Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir

Читать онлайн книгу.

Tuhk - Yrsa Sigurðardóttir


Скачать книгу
nende laipadega,” ütles ta ja heitis Thórale pilgu. „Ma oletan, et sellest võib sekretäri kuuldes rääkida.”

      „Muidugi,” ütles Thóra. „Aga kahjuks ei saa ma uurimise üksikasju sinuga arutada, vähemalt mitte neid, mida sa veel ei tea.”

      „Ei, ma ei püüagi sinu käest midagi välja uurida,” vastas mees. „See polnud niimoodi mõeldud. Ma olen lihtsalt šokis, et need üldse meie majast leiti. Nagu me perekonnal veel vähe muresid oleks.”

      Thóra teritas kõrvu. „Milliseid?” Ta vaatas džiibis ringi ja talle meenus, et ka Markúsel ei paistnud rahaprobleeme olevat. Vaevalt võisid need finantsilised raskused olla, mis perekonda rõhusid.

      „Noh,” vastas Leifur ega varjanud oma masendust, „palju väikeseid asju koos mõne suurema probleemiga. Isa haigus on neist kõige tõsisem.”

      „Jah, Markús rääkis mulle sellest,” ütles Thóra. Tal oli alati raskusi, kui pidi võõraste inimestega haigustest ja surmast rääkima. „Ma tunnen teile kaasa. See on kohutav haigus.”

      „Aitäh,” ütles mees ja pööras linna viivale teele. „Ei, sa ei pea minu pärast muretsema. Markús on mulle rääkinud oma osast selles loos ja ma pean ütlema, et kuigi see tundub uskumatu, usun ma teda siiski. See oli absurdne, kuidas ta seda Aldat omal ajal taga ajas. Kuigi ta oli sel ajal kõigist teistest tüdrukutest üle. Markús oleks teinud tema heaks mida tahes – tegelikult tegi ta piisavalt lollusi ka ilma temata.”

      „Jah, see on kõik väga kummaline,” ütles Thóra. „Ma lootsin, et ehk õnnestub mul siin midagi teada saada, aga võib-olla pole see enam võimalik. Nii palju aega on möödunud.”

      „Jah ja ei,” vastas Leifur. „Vulkaanipurse ja kõik, mis sellega seotud, on enamikul, kes selle läbi elasid, ikka veel selgelt meeles. See oli kohutav katastroof.”

      „Jah, ma kujutan ette,” ütles Thóra. Ta osutas kivist kaarele surnuaiavärava kohal. „Kas see pole mitte värav sellelt kuulsalt fotolt?” Ta pidas silmas vulkaanipurske ajal tehtud ülesvõtet, millel kogu surnuaed oli üleni tuhaga kaetud ja süsimusta nõe seest paistis välja üksnes värava kohal olnud kaar piibelliku kirjaga „Mina elan ja ka teie peate elama”. Taustal tõusis vulkaani tulesammas taevani. See oli väga mõjuv pilt ja fotograafil oli õnnestunud väljendada sellega midagi erakordset. „Ma ei teadnud, et surnuaed välja kaevati.”

      „Väga palju kaevati kohe pärast purset tuha seest välja. Mõnda aega veeti linnast minema peaaegu kümme tuhat kuupmeetrit tuhka päevas. Kirik oli osaliselt tuha all,” ütles Leifur, osutades väärika, kuid tagasihoidliku pühakoja poole, mis seisis surnuaia kõrval. „Ka mõned majad kaevati kohe välja sealsamas kõrval, kus praegu väljakaevamised toimuvad.” Oli selge, et Thóra pidi end vulkaanipurskega seotud sündmustega paremini kurssi viima, kui ta ei tahtnud kulutada kogu oma aega kõige selle tundma õppimiseks, mis oli juba üldteada. Ta oli kaasa võtnud raamatu, mille Gylfi oli raamatukogust välja otsinud, ja võis õhtul hotellitoas selle lugemist alustada. Leifur jätkas: „Tegelikult ma ei tea, miks meie tänava majad sel ajal välja kaevamata jäid. Kindlasti oli sellel mingi hea põhjus nagu alati. Kahtlemata peeti neid lihtsalt varemeteks. Ma ei kujuta ette, et keegi oleks püüdnud neid uuesti elamiskõlblikeks muuta.”

      „Vähemalt mind oleks raske veenda mõnes neist elama,” ütles Thóra ja naeratas autojuhile. „Mu esimesest, mõnepäevatagusest külaskäigust piisas, et sellest aru saada. Isegi arvestamata seda, mis keldrist leiti.”

      „Mina ja mu naine tahame sind homme õhtusöögile kutsuda,” ütles Leifur, kui ta auto hotelli ees peatas. „Teid mõlemaid tähendab,” lisas ta, kui taipas, et oli unustanud Bella. „Ei midagi pidulikku, aga teile kindla peale kergem, kui minna restorani otsima. Neid ei ole siin linnas eriti palju, nii et võibolla oleks teil vahelduse üle hea meel.”

      Thóra vaatas tagaistmele Bella poole, kes kehitas ükskõikselt õlgu. Siis pöörast ta pilgu uuesti Leifurile. „Jah, me tuleme hea meelega,” vastas ta. „Mis kell?”

      Kui õhtusöögis oli kokku lepitud, jätsid Thóra ja Bella Leifuriga hüvasti, kuid mees nõudis, et tal lubataks nende kohvrid hotelli sisse kanda. Ta läks ära alles pärast seda, kui kumbki neist oli oma toa võtme kätte saanud. „Võtke ühendust, kui ma saan teid kuidagi aidata,” ütles ta. „Ma tunnen seda kohta nagu omaenda peopesa ja saan teile abiks olla, kui seda on vaja. Nagu te mõistate, tahan ma teha oma venna heaks kõik mis võimalik.” Ta ulatas Thórale paberitüki oma mobiiltelefoni numbriga, pööras ringi ja lahkus.

      „Selles mehes oli midagi imelikku,” ütles Bella, kui nad läbi hotelli välisukse suure klaasruudu jälgisid, kuidas ta auto juurde läks.

      „Miks sa nii ütled?” küsis Thóra üllatunult. Tema meelest oli Leifur olnud igati meeldiv, kuigi võib-olla veidi jahedate maneeridega.

      „Ta on lihtsalt kuidagi kriipi,” ütles Bella ja suundus ilma lähemalt selgitamata trepi poole.

      Adolf pööras küljele ja tema kõht mulksus. Ilma silmi avamatagi teadis ta juba, mida ta oma voodis eest leiab. Lõhn, mis ta ninasõõrmeid täitis, oli segu parfüümist ja hapudest alkoholiaurudest. Turbulents kõhus ägenes, aga ta püüdis sellele vastu panna ja hingas läbi suu, et mitte oksele hakata. Kui ebamugavustunne oli peaaegu möödunud, kahetses ta, et polnud voodis lamava tüdruku peale oksendanud. See oleks kindlustanud, et ta teda enam kunagi ei näe. Ta vaatas tüdrukut ja püüdis meenutada, mis talle tema juures oli meeldinud. See polnud tüdruku nina, mis, nagu ta lähedalt võis näha, oli üleni komedoonidega kaetud. Paks must lauvärv oli laiali valgunud, nii et jäi mulje, nagu ta oleks Alice Cooperi kõrval üles ärganud. Adolf kaalus, kas mitte tekki ettevaatlikult üles tõsta, et tema alasti keha vaadata, sest kõigest hoolimata võis plikal ju nätt keha olla. Teki all olev kogu ei paistnud eriti paks, pigem vastupidi, tundus, et ta on väga kõhn. Tegelikult polnud vahet, kas ta on paks või kõhn, see oli ikkagi üks kuradi loll viga, et ta oli tüdruku endaga koju kaasa tirinud. Kunagi varem polnud see nii oluline olnud, et ta enesekontrolli säilitaks. Täis enesepõlgust, pigistas Adolf silmad kinni. Miks ta kunagi oma plaanile kindlaks ei jäänud? Kaks õlut ja kõik. Kõik ja koju. Üksi.

      Tüdruk liigutas end unes ja Adolf hoidis hinge kinni, et ta ei ärkaks. Ta vajas veel veidi aega, et end koguda, enne kui ta oli valmis rääkima selle tšikiga, keda ta ainult vaevu meenutada suutis. Kes ta selline oli ja kui vana? Sellest polnud suurt midagi, et ta ei mäletanud tüdruku nime. Neid vestlusi oli vähe, milles inimeste nimed erilist rolli võisid mängida, seda teadis ta oma arvukate kogemuste põhjal juba ammu. Samas pidi ta aga olema valmis ebameeldivaks tähelepanuks ja otsustama, kuidas oleks temast võimalik lahti saada ilma teda solvamata või tema tundeid haavamata. Kuna oli pühapäev, oleks jutt, et ta peab tööle minema, kõlanud naeruväärselt. Hea nõu oli seega kallis. Adolf juurdles omaette, kui palju kell võis juba olla. Kas oli arvata, et ta ärkab varsti üles? Ta püüdis heita pilku äratuskellale, mis seisis voodi kõrval öökapil, ja pidi pead kergitama, et tüdrukust üle näha. Ta oli ettevaatlik, et voodi vedrud häält ei teeks. Kell oli alles pool üksteist. Ta hingas kergendatult. Ta ei mäletanud üldse, millal nad olid tema juurde koju jõudnud ja millal nad olid magama jäänud. Lehk toas andis märku, et sellest polnud möödunud just palju aega, kui nad lõpetasid. Samuti oli ta kindel, et oli jätkanud joomist, kuni aeg oli juba päris hiline.

      Miks kuradi päralt ei olnud ta advokaadi nõu kuulda võtnud? Miks, kurat võtaks, oli nii raske end paar kuud tüdrukutest eemal hoida? See aeg mööduks kiiresti ja tegelikult ei tunneks ta neist isegi puudust. Üllataval kombel hakkas ta isegi tüdinema sellest, kui kerge neid oli saada. Tal tarvitses kõigest minna ööklubisse, istuda baarilaua äärde ja teeselda, et on sügavais mõtteis. Ja just nagu tellimise peale ujus talle seepeale alati mõni purjus plika külje alla ja hakkas mingit naeruväärset loba ajama. Sellepärast polnud see enam eriti põnev, õigupoolest polnud see seda kunagi olnud. Sama põnev, kui kalakasvanduses võrguga püüda. Psühholoog, kelle juurde nad olid sundinud teda minema, oli öelnud, et ta kuulub sedasorti meeste hulka, kes on naiste jaoks ligitõmbavad, ning et sellega käib kaasas suur vastutus. No tõepoolest. Miks peaks just tema vastutust tundma? Nad võiksid seda


Скачать книгу