Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
herneid. Ühel hommikul istus ta oma looma selga ja Ulenspiegel võttis aset selja taha, hoides isast kinni. Nii sõitsid nad külastama Klaasi vanemat venda Judocus Klaasi, kes elas Saksamaal, Meiborgi lähedal.
Judocus, kes noores eas oli olnud kohtlane ja heasüdamlik, oli pidanud kannatama palju ülekohut, mis muutis ta tigedaks; ta veri muutus mõruks sapiks, ta vihkas inimesi ja elas erakuna.
Talle valmistas lõbu kahte niinimetatud head sõpra tülli ajada; ja ta andis kolm plapparti sellele, kes teist valusamini peksis.
Samuti armastas ta kutsuda kuumaksköetud saali suure hulga naisi ja nimelt vanemaid ja mürgisemaid keelepeksjaid, ning seal kostitas ta neid küpsiste ja magusa viinaga.
Neile, kel oli aastaid üle kuuekümne, andis ta ketramiseks villu sel tingimusel, et nad oma küüned peavad pikaks kasvatama. Ja tõesti tore oli kuulata, kuidas need vanad nõiad kallasid mürki, laimasid kogu maailma, itsitasid, kraaksusid ja sülitasid, värtnad kaenlas, hammastega ligimese head nime puredes.
Kui nad kõige suuremasse hoogu sattusid, võttis ja viskas Judocus harja tulle; harjaste süttimisel täitus tuba otsekohe talumatu haisuga.
Nüüd hakkasid eided kõik ühekorraga kisendades üksteist haisu tekkimises süüdistama; kui nad lõpuks hakkasid üksteist juukseid pidi kiskuma, viskas Judocus veel harjaseid tulle ja mahalõigatud hobusejõhve põrandale. Kui lõppude lõpuks kisa nii metsikuks ja hais nii vängeks olid läinud ning tolm nii kõrgele oli kerkinud, et Judocus enam midagi näha ei võinud, kutsus ta oma kaks teenrit, kes linnavahtideks olid riietatud: need pidid siis eided kepihoopidega saalist välja ajama nagu hulluks läinud hanekarja.
Lahinguvälja üle vaadates leidis Judocus undrukute, sukkade ja särkide räbalaid ning vanu hambaid.
Ja kurvalt ütles ta enesele:
„Päev läks kaotsi, keegi neist pole kakluses kaotanud keelt.”
Meiborgi läheduses sõitis Klaas läbi metsatuka, sörkides räpsis eesel ohakaid ja Ulenspiegel püüdis mütsiga liblikaid, eesli seljast maha tulemata. Klaas sõi kannika leiba, kavatsedes seda lähemas kõrtsis korralikult niisutada. Äkki hakkas eemalt kostma kuljuste helin ja lärm, nagu suure inimhulga jutukõmin.
„Need on kindlasti palverändajad,” sõnas Klaas, „ja neid on kahtlemata palju. Poeg, hoia kõvasti kinni, et nad sind maha ei lükka. Läheme vaatama. Edasi, hallikene, rutemini!”
Ja hallikene hakkas traavima.
Metsatukast välja jõudnud, sõitsid nad põldude vahel, mida läänest jõgi palistas, ida pool oli väike kabel: selle katusel oli jumalaema kuju, ja selle jalgade ees kaks statuetti, mis kujutasid härgi. Kabeli trepil seisis erak, kes laginal naerdes kella helistas, ja tema ümber viiskümmend kirikuteenrit põlevate küünaldega, peale selle muusikamehed, kellalööjad, vile- ja pasunapuhujad, trummilööjad, ja veel mõned lustlikud sellid, kes hoidsid käes rauatükkidega täidetud plekk-kaste, kuid kõik nad olid liikumata ja vait.
Teed mööda sammusid tihedais ridades, seitsmekesi kõrvuti, viis tuhat või veel enam palverändajat, kõigil peas kiivrid ja käes toorest puust kepid. Vahel saabus kõrvalteid mööda kiivrites ja keppidega mehi, kes nendega ühinesid ning käratsedes ritta asusid. Seitsmekaupa möödusid nad kabelist, lasksid oma keppe õnnistada ja iga mees võttis kirikuteenrilt küünla ja maksis selle eest erakule pool floriini.
Ja nende rongkäik oli nii pikk, et esimeste küünlad olid lõppu põlenud juba ammu enne, kui viimaste omad rasvakülluse tõttu põlema said hakata.
Hämmastunult vahtisid Klaas, Ulenspiegel ja eesel seda paksude, kõhetute, pikkade, kitsaste, saledate, tähtsate ja loiult oma loomulikkudele alustugedele nõjatuvate magude kirjut hulka. Ja kõigil palverändajail olid kiivrid.
Neid oli pärit Troojast, mis sarnlesid früügia mütsiga; mõnel olid tutiks punased hobusesabad ja mõnel koguni kotkatiivad, kuigi sugugi oletada ei võinud, et neid kandvad paksmaod kõrgustesse lennata kavatsevad. Siis tuli neid, kes olid oma kiivrid ilustanud salatikimpudega, millest nähtavasti isegi teod ei hoolinud. [Sõnamäng: la salade tähendab mitte ainult „salatit”, vaid ka „kiivrit” (tuletatud itaaliakeelsest sõnast celata)]
Kuid suurem osa kiivreid olid nii vanad ja roostetanud, et näisid pärit olevat Cambrinuse, vana Flandria hea õlle kuninga ajast, kes elas üheksa sajandit enne Kristust ja peas kandis kiivri asemel õllekannu, et mõnikord jooginõu puudusel joomisest ära ei tuleks öelda.
Järsku hakkasid lööma, kiunuma, müristama, taguma, klirisema, haukuma, kohisema kõik kellad, torupillid, pasunad, trummid ja rauatükid.
Selle müra peale, mis neile signaaliks oli, pöörasid palverändajad ümber, näod üksteise poole, ja torkasid üksteisele vastamisi põlevad küünlad nina alla. Sellele järgnesid vägevad aevastused ja kepid hakkasid tööle. Ja nad peksid üksteist rusikatega, peadega, kontsadega ja kõigega, mis kätte juhtus. Mõned, vajutanud kiivrid silmadele, kargasid kui oinad, pead ees, pimestatult palverändajate seitsmiku kallale. Teised osutusid töinijaiks ning argpüksideks ja ainult ulusid saadud löökidest; aga kuna nad kaeblikult „Issand, halasta” palvetasid, kargasid kisklejad seitsmikud nagu välk nende kallale, tegid tümaks ja lõid pikali, ning sammusid siis edasi, halastamatult mahakukkunuid tallates.
Ja erak naeris.
Teised, põimudes kokku kui viinamarja kobarad, veeresid kallakut mööda jõkke ja vemmeldasid seal üksteist ägedalt edasi, ilma et vesi nende viha oleks jahutanud.
Ja erak naeris.
Need, kes kaldale jäid, peksid üksteisel hambaid välja, lõid silmi siniseks, kiskusid karvu ja muutsid üksteise kuued ja püksid räbalateks. Ja erak naeris ja hüüdis:
„Julgust, sõbrad, kes lööb kõvemini, see ka armastab kõvemini. Tublid löömamehed meeldivad ka naistele! Rindbisbeli jumalaema, siin on see koht, kus sa näha võid, kes isastest õige isane on!”
Ja palverändajatele oli see nähtavasti meeltmööda.
Sel ajal sammus Klaas eraku juurde, kuna Ulenspiegel kaklust vahtima jäi, naerdes ja käsi plaksutades.
„Isa,” ütles Klaas, „mis on need vaesed inimesed kurja teinud, et nad üksteist nii hirmsal kombel peavad peksma?”
Kuid erak ei pannud teda tähelegi, vaid karjus:
„Teie päevavargad, ärge kaotage julgust! Kui rusikad väsinud on, kas peavad seda ka jalad olema? Needku mind jumal! On inimesi, kes tarvitavad jalgu, et jäneste kombel pakku joosta! Mis lööb kivist tule välja? Teras, millega kivi taotakse. Mis võib vanakeste mehejõudu elustada, kui mitte mehe vihaga vürtsitatud tubli keretäis?”
Ja vahvad palverändajad jätkasid üksteise togimist kiivrite, käte ja jalgadega. Metsik rüselemine oli nii suur, et siin isegi Argus oma saja silmaga midagi eraldada poleks suutnud peale hiigla tolmupilve ning seal või teal läikiva kiivritipu.
Äkki hakkas erak kella lööma. Viled, trummid, torupillid, pasunad ja rauatükid vaikisid. See oli rahu märk.
Palverändajad korjasid kokku oma haavatuid. Nende keskel oli mõningaid, kellel vihast paistetanud keeled suust välja ripnesid; ent keeled pöördusid iseenesest oma harilikku peidupaika tagasi. Kõige raskem oli neil, kellele kiivrid nii kõvasti pähe olid löödud, et neid enam kätte ei saanud. Nad raputasid päid, kuid kiivrid ei pudenenud niigi kergesti nagu toored ploomid puu otsast.
Siis hüüdis erak: „Nüüd laulge kõik „Ave” [Ave Maria, gratia plena – „Ole tervitatud Maria, täis armu” – katoliiklik palve] ja minge koju naiste juurde. Üheksa kuu pärast sünnib siin ümbruskonnas nii palju lapsi, kui palju oli täna vahvaid võitlejaid.”
Ja erak laulis „Ave” ning kõik laulsid talle kaasa. Ja kell helises.
Erak õnnistas neid Rindbisbeli jumalaema nimel ja ütles: „Minge rahuga!”
Siis pöörasid nad tagasi Meiborgi poole, kisades, tõugates ja lauldes. Ja naised, noored ning vanad, ootasid neid oma majade künnistel, kuhu nad sisse tungisid nagu sõdurid