Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
Читать онлайн книгу.
isa, mul on kõhuvalu!” oigas infant.
Karl vastas: „Paxaret’i vein on selle vastu parimaid rohtusid.”
„Ma ei armasta veini. Mul valutab pea, isa.”
„Poeg, sa pead jooksma, hüppama ja ronima, nagu seda teevad teised sinuvanused lapsed.”
„Mu jalad on kanged, isa.”
„Kuidas võikski see teisiti olla, kuna sa neid üldse ei kasuta, nagu oleksid nad puust. Ma lasen su kergejalgse hobuse selga siduda.”
Infant puhkes nutma.
„Ära seo mind mitte, mul valutavad puusad.”
Ja Karl küsis: „Sul on siis nähtavasti kõik kohad valu täis?”
Infant vastas: „Ma ei tunnekski seda, kui mind jäetaks rahule.”
„Mõtled sa siis terve oma kuningliku elu unistada nagu mõni kantseleirott?” hüüdis keiser vihaselt. „Nood tarvitavad vaikust, üksindust ja mõtlemist selleks, et tindiga pärgamenti määrida; sina, mõõga poeg, vajad tulist verd, ilvese silma, rebase kavalust ja Herkulese jõudu. Pole sünnis lõvipojale jäljendada vanu naisi, kes on langenud usuhullustusse.”
Mai ja juuni olid sel aastal tõelised õiekuud. Kunagi polnud Flandrias nähtud nii hästi lõhnavaid viirpuid, nii palju roose ja jasmiine aedades. Kui tuul puhus Inglismaa poolt ja selle õitsva maa lõhnad ida poole kandis, tõstsid kõik, eriti Antverpenis, ninad kõrgele ja sõnasid rõõmsalt:
„Kas tunnete, milline meeldiv lõhn Flandriast tuleb?”
Ja töökad mesilased korjasid õitelt mett, valmistasid vaha ja panid oma mune mesipuudesse, mis ei suutnud enam kõiki peresid mahutada. Milline töömuusika kõlas sinise taeva all, mis särades üle rikka maa võlvus!
Valmistati uusi mesipuid pilliroost, õlgedest, pajuokstest, heinast. Korvipunujad, tislerid, aamissepad nüristasid selle töö kallal oma riistu. Oli puudus mõhutegijaist.
Mõnes peres loeti kuni kolmkümmend tuhat mesilast ja kaks tuhat seitsesada leske. Kärjed olid nii toredad, et Damme doomhärra neist üksteistkümmend parimat keisrile saatis, et sellega väljendada oma tänu uute ediktide eest, millede läbi Püha Inkvisitsioonile endine võim tagasi anti. Philipp sõi kärjed, kuid nad ei läinud talle kasuks.
Kerjused, paljasjalgsed hulgused ja terve leegion päevavargaid, kes maanteid mööda ringi longivad ja end parema meelega ühes oma laiskusega üles puua lasevad, kui et tööle hakkaksid, ilmusid, meelõhnast meelitatud, oma osa saama. Ja öösiti hulkusid nad karjakaupa ümber.
Ka Klaas oli mesipuid valmistanud, et nendesse mesilasi koguda. Mõned olid juba täis, kuna teised veel peresid ootasid. Öö öö järele valvas Klaas oma magusat varandust. Olles väsinud, jättis ta selle töö Ulenspiegeli hoolde. See oli meeleldi nõus.
Ühel ööl puges ta külma tundes mesipuusse, ja enda kägarasse kiskunud, vahtis läbi avauste: neid oli kaks.
Ta oli parajasti magama jäämas, kui äkki aiaäärsed põõsad kahisesid ja kahe mehe, nähtavasti varaste hääled kuuldavale tulid. Läbi avause vaadates nägi ta, et mõlemal pikad juuksed ja habemed olid, kuigi tol ajal ainult aadliseisusest isikud habet võisid kanda.
Nad käisid mesipuud ükshaaval läbi ja jõudsid lõpuks selleni, kus Ulenspiegel sees oli, tõstsid seda ja öeldes: „Võtame selle, see on kõige raskem,” seadsid ta kepi otsa ja kõndisid minema.
Ulenspiegelile ei valmistanud see reis mesipuus erilist lõbu. Öö oli selge ja vargad sammusid esialgu vaikides. Nad tegid peatuse iga viiekümne sammu järele, tõmbasid hinge ja läksid jälle pooljoostes edasi. Esimene kirus vihaselt läbi hammaste, et kandam on liiga raske, kuna tagumine ainult haledasti nuuksus. Sest sessinatses maailmas on kahte tõugu laiskvorste: ühed, kes vihastavad töö üle, ja teised, kes aina virisevad, kui peavad töötama.
Et Ulenspiegelil ajaviiteks midagi muud teha polnud, haaras ta esimesel vargal juustest ja tagumisel habemest kinni ja hakkas sikutama, kuni lõpuks vihane virisejale karjus:
„Kui sa mu juukseid rahule ei jäta, annan sulle ühe mööda lagipead, nii et see ribikontide vahele kukub, ja siis võid sa vahtida nende kaudu nagu kelm läbi trellide!”
Viriseja vastas: „Kuidas julgeksin mina su juukseid sikutada, armas sõber; kuid sina oled mu habeme peaaegu juurteni välja kiskunud.”
Vihane vastas: „Ma pole kunagi kärnase karvust kirpe otsinud.”
„Härra,” anus viriseja, „ära raputa mesipuud nii kõvasti, minu nõrgad käed ei jõua seda enam hoida.”
„Ma tõmban need sul üldse küljest ära,” karjus vihane.
Ta laskis mesipuu maha langeda ja kargas kaaslase kallale. Ja nad hakkasid teineteist togima, üks vandudes, teine armu paludes. Löökide sadu kuuldes ronis Ulenspiegel mesipuust välja, kandis selle lähedalolevasse metsatukka, et pärast ära viia, ja pööras koju tagasi.
Nii lõikavad kavalpead alati kasu teiste tülist.
Ulenspiegel oli viieteistkümne aastane, kui ta Dammes oma väikese telgi nelja vaia otsa üles lõi ja selles istudes rahvale hõikas, et siin igamees ilusas õlgraamis oma praegust ja tulevast kuju näha võib.
Kui mõni seadusemees uhkelt ja täispuhutult sisse astus, oma väärtust ja tähtsust tunda andes, pistis Ulenspiegel oma pea läbi raami, tegi ahvi grimasse ja ütles:
„Vana kärss võib küll mädaneda, kuid mitte enam õitseda. Kas ei ole ma teile ilus peegel, härra doktor?”
Sõduri lähenedes puges Ulenspiegel peitu, näitas läbi raami oma näo asemel lihapirukat ja sõnas:
„Lahingus tehakse sinust hakkliha, mis maksad sa mulle õige ennustuse eest, härra sõdur ja laialõualiste põldusside sõber?”
Kui vana kiilaspäine rauk oma noore naisega ilmus, peitis Ulenspiegel end samuti ja laskis läbi raami paista põõsa, mille okstel luust kammid, kastikesed ja noapead rippusid, ja küsis siis:
„Millest on kõik need kenad asjad valmistatud, mu härra? Sarvepuust, mis lokkab vanade abielumeeste aedades. Kes julgeb tänapäev veel öelda, et sarvekandjatest pole riigile mingit kasu?”
Ja Ulenspiegel pistis oma noore näo põõsa kõrvalt läbi raami.
Rauk hakkas vihahoo tõttu läkastama, ent armas naisuke rahustas teda õrnalt paitades ja hakkas ise naeratades Ulenspiegeliga kõnelema:
„Näitad sa ka minu pilti?”
„Tule lähemale,” vastas Ulenspiegel.
Kui ta tulnud oli, suudles Ulenspiegel teda igale poole, kuhu aga sai.
„Sinu kujutis,” lausus tema, „on mehe pandlaga pinguli tõmmatud nooruses.”
Ja iludus lahkus, kuid ei unustanud enne seda andmata floriini või koguni kaht.
Rasvasele ja paksude huultega mungale, kes palus oma praegust ja tulevast nägu näidata, vastas Ulenspiegel:
„Praegu oled sa singisahver ja pärast muutud õllekeldriks, sest soolane nõuab niisutamist. Kas pole tõsi, rasvamagu? Anna mulle üks plappart, sest ma pole luisanud.”
„Mu poeg,” vastas munk, „meie ei kanna kunagi raha enesega kaasas.”
„Siis kannab raha sind,” vastas Ulenspiegel, „sest ma tean, et sa raha oma sandaalide talla vahel kannad. Luba mulle oma sandaal.”
„Mu poeg, see on kloostri varandus. Ent kui see nii olema peab, siis annan sulle kaks plapparti vaeva eest.”
Ja Ulenspiegel võttis need aupaklikult vastu.
Nii näitas ta Damme, Brügge, Blankenbergi ja isegi Ostende rahvale nende peeglit.
Ja selle asemel, et neile flaami keeli öelda: „Ik ben ulieden spiegel,” s. t. „ma olen teie peegel,” ütles ta lühidalt: