ei ka too mahe lõke, millest õrnad hinged nutma puhkevad, vaid see oli sünge põrgutuli, mida põlema süüdata võib ainult saatan ise. See tuli loitis ta halles silmis nagu kuupaiste talisel ööl kalmistu kohal. Julmalt põletas teda see leek.
Teades, et ta kedagi ei armasta, ei julgenud vaene ebard end daamidele pakkuda. Ta sulges enda pimedasse kõrvalisse kohta, väikesesse lubjaga krohvitud ärklituppa, mida valgustasid kitsad aknad, ja pugis seal maiustusi. Kärbsed lendasid sinna hulgakaupa magusate raasukeste pärast. Seal kallistas ta ise ennast, samal ajal sõrmega kärbseid vastu ruutu litsudes, surmates neid sadade kaupa, kuni ta sõrmed hakkasid nii värisema, et ta enam oma jälki toimingut jätkata ei suutnud. Ja ta tundis alatut naudingut sellest metsikust tegevusest, sest kiimalus ja julmus on kaks ilget õde. Ta lahkus toast veel süngemana kui oli tulnud, ja igaüks, kes võis, eemaldus printsi näo eest, mis oli sinakas-kahvatu, nagu oleks ta toitunud verikaanidest.
Ja Kõrgus kannatas, sest kuri süda on piin.
Ilus daam lahkus ühel päeval Valladolidist ja reisis oma Dudzeele lossi Flandriasse.
Oma paksu valitsejaga läbi Damme sõites nägi ta ühe hüti seina ääres viieteistkümne-aastast poissi istumas ja torupilli puhumas. Poisi ees istus punane koer ja ulus kurvalt, nähtavasti taunides seda muusikat. Päike paistis palavalt. Poisi kõrval seisis väike tütarlaps, kes heledasti naeris koera kaebliku ulgumise üle.
Ilus daam ja paks valitseja silmitsesid majakesest mööda sõites torupilli puhuvat Ulenspiegelit, naervat Nelet ja uluvat Titus Bibulus Schnuffiust.
„Õel poiss,” sõnas daam Ulenspiegelile, „miks sunnid sa vaest peni nii südantlõhestavalt uluma?”
Seda kuulnud, tõstis Ulenspiegel korraks silmad üles ja hakkas veel kõvemini torupilli puhuma. Ja Bibulus ulus veel haledamini ja Nele naeris veel heledamalt.
Valitseja kargas viha täis ja sõrmega Ulenspiegelile osutades sõnas daamile:
„Kui ma seda näru veidi klopin oma mõõgapäraga, küllap ta siis juba lõpetab selle häbemata lärmi.”
Ulenspiegel vaatles valitsejat, andis talle paksu kõhu pärast nimeks „Jan Papzak” ja jätkas pillipuhumist. Valitseja hakkas rusikaga ähvardades talle lähenema, kuid Bibulus Schnuffius kargas tal hammastega jalast kinni ja valitseja kukkus hirmu pärast pikali, ise appi karjudes.
Daam hakkas naerma ja päris Ulenspiegelilt: „Torupillipuhuja, kas võid mulle öelda, kas tee Dammest Dudzeelesse ikka veel endine on?”
Ulenspiegel noogutas pead lakkamata puhumast, ja vaatles daami.
„Miks sa mind nii teraselt vahid?” küsis see.
Kuid poiss, ise edasi puhudes, ei saanud imetlusest oma silmi teisale pöörata.
„Kas sul häbi pole nii noorelt daami seesuguse pilguga vahtida?” küsis daam.
Ulenspiegel punastas kergelt ja, lakkamata puhumast, vahtis endiselt.
„Küsisin sult, kas Dammest Dudzeelesse viiv tee veel samasugune on kui ennemalt,” kordas daam.
Ulenspiegel vastas: „Ta on oma haljuse kaotanud sest ajast, kui talt võimaluse võtsite teid enda pinnal kanda tohtida.”
„Tahad sa mind saata?” küsis daam.
Ent Ulenspiegel jäi istuma ja vahtis teda üksisilmi. Daam ei vihastanud: talle meeldis poisi noorus ja kelmikas vaade. Ulenspiegel tõusis ja sammus ukse poole.
„Kuhu sa lähed?” küsis daam.
„Oma kõige paremaid riideid selga panema.”
„Mine.”
Daam istus ukse kõrvale pingile, valitseja järgnes ta eeskujule. Daam tahtis Nelet kõnetada, kuid see ei vastanud sõnagi, olles armukade.
Ulenspiegel ilmus pestuna ja parhi riietatuna. Võrukael oli pühapäevarõivais päris tore poiss.
Nele küsis talt: „Sa lähed päris tõesti koos selle ilusa daamiga?”
„Tulen varsti tagasi,” vastas Ulenspiegel.
„Ma võiksin sinu asemel minna,” sõnas Nele.
„Ei, tee on liiga porine.”
„Miks tahad sa, väike