Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
ta moosi nimetissõrmega ära ja pistis sõrme suhu. „Ma kohtusin eriti ägedate inimestega.”
„Tore,” ütles Thóra ja lisas kohvile piima. „Kas need inimesed olid sinuvanused?”
„Ma ei küsinud neilt dokumenti näha,” ütles Bella ja tõstis kohvitassi huultele. Ta vaatas üle selle ääre Thóra poole ja kergitas kulmu. „Ma magasin kellegagi.”
Thóra tõmbas kohvi kurku. „Mida?” küsis ta läkastades.
„Sa kuulsid küll,” ütles Bella uhkelt. „See oli hullult tore. Meremehed ikka teavad, mis nad teevad.”
„Meremehed?” küsis Thóra ikka veel rabatult. „Kas neid oli rohkem kui üks?” Kuidas oli võimalik, et see tüdruk leidis endale voodikaaslase, või voodikaaslasi, ilma vähimagi vaevata, samal ajal kui Thórale tundus, et tal oleks isegi vanglast keeruline kedagi õnneks võtta. Õieti polnud see tõsi, peaasjalikult oli tema see vähemhuvitunud pool, mitte mehed, keda ta kohtas. Aga sellegipoolest ärritas see teda.
„Ei, neid oli ainult üks,” ütles Bella. „Mitte et juhust poleks olnud – ma oleks kindlasti ka kaks tükki saanud, kui oleks tahtnud.”
Thóra oli sõnatu ja vaikis kogu ülejäänud hommikusöögi aja. Millel ei olnud küll mingit tähtsust, kuna Bella andis talle eelmise õhtu sündmustest niivõrd põhjaliku ülevaate, et Thóra polekski saanud sõna vahele lausuda.
Dís peitis näo kätesse. „Mida me nüüd teeme?” Ta oli pärast Alda surnukeha leidmist ikka veel endast väljas. Esimesel ööl pärast seda oli ta lamanud voodis, surmväsinud, kuid võimetu uinuma. Ta juurdles pidevalt, kas tema kolleeg Ágúst võis olla jätnud tähelepanuta midagi, mis oleks vihjanud, et Alda tunneb end halvasti. Kogu suhtlus, mida ta ise suutis meenutada, puudutas ainult tööasju, järgmist operatsiooni või olukorda väikeses varustuslaos. Dísile ei tulnud seega ühtegi vihjet pähe, või vähemalt polnud need olnud ilmsed. Vahetult enne seda, kui uni ta peale vastu hommikut lõpuks halastas, jõudis ta end lohutada mõttega, et aeg parandab kõik haavad. Kuid hingehaavade paranemine võttis palju kauem aega kui kehaliste oma. Igal juhul polnud ta Alda surmaga veel vähematki harjunud. Vastupidi, Dísile näis, et ta tunneb end üha halvemini iga päevaga, mis Alda surnukeha leidmisest möödus. Vaatepilt oli sööbinud talle mällu: pärast surmast teatamist oli ta jäänud magamistuppa ootama. Tagantjärele mõeldes oleks loomulikult olnud targem oodata allkorrusel elutoas või köögis, või isegi väljas maja ees autos, aga sel hetkel oli talle tundunud kohatu lahkunut üksi jätta, nii et ta oli istunud voodijalutsisse väikese laua äärde. Kiirabisse helistamise ja auto saabumise vahele oli jäänud vaevalt kümme minutit, kuid need kümme minutit olid olnud kõige pikemad tema elus. Suurema osa ajast oli ta istunud kangestunult, vaadates Alda keha, tühjalt vahtivaid silmi, mis olid pööratud ukseaugu poole, otsekui ilmuks sealt mingi suur tõde, lahtist suud, mis näis olevat tardunud ängistuskarjes. Otsustades öökapipealse järgi, oli tegemist enesetapuga, kuid surnukeha ise rääkis teist keelt. Dís polnud ei patoloogias ega kriminoloogias piisavalt kodus, et teada, kuidas inimene pidanuks välja nägema pärast just nende ravimite üledoosi, mida võis voodi kõrvalt leida, kuid kui Alda olidki tapnud tabletid, oli selge, et ta polnud neid hästi valinud. Käed olid rusikasse surutud ja Dísile tundus, et tema muidu veatu nahaga põsed olid verele küünistatud, nii sügavalt, et veri oli moodustanud tumeda loigu, milles ta pea lamas.
„Mida sa mõtled? Me ei saa midagi teha. Ta tegi enesetapu,” vastas Ágúst külmalt. „Me viime matustele lilli. Pärja või midagi sellesarnast.” Tema hääl ei kõlanud nii, nagu ta hooliks Alda surmast – ehkki ta oli temaga kümme aastat koos töötanud.
Dís võttis käed näo eest ja istus sirgelt. „Mis sul viga on?” küsis ta teravalt. „Õde, kes on siin meiega koos töötanud, sureb ühtäkki ja sa tahad temaga hüvastijätuks viia pärja „või midagi sellesarnast”. See on sinust üsna kalk.” Ta heitis pilgu toale, kus nad viibisid, ja küsis endalt, miks see teda õieti üllatas. Ágúst oli ise samasugune nagu tema kabinet: külm ja hingetu. Kuigi Dísi enda kabinet polnud samuti kuigi isikupäraselt sisustatud, oli Ágústi oma niivõrd lage kõigest ebavajalikust ja nii puhas, et kirjutuslaua peal võinuks operatsiooni läbi viia. Seal polnud midagi, mis oleks otstarbetu, mitte ühtegi asja, mis oleks esil lihtsalt seetõttu, et see on ilus või huvitav. Isegi seintel olevad raamitud pildid, mis demonstreerisid kõige tavalisemaid plastilise kirurgia tehnikaid, ei rippunud seal ilmaasjata. Kui need olid alles uued, oli Ágúst Dísile öelnud, et need peavad hirmutama patsiente, kellele tundus lõikelauale minek vastumeelne. Loogika oli selline, et need inimesed oleksid seeläbi sunnitud juba alguses otsustama, kas nad on tegelikult valmis minema operatsioonile lihtsalt selleks, et parem välja näha. Ágúst oli hiljuti Dísile öelnud, et pärast piltide ülespanekut oli viimasel hetkel meelemuutjate arv märkimisväärselt langenud.
Ágúst nõksatas oma toolis tagasi ja oli ilmselgelt üllatunud. „Mis?” küsis ta, kuid vaikis siis. Ta ohkas. „Ma tean, et see kõlab kalgilt, aga ma pole inimene, kes oma emotsioone avalikult eksponeeriks.” Ta sirutas end üle laua ja võttis kinni Dísi käest, mis lauaserval puhkas. „Sa tead hästi, kui kõrgelt ma teda hindasin. Ma pole lihtsalt suutnud veel sellest, mis juhtus, õieti aru saada. Ainus, mis mulle sellega seoses pähe tuleb, on küsimus, kuidas me tulevaste operatsioonide jaoks asendusõe leiame.” Ta vaatas Dísile otsa ja naeratas kurvalt. „Lihtsam on sellistesse asjadesse kinni jääda.”
Dís naeratas talle sama kurvalt vastu. „Ma tean,” ütles ta. „Ma ei taha väita, nagu mina ei oleks nende asjade peale mõtelnud.” Ta tõmbas oma käe mehe pihust ära ja laskis omale sülle. Tal oli ebamugav mehe nahka puudutada, mis oli imelik, kui mõelda, et siis, kui nende kummikinnastes käed operatsiooni ajal kokku puutusid, tal seda tunnet ei tekkinud. „Küll see laheneb,” ütles Dís ja valmistus püsti tõusma. „Tavaliselt niisugused asjad ikka lahenevad.” Ta tõusiski püsti. „Ma arvan, et ma tunneksin end paremini, kui keegi teine oleks ta minu asemel leidnud.”
„Kahtlemata,” vastas Ágúst. „Ürita selle peale mitte mõelda. Püüa Aldat mäletada sellisena, nagu ta elus olles oli. Ta väärib seda, et teda niimoodi mäletataks.”
Dís noogutas. „Kas ka sina arvad, et äkki ta mõrvati?” küsis ta siis.
„Mõrvati?” küsis Ágúst jahmunult. „Kellel oleks pidanud olema põhjust teda mõrvata?”
„Jah, seda ma ei tea,” ütles Dís mõtlikult. „Mõni vägistaja, kes otsis kättemaksu?” lisas ta siis.
„Ei, kurat võtaks,” ütles Ágúst ja tegi grimassi. „Sellel vägistamisühingul peaks need asjad ikka paremini kontrolli all olema.”
Dís naeratas. „Selle nimi on vägistamisohvrite toetusühing, mitte vägistamisühing, ja ma pole kaugeltki kindel, kas neil on ikka kõik kontrolli all. Vähemalt Aldal sai neist küllalt, kui ta traumapunktist töölt ära tuli.”
Alda otsus sellest osalise tööajaga kohast loobuda oli saabunud mõne kuu eest nagu välk selgest taevast. Ta oli mõnel õhtul nädalas ja nädalavahetustel teinud seal vabatahtlikuna tööd ning muuhulgas saavutanud hea maine vägistamisohvrite toetaja ja aitajana. Näis, et Alda nautis seda tööd, ning võib-olla oli tema otsus seal lõpetada olnud see vihje, mida Dís püüdis varem tulutult meelde tuletada. Kes teab, võib-olla olid õudused, mida Alda selles töös aeg-ajalt koges, olnud kokkuvõttes tema jaoks liiga rasked taluda. „Võib-olla oli see üldse keegi teine,” ütles ta ettevaatlikult.
„Nagu kes?” küsis Ágúst ärritunult. „Kasper, Jesper ja Joonatan?”
„Ei. Näiteks sina,” ütles Dís rahulikult ja õngitses oma arstikitli taskust väikese paberkoti.
Ágúst tõusis püsti. Ta ei paistnud vihane, ainult hämmeldunud. „Mina?”
Dís läks mehe juurde ja asetas koti tema ette kirjutuslauale. „Ma võtsin selle Alda öökapi pealt kaasa. Surnukeha järgi otsustades polnud tema surm kaugeltki mitte valutu. Mitte midagi sellesarnast, mida võiks oodata, kui tema surma põhjuseks oleks unerohutabletid.”
Ágúst vaatas Dísile