Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
maismaale samas laevas kui Alda, ja et nad ajasid tee peal juttu,” ütles Thóra. „Kas seda oleks võimalik kontrollida? Teisisõnu: kas selle kohta on mingeid nimekirju, et kes millise laevaga sel ööl maismaale viidi?”
Kjartan kehitas õlgu. „Ausalt öeldes ei tea ma seda. Punane Rist kirjutas üles nende nimed, kes maale jõudsid, ja hoolitses selle eest, et inimesed Thórlakshöfnist Reykjavíki saadetaks. Ma arvan, et ka see pandi kirja, kes sugulaste juurde sai jääda. Seda ma ei tea, kas neist nimekirjadest tuleb välja, millise alusega inimesed üle viidi, ja kas need paberid on üldse säilinud.”
„Need on ilmselt riigiarhiivis,” tõi Bella ühtäkki kuuldavale.
Ta punastas kergelt, kui Thóra ja Kjartan talle imestusega otsa vaatasid. Ta oli neil mõlemal juba meelest läinud. „Vähemalt mina hoiaksin neid seal,” lisas ta ja jäi järsult vait.
„Ka siin linnas on arhiiv,” ütles Kjartan. „Raamatukogu teisel korrusel. Võimalik, et need paberid on seal.”
„Kui mitte seal, siis ilmselt riigiarhiivis, nagu sa ütlesid, Bella,” vastas Thóra, kes oli rahul, et sekretär oli asja vastu huvi üles näidanud. Ta annab selle tüdrukule ülesandeks, kuni nad saartel on, mõtles ta endamisi. Bella võib linnaarhiivist nimekirju otsida ja neid uurida, kuni leiab Markúse ja Alda nimed. Kui neid päevavalgele ei tule, võib Bella hiljem Reykjavíkis jätkata. See oli päris oluline, sest kuigi nendest paberitest poleks piisanud, et Markúst kõigist kahtlustest vabastada, toetaksid need vähemalt tema ütlusi. Ta oli laevas Aldale ütelnud, et kast oli keldrisse maha jäänud. Ja kuna Aldat polnud enam elavate kirjas, vajas Markús hädasti kõike, mis tema ütlusi toetaks, olgu see nii tähtsusetu kui tahes. Thóra pöördus Kjartani poole. „Need mehed, kes päästetöödeks maha jäid,” jätkas ta, „kas nad võisid saarte vahel vabalt liikuda või oli see kuidagi korraldatud?”
Kjartan naeratas. „Esimesed kaks kuni kolm päeva polnud seal mingit korda. Inimesed lihtsalt rassisid, nii nagu jaksasid, et päästa, mis annab. Siis muutus olukord natuke organiseeritumaks. Kuigi tehti katset töid kuidagi juhtida, oli see tegelikult loodus ise, mis kõike oma suva järgi juhtis. Ei läinud kaua, kui maismaalt päästjaid juurde toodi, aga kahjuks pole mul täpsemaid andmeid nende arvu kohta või selle kohta, kuidas nende salgad olid kokku pandud. Aga ma mäletan, et päästetööde tippajal oli siin oma kolm-nelisada inimest.” Kjartan vaatas Thórale silma. „Kui sa tahad küsida, kas mõni neist oleks võinud majja siseneda ja laibad sinna peita või inimesed seal keldris ära tappa, on vastus kahtlemata „jah”. See poleks olnud üldsegi keeruline. Need majad, mida praegu välja kaevatakse, ei jäänud mitte kohe tuha alla. Purske algusest oli kulunud vähemalt kaks nädalat, kui tuhk need lõpuks üleni kattis. Ma kahtlen, kas mina oleks sel ajal sinna sisse läinud, sest kraater oli ikkagi lähedal, aga keegi oleks vabalt võinud olla piisavalt meeleheitel, et seda käiku ette võtta. Umbes nelisada maja jäi laava alla ja neid poleks mõtet päästa, nii palju kui ma aru saan. Aga see rida maju jäi tuha alla, mis ei tee päris sama hävitustööd kui hõõguv laava. Kui mina oleksin püüdnud laipu peita, oleksin ma viinud need mõnda majja, mis tundus laava alla jäävat, aga see oleks muidugi nõudnud tohutut julgust. Laava ei voola eriti kiiresti, aga pole just palju sellest kohutavamaid vaatepilte. See ei jäta oma teel midagi alles. Ja mitte ainult kuum laava poleks enamikku inimesi tagasi hoidnud, vaid ka mürgigaasid, mida see tekitas.”
„Oskad sa öelda, kes need inimesed võisid olla, kes keldrist leiti?” küsis Thóra. „Tead sa, kas keegi jäi kadunuks? Näiteks keegi päästjatest?”
„Pole aimugi,” vastas Kjartan. „Minu teada jõudsid kõik lõpuks koju. Vulkaanipurskes ei hukkunud kedagi.”
„Välja arvatud muidugi mees apteegi keldris,” ütles Thóra.
„Tema ei surnud vulkaanipurske tõttu,” vastas Kjartan. „Ta oli alkohoolik.”
Thóra oli keeletu. Ilmselt oli see lihtsalt saartel omaksvõetud arusaam. Alkohoolikud ei lugenud. Ta otsustas, et ei lase sellel end rööpast välja lüüa. „Aga sa oled kindlasti mõelnud, kes need inimesed võisid olla?” jätkas ta. „Vestmannaeyjari asustus ei ole eriti tihe, nii et loomulikult on kõige tõenäolisem, et neil inimestel oli saartega mingi seos.”
„Pole aimugi,” vastas Kjartan ja surus huuled kokku. „Kui ma olen uudistest õigesti aru saanud, ei tea keegi, kes need olid või kuidas nad keldrisse sattusid.”
„See on tõsi,” vastas Thóra kannatlikult. „Aga ei tee paha siiski oletusi teha. Mulle on pähe tulnud, et see võib olla seotud tursasõjaga, et need võisid olla meremehed, kes said surma mereõnnetuses või mingis muus kokkupuutes islandlaste ja inglaste vahel. Sel juhul oletaks ma ilmselt, et nad on inglased.”
„Ma ei usu,” vastas Kjartan. „Sel ajal oli igasuguseid keerulisi olukordi, aga neist ei kujunenud kunagi midagi sellist, millele sa praegu vihjad. Pealegi poleks see saladuseks jäänud, kui niisugune asi oleks juhtunud. Meil poleks kunagi õnnestunud nelja inglast ära tappa, ilma et seda poleks suure kella külge pandud. Kahjuks pole mul õrna aimugi, kes need inimesed võisid olla.”
Thóra otsustas asja sinnapaika jätta, kuigi oli üllatunud, et mees polnud isegi kaalunud võimalust, et laibad võinuks kuuluda välismaalastele. See oli ju ilmselge – neli islandlast poleks saanud jäljetult kaduda, ilma et neid poleks hakatud taga otsima. Teda tabas mingisugune rahutustunne. Mees tema vastas teadis rohkem, kui soovis avaldada. Ebaolulistel teemadel lobisema oli ta olnud rohkem kui valmis. Thóra vaatas Bella poole ja valmistus püsti tõusma. „Nõndaks, see oli väga huvitav.” Ta jättis Kjartaniga kättpidi hüvasti. „Võib-olla tülitame sind uuesti, kui mulle peaks midagi pähe tulema.”
Teel välja märkas ta uksepiida kõrval seinal raamitud fotot. See kujutas viit meest, kes üksteisel õlgade ümbert kinni hoidsid. Neil kõigil olid kiivrid peas ja taustal nende taga kerkis kuni taevani tuhasammas. Üks meestest oli kindlalt noor Kjartan. Kõik nad näisid olevat surmväsinud ja keegi ei naeratanud kaamerasse. „Kas Markúse isa on ka sellel pildil?”
Kjartan astus lähemale ja osutas ühele meestest. „See on Magnús. Siin on ka Geiri või õige nimega Thorgeir, Alda isa.”
„Siin oled muidugi sina, aga kes need ülejäänud kaks on?” küsis Thóra uudishimulikult.
Kjartan tõi kuuldavale põlgliku norsatuse. „See on Dadi,” ütles ta ja osutas üsna inetule mehele, kes oli oma kaaslastest oluliselt lühem. „Üks igavene kaabakas, aga naine oli temast veel hullem.” Ta liigutas sõrme. „Ja see siin on Gudni.”
„Politseinik?” küsis Thóra ja pööras pilgu Kjartani poole. „Kas ka tema kuulus sellesse sõpruskonda, mida sa nimetasid?”
„Kuulus,” ütles Kjartan raskelt. „Nüüd tabasid sa naelapea pihta.”
9. peatükk
Pühapäev, 15. juuli 2007
Nad seisid Kró kohviku juures ja Bella nautis sigaretti. Kró kohvik oli väike restoran, mille nad olid avastanud rannas õhtusöögikohta otsides. Thóra seisis sekretäri kõrval, mida ta tavaliselt hea meelega ei teinud, kuid ilm oli nii ilus, et halb tuju näis kohatu. Pärast söömist olid kõik pinged kadunud ja merebriis oli teda värskendanud. Õhtu poole oli ilm jahedamaks läinud, ehkki päike oli taevas, nagu poleks midagi muutunud. Isegi Bella suits, mis aeg-ajalt Thóra nägu riivas, ei suutnud mõnusat õhtumeeleolu rikkuda. Väike paat purjetas sadamast välja ja mõned kajakad järgnesid sadamasillalt sellele. Mujal kai peal oli rahulik, kui mitte arvestada kahte meest, kes parandasid tüürikajutit väikesel kalapaadil, mis oli otse Thóra ja Bella jalge ees kai külge kinnitatud. Remonditööd kulgesid mõõdukas tempos, sest mehed kulutasid rohkem aega jutuajamise kui töötegemise peale, ning Thóra kadestas seda rahu, mis neid ümbritses. Võib-olla oli see sadama ümbruse mõõtmatu ilu, mis inimestega niimoodi tegi. Vaadates lindude sagimist Heimakletturi järskudel nõlvadel, tundis Thóra, kuidas viimased stressiriismed tema kehast lahkusid. Talle tundus, et võiks terve ülejäänud õhtu sealsamas istuda ja tasapisi oma karastusjooki rüübata.
„Kui palju surnukehasid