Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
musta kivi; see oli oma kujult ja suuruselt pähklitaoline, ja ta koor oli kullast. Proua de Chauffade sidus talle üle kõhu siidpaela, mille otsas ripnes metspähkel, mis soodustab seedimist. Härra van der Steen Flandriast tõi viis küünart pika ja pool küünart laia Genti vorsti ja soovis Tema Kõrgusele kõige truualamlikumalt, et juba selle vorsti paljas lõhn ärataks Tema Kõrguses janu Genti hea clauwaert-õlle järele, misjuures ta ütles, et kes teatud linna õlut armastab, ei või sealseid õllepruulijaidki vihata. Härra tallmeister Jaime Christoforo Kastiiliast palus armulisemat härrat infanti oma väikestel jalgadel kanda rohelisi kalliskive – jaspiseid – mis annavad jooksule kerguse ja kiiruse. Jan de Paepe, narr, kes juures juhtus olema, ütles aga:
„Messire, kinkige parem talle Joosua sarv, mille helidel linnad tema ees jooksma pistaksid ühes kõigi oma elanikkude ja varandustega, sest armulikemal härral pole tarvis jooksma õppida, vaid teisi jooksma panna.”
Trööstimatu Floris van Borsele lesk, kelle mees oli olnud Veere’i kuberneriks Seelandis, kinkis armulikule härra Philippile ühe kivi, öeldes, et see muudab kõik mehed armunuks ja paneb naised nutma.
Ent infant röökis kui vasikas.
Samal ajal andis Klaas oma pojale pajuokstest käristi kuljustega ja Ulenspiegelit oma käel hüpitades ütles ta: „Kuljused, helisevad kuljused! Võiksid sa neid alati omal mütsil kanda, alati rõõmus olla, väike mees, sest narridele kuulub maailm.”
Ja Ulenspiegel naeris.
Klaas oli püüdnud suure lõhe ja sõi seda pühapäeval ühes Soetkini, Katelijne ja väikese Ulenspiegeliga, ent Katelijne ei söönud rohkem kui linnuke.
„Vader,” sõnas talle Klaas, „on siis Flandria õhk nii paks, et sul tarvitseb ainult kord hingata, ja kõht saab täis nagu kausitäiest lihast? Tore oleks siis elada! Vihm oleks siis tubliks supiks, raheterad ubadeks ja lumi taevalikuks praeks, mis taastab matkajate jõudu.”
Katelijne noogutas pead, kuid ei lausunud sõnagi.
„Vaadake, vader on kurb,” ütles Klaas. „Mis on see, mis talle meelehärmi sünnitab?”
Aga Katelijne hääl sarnanes ohkega, kui ta rääkima hakkas: „Kurivaim! Pime öö saabub. – Kuulen teda, kuidas ta oma liginemisest märku annab – kotka kombel karjudes. – Värisedes palun ma püha neitsit – kõik asjata. Tema jaoks pole takistusi, müüre, uksi ega aknaid. Ta tungib igalt poolt läbi kui vaim. – Trepp nagiseb. – Ta on minu juures, pööningul, kus ma magan. Ta kaisutab mind oma külmade kätega, mis on kõvad kui marmor. – Ta nägu on jäine, ta suudlused märjad kui lumi. – Maa taarub jalge all, põrand õõtsutab kui lootsik tormisel merel…”
Klaas ütles: „Sa pead igal hommikul kirikus käima, et issand Jeesus sulle jõudu annaks, seda altmaailma vaimu ära ajada…”
„Ta on nii ilus!” vastas Katelijne.
Kui Ulenspiegel rinnast ära võõrutati, hakkas ta kasvama kui noor pappel.
Klaas ei suudelnud teda enam nii tihedasti, kuid armastades teda, tegi karmi näo, et mitte poissi hellitada.
Kui Ulenspiegel koju tulles kaebas, et ta sõbralikus rüseluses lüüa oli saanud, peksis Klaas teda selle eest, et mitte tema ise teisi polnud läbi peksnud; ja nii juhituna kasvas Ulenspiegel julgeks kui lõvi.
Kui Klaas ära oli, nõudis Ulenspiegel emalt kreutserit, et mängima minna. Soetkin vastas pahaselt:
„Milleks on sul tarvis mängida? Jää parem koju ja pane peerud puntrasse!”
Ulenspiegel, nähes, et talle midagi ei anta, hakkas metsikult karjuma, ent Soetkin tegi pannide ja padadega, mida ta puuanumas pesi, niisugust lärmi, nagu ei läheks poisi kisa talle vähematki korda. Nüüd hakkas Ulenspiegel nutma, ja armastaja ema loobus oma teeseldud julmusest, silitas poisi pead ja ütles: „Kas sulle piisab ühest hõbekrossist?” Ent peab silmas pidama, et krossis on kuus kreutserit.
Nii ilmutas ta oma liialdatud armastust, ja kui Klaas kodust eemal viibis, oli Ulenspiegel majas kui kuningas.
Ühel hommikul nägi Soetkin, et Klaas köögis norus peaga edasi-tagasi kõnnib nagu inimene, kes on mingitesse mõtetesse vajunud.
Ta küsis: „Mees, mis sul viga on? Sa oled kahvatu, hajameelne ja ärritatud.”
Klaas vastas summutatud häälel, nagu urisev koer:
„Tahetakse jällegi taastada neid keisri julmi käskkirju. Jälle hakkab surm Flandrias jalutama. Kaebajad saavad poole oma ohvrite varandusest, kui see pole üle saja floriini.”
„Meie oleme ju vaesed,” vastas naine.
„Vaesed, kuid mitte küllaldaselt. On olemas sääraseid lurjuseid, raisakulle ja kaarnaid, kes raibetest elavad, kes selleks, et Pühima Majesteediga söekotti jagada, meid samuti reedavad, nagu oleks siin tegemist kullakotiga. Kui palju oli vaesel Tanneken’il, rätsep Siesi lesel, kes Heistis elusalt maha maeti? Peale ladina piibli ja kolme kuldraha veel mõned inglistinast kööginõud, milledele naabrinaine oli silma heitnud. Joanna Martens visati vette ja pärast põletati ära kui nõid; kõik ta roim seisnes selles, et ta ei uppunud. Tal oli paar-kolm katkist tooli ja ühes sukas seitse kuldraha, millest ülesandja poole tahtis endale saada. Oh, naine, nii võiksin ma sulle jutustada hommikuni. Kuid peame siit kaduma, mu armas, pärast neid käskkirju on Flandrias võimatu edasi elada. Varsti sõidab surmavanker igal öösel linnapidi, ja me kuuleme, kuidas selles hakkab koputama ta kuivetanud kondik.”
Soetkin sõnas: „Ära hirmuta mind, armas mees. Keiser on Flandria ning Brabanti isa ja – nagu isa kunagi – pikameelne, kaastundlik, halastav ja kannatlik.”
„Ta kaotaks selle juures liiga palju,” vastas Klaas, „sest ta pärib ju konfiskeeritava varanduse.”
Äkitselt hakkas linnaheeroldi pasun puhuma. Klaas ja Soetkin, vaheldamisi Ulenspiegelit kandes, jooksid lärmi peale rahvahulga sekka.
Raekoja ees nägid nad ratsaheeroldeid pasunaid puhumas ja trumme löömas, profossi, käes kohtunikukepp, ja linna prokuröri, hobuse seljas; prokurör hoidis mõlemate kätega keisri käskkirja, et seda rahvahulgale ette lugema hakata.
Ja nüüd siis kuulis Klaas, et sellest ajast peale kõigile üldse ja igaühele eraldi on keelatud Martin Lutheri, John Wiclefi, Jan Hus’i, Padua Marsiliuse, Oecolampadiuse, Ulricus Zwingli, Philipp Melanehthoni, Franciscus Lambertuse, Johannes Pomeranuse, Otto Brunselsiuse, Justus Jonase, Johannes Puperise ja Gorcianuse kirju, raamatuid ning õpetusi trükkida, lugeda, omandada ja levitada, samuti ka Adrian de Berghesi, Christoffel van Remonda ja Johannes Zeli trükitud Uusi Testamente, kuna need on täis Lutheruse ja teisi väärõpetusi ja selle tõttu Louvain’i ülikooli usuteaduskonna poolt taunitud ja neetud.
„Samuti on keelatud maalida, joonistada ehk tellida pilte kõlvatute kujutustega issandast jumalast, pühast neitsist Maarjast ja pühameestest; keelatud on lõhkuda, katki rebida ehk kustutada pilte ja kujusid, mis on määratud jumala, püha neitsi ja kiriku poolt tunnustatud pühakute kiituseks, mälestuseks või austamiseks.”
„Üldse,” jätkab käskkiri, „ei tohi keegi, missugusest seisusest ta ka olekski, julgeda pühakirja seletama ehk selle üle vaidlema hakata; isegi mitte kahtlaseid kohti, kui ta pole mõne kuulsa ülikooli poolt tunnustatud teoloog.”
Muude karistuste hulgas määras Tema Pühim Majesteet kindlaks, et kahtluse alla sattunud alatiseks kaotavad õiguse ausa ameti pidamiseks. Inimesed, kes oma väärusust ei loobu või sellesse tagasi langevad, mõistetakse aeglasele ehk kiirele tulesurmale, kas õleriidal või tulba küljes – kohtuniku äranägemise järgi. Teised surmatakse mõõga läbi, kui nad aadlikud või aulikud kodanikud on, talupojad puuakse üles ja naised maetakse elusalt. Nende pead torgatakse teiba otsa hirmutavaks ja hoiatavaks eeskujuks. Kõigi hukatute varandus läheb keisri omanduseks, niivõrd kui see asub kohtades, mis võimaldavad konfiskeerimist.
Tema Pühim Majesteet annab ülesandjale poole hukkamõistetute varandusest, kui viimaste eraomanduse väärtus ei tõuse üle saja kuldtüki Flandria rahas. Keisrile kuuluv osa