Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
kõrvu kandis laulvate meeste, naiste ja laste hääli, kõnetas Klaas veel kord erakut ja küsis temalt, mis taevalik arm see on, mis need tublid inimesed selle karmi katsumise läbi kätte saada tahavad.
Naerdes vastas erak: „Sa näed sel kabelil kahte härja kuju. Need on sinna asetatud imeteo mälestuseks, mis püha Martin tegi: ta muutis kaks kohihärga pullideks; selleks laskis ta neid teineteisega puselda, määris siis nende suud küünlarasvaga ja peksis neid toorest puust kepiga terve tund või veel kauemini.
Sellest imest teada saades ostsin ma Tema Pühaduselt kalli raha eest patendi ja kolisin siia.
Sest ajast peale on kõik Meiborgi ja ümbruskonna paksmaod ja vanad tudid veendunud, et nad minu kaasabil vahva löömingu järele küünlaga, mis tähendab salvimist, ja kepiga, mis tähendab võimu, jumalaema armu endale võidavad. Naised saadavad oma vanamehed siia. Lapsed, kes sünnivad seesuguse palverännaku järele, on tugevad, julged, metsikud ja elavad, ühesõnaga – neist saavad täiuslikud sõdurid.”
Äkki silmitses erak Klaasi: „Tunned sa mind?”
„Jah,” vastas Klaas, „sa oled mu vend Judocus.”
„See ma olen,” ütles erak, „kuid kes on see väike põngerjas, kes mulle keelt näitab?”
„See on su vennapoeg,” vastas Klaas.
„Missugune on vahe minu ja keiser Karli vahel?” küsis Judocus.
„See on suur,” vastas Klaas.
„Ei, see on väike, sest me mõlemad teeme peaaegu ühte ja sedasama oma kasuks ja lõbuks: tema sunnib inimesi üksteist tapma ja mina neid ainult üksteist peksma; ja mõlemad teeme seda oma kasuks ja lõbuks.”
Siis viis ta nad oma hütti, ja seal söödi ning joodi üksteistkümmend päeva vahetpidamata.
Olles vennaga jumalaga jätnud, istus Klaas jälle eesli turjale, kuna Ulenspiegel isa selja taha ronis. Üle Meiborgi turu minnes nägi Klaas seal suure hulga palverändajaid, kes teda silmates äkki viha täis kargasid ja oma keppe keerutades karjusid: „Nurjatu!”, selle põhjuseks oli Ulenspiegel, kes, püksinööbid lahti teinud ja särgi üles tõstnud, neile oma teist nägu näitas.
Klaas, märgates, et ähvardused tema poja kohta käivad, küsis:
„Mis oled sa teinud, et nad sinu peale nii vihased on?”
„Armas isa,” vastas Ulenspiegel, „ma istun täitsa rahulikult sinu selja taga, ilma kellelegi sõna lausumata, kuid ometi sõimavad nad mind nurjatuks.”
Siis asetas Klaas poisi enda ette. Nüüd aga hakkas Ulenspiegel palverändajatele keelt näitama; need sõimlesid, raputasid vihaselt rusikaid, keerutasid keppe ja tahtsid Klaasi ja eesli kallale karata.
Kuid Klaas kannustas eeslit, et hädaohust pääseda, ja kuna neid taga aeti, ütles ta lõõtsutades pojale:
„Sa oled küll õnnetul päeval sündinud; sa istud minu ees, kedagi puutumata, ent ometi on nad valmis sind kägistama.”
Ulenspiegel naeris.
Liege’ist läbi sõites sai Klaas teada, et jõeäärsed elanikud kannatavad näljahäda ja et nende üle vaimulik kohus on seatud õigust mõistma. Nad alustasid mässu, leiva ja ilmalike kohtunikkude saavutamiseks. Mõningad poodi üles, mõnedel raiuti pead otsast, kuna teised maalt välja saadeti; nii suur oli pehmesüdamelise peapiiskopi de-la-Marki headus.
Klaas nägi teel põgenejaid, kes lahkusid kaunist Liege’i orust, ja puude otsas linna lähedal inimeste laipu, kes olid poodud üles selle eest, et nad nälgisid. Ja Klaas nuttis nende pärast.
Eesli seljas sõites jõudis Klaas koju, varustatud kotitäie plappartide ja ilusa inglistinast peekriga, mis vend Judocus talle oli kinkinud; nüüd ei lõppenud nende hütis püha- ja argipäeviti sööming ning jooming, sest iga päev söödi siin liha ning ube.
Klaas valas ikka ja jälle endale mõnusat õlut dobbel-kuyt’i ning tühjendas suurt inglistinast peekrit võrdlemisi tihti.
Ulenspiegel sõi kolme eest ja soris vaagnais nagu varblane terahunnikus.
„Vaata,” ütles Klaas, „ta sööb viimaks koguni soolatoosigi ära.”
Ulenspiegel vastas: „Kui soolatoos leivakoorukesest on tehtud, nagu meil, siis peab teda sagedamini sööma, et ussid sisse ei asuks.”
„Miks pühid sa oma rasvaseid käsi pükste külge?” küsis ema.
„Selleks, et niiskus jalgadele ligi ei pääseks,” vastas Ulenspiegel.
Selle peale rüüpas Klaas oma peekrist tubli sõõmu.
Ulenspiegel küsis temalt: „Miks on sul nii suur peeker, minul aga ainult väike kruusike?”
Klaas vastas: „Et ma sinu isa olen ja peremees majas.” Ent Ulenspiegel ei jäänud rahule:
„Sa oled nelikümmend aastat joonud, mina aga ainult üheksa; sinu aeg on juba möödas, minu oma aga algamas: tähendab, minul peaks peeker olema, sinul aga kruusike.”
„Poeg,” sõnas Klaas, „kes tahab vaati pudelisse valada, see valab õlle kraavi.”
„Sa oled muidugi nii mõistlik,” vastas Ulenspiegel, „et valad oma pudeli minu vaati; sest ma olen ometi suurem kui su peeker.”
Ja rõõmuga ulatas Klaas talle oma peekri, mille poiss põhjani jõi. Nii õppis Ulenspiegel märjukese saamiseks rääkima.
Soetkini vöö näitas, et ta hakkab uuesti emaks saama. Samane lugu oli Katelijnel, kuid too ei julgenud hirmu pärast kodust lahkuda.
Kui Soetkin teda vaatama tuli, ütles Katelijne, murelik ja laiaks paisunud:
„Ah, mis pean küll oma armetu ihuviljaga peale hakkama? Kas pean ma ta ära lämmatama? Ah, parema meelega sureksin! Sest muidu süüdistavad mind linnavahid, et mul on laps, ja tehakse minuga samuti kui iga hooraga: määratakse kakskümmend floriini trahvi ja pekstakse Suurel Turul…”
Soetkin trööstis teda mõne sõbraliku sõnaga ja läks mõttessevajunult koju.
Ja ühel päeval sõnas ta mehele: „Klaas, kas sa mind lööksid, kui mul ühe lapse asemel kaksikud sünnivad?”
„Ei tea,” vastas Klaas.
„Kui aga teine pole minu üsast, ning kui see on – nagu Katelijne laps – mõne tundmatu, võib-olla koguni kuradi sigitatud?”
Klaas vastas: „Kuradid sigitavad tuld, surma, vingu, kuid mitte lapsi. Katelijne lapse võtaksin vastu nagu enda oma.”
„Teeksid sa tõesti nii?”
„Ma olen seda ju öelnud.”
Soetkin läks oma uudisega Katelijne juurde.
Seda kuuldes oli Katelijne rõõmust segane ja hüüdis:
„Tema on nii öelnud! Oo, heategija! Ta on päästnud mu lapsukese! Õnnistagu teda jumal ja õnnistagu kurat,” jätkas ta värisedes, „kui kurat on sigitanud sinu, vaesekese, kes sa mu südame all liigatled.”
Soetkin tõi ilmale poja, Katelijne tütre. Mõlemad ristiti Klaasi lastena. Soetkini poeg Hans ei jäänud elama, Katelijne tütar Nele kasvas aga jõudsasti.
Nele jõi elumahla neljast anumast – kaks olid Soetkini, kaks Katelijne omad. Ja mõlemad naised vaidlesid sõbralikult, kumma kord on lapsukest joota. Ent hoolimata oma südamesoovist oli Katelijne sunnitud oma rinnad kuivada laskma, et keegi ei võiks küsida, kust tuleb too piim, kui ta ema pole.
Kui ta tütar, väike Nele, emarinnast võõrutatud oli, võttis Katelijne ta enese juurde ja ei lasknud teda Soetkini juurde enne, kui ta teda emaks hakkas nimetama.
Naabrid ütlesid, et see jõuka Katelijne poolt ilus tegu on – üles kasvatada Klaasi last, kes oma perekonnaga vaevalist ja rasket elu elab.
Ühel hommikul üksi kodus olles hakkas Ulenspiegelil