Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
jutule saada. Thóra ei hellitanud suuri lootusi, et nende vestlusest midagi olulist välja tuleb, kuid vähemalt saaksid nad Bellaga sündmuse enda kohta mõnevõrra targemaks. Võib-olla oli tal isegi mõtteid selle kohta, kes võiksid olla inimesed keldris, ja ta oskaks Thóra õigetele jälgedele suunata. Thóra teadis, et politsei on päevad ja ööd läbi tööd teinud, et täpselt sama teada saada, ning et neil on kogu maailmas kontakte, millega Thóra ei suuda võistelda, seda isegi kogu „Meie aastasaja” sarja raamatute omanikuna. Samas oli talle selge, et surnukehade identifitseerimine viiks uurimist olulisel määral edasi, mis oli ka tema soov. See annaks vihjeid inimeste kohta, kellega need mehed võisid kokku puutuda ja mida nad üldse saartel tegid. See, kuidas inimesed elavad, mõjutab ka seda, kuidas nad surevad.
Kjartan võttis neid vastu sadamakontori ees trepil. Ta seisis seal ja tegi suitsu koos ühe teise, noorema mehega. Ta tutvustas ennast, kui Thóra kohale jõudis, ja surus tal tugevalt kätt. Mehe parema käe nimetissõrmel puudus üks lüli ja ta peopesa oli kare. Näis, et ta läheneb pensionieale. Hõbedastes juustes leidus ka mõni tume karv, kuid neid oli vähe. Ta lonkas veidi, kui ta nad sisse juhatas, ja ta ütles neile, ilma et nad oleksid midagi küsinud, et ta polnud ikka veel taastunud hoobist, mille ta oli poomiga jala pihta saanud peaaegu kahekümne aasta eest.
„Seepärast tegin ma merelkäimisega lõpparve,” ütles ta kibeda naeratusega. „Sellise jalaraipega ei saa lainete peal hästi hakkama.” Ta lõi käega laksu vastu lombaka jala reit.
„Kas sa tulid siis kohe siia tööle?” küsis Thóra, kui nad teisele korrusele suundusid.
„Ei, kullake,” vastas Kjartan ja ronis vaevaga trepist üles. „Ma olen ikka üht ja teist teinud sellest ajast peale, kui ma maale jäin. Siin olen ma olnud ainult viis aastat.”
„Ja sa ei saanud omale kabinetti esimesel korrusel?” küsis Thóra üllatunult selle üle, et poolenisti jalutut meest sunnitakse treppidest üles liipama.
„Kindlasti oleksin saanud,” vastas Kjartan. „Aga ma ei hooli sellest. Trepiga maadlemine on seda väärt.” Ta avas ukse väikesesse kontoriruumi. „Mul on vaade merele,” ütles ta ja osutas aknale, kust paistsid sadam ja Heimakletturi mäetipp. „Ma olen selles mõttes nagu lunn. Ma ei saa maast lahti, kui ma merd ei näe.” Ta lehvitas käsi. „Ma ei saaks midagi tehtud.”
Ruumi täitvatest paberihunnikutest ja kaustakuhjadest jäi Thórale mulje, et mehe saavutused ei olnud vist merevaatest hoolimata kuigi eeskujulikud. „Ma elan ka ise mere ääres ja tean seda tunnet,” ütles Thóra ja tõstis kummalise seadme toolilt, kuhu ta istuda tahtis. „Kas ma võin selle kuskile mujale panna?” küsis ta ja vaatas ringi, et leida mõnda kindlat kohta. Kuigi ese nägi välja nagu mingi rämps, võis see sellegipoolest olla väga väärtuslik. Vähemalt oli see olnud tooli peal, mitte põrandal nagu enamik muid asju kabinetis.
„Viska see lihtsalt põrandale,” ütles Kjartan ja võttis ise istet.
Thóra asetas seadme ettevaatlikult tooli kõrvale maha ja istus. Bella tõmbas teise tooli Kjartani kirjutuslaua juurde ja toetas end sellele, olles eemaldanud sellelt kilekoti, mis näis sisaldavat klaase või tasse. Bella heitis koti üsna hooletult maha ja Thóra pidi ootama, kuni klaasid lõpetasid klirisemise, enne kui ta rääkima hakkas. „Ma loodan, et me sind kodust välja ei tirinud meiega kohtuma,” ütles ta. „Markús ütles, et sa oled siin, aga kuna on pühapäev, polnud ma selles kindel.”
„Kullake, ära selle pärast muretse,” vastas Kjartan. „Mul oli vaja sellel nädalavahetusel nagunii tööl olla,” lisas ta. „Me oleme siin ainult kahekesi ja peame nüüd aruandega järje peale jõudma, kuigi see pidi juba selleks nädalaks valmis olema. Veel üks lollakas kontroll hakkab kohe varsti peale.”
Thóra tundis kergendust, kuid samal ajal ka kaastunnet mehe vastu, kellel näisid tõesti olevat käed tööd täis, kui arvestada kabinetis valitsevat olukorda. „Hästi,” ütles ta ja asus siis asja juurde. „Markús on sulle vahest selgitanud, miks ma siia tulin. Ma püüan teda toetada ühes juhtumis, mis näib olevat vulkaanipurskega seotud,” ütles Thóra. „Ta ütles mulle, et sa tead sellega seoses kõike.” Lootusrikkalt lisas ta juurde: „… ja kõiki.”
„Selle üle võivad teised otsustada,” ütles Kjartan ja naeratas meelitatult. „Aga selle Markúse asjaga olen ma kursis.” Ta ei pööranud Thóralt silmi. „See on väike koht. Igaüks siin teab laibaleidude kohta praeguseks enam-vähem kõike, nii seda, millest on olnud juttu ajalehtedes, kui ka seda, mida avalikult ei arutata.”
Thóra naeratas vastumeelselt. Seda võis muidugi arvata. Vestmannaeyjaril elas umbes kolmeteistkümnel ruutkilomeetril peaaegu neli tuhat inimest, nii et jutud pidid olema levinud väga kiiresti. Nüüd võis ta ainult loota, et sama oli juhtunud ka looga sellest, kust laibad pärit olid. „Mis täpselt siin saartel toimus sellel ööl, kui vulkaan purskas, ja päeval enne seda, kui Markúse kodu tuha alla jäi?” Ta naeratas pingutatult. „Markús on mulle rääkinud, mida ta mäletab, aga ta oli loomulikult alles laps, nii et ta saadeti kohe samal ööl maismaale. Ma sain aru, et ta tuli saartele tagasi alles natuke hiljem, kui maja oli juba tuha alla mattunud.”
„Ma oletan, et sa loodad teada saada, et keegi peale Markúse oli veel keldris käinud?” küsis Kjartan. Ta kiikus kirjutuslauatooliga edasi-tagasi. Tool kääksus ja nagises.
„Ma tahaksin teada saada, kas seda oleks võimalik välistada,” vastas Thóra ja jätkas. Ta pidi olema ettevaatlik, et mitte lasta vanamehel pöörata nende kohtumist võimaluseks omaenda uudishimu rahuldada. „Kas sa võiksid mulle ehk selgitada, kuidas see kõik toimus, ja püüaksid meenutada kõike, millel võiks olla tähendust Markúse juhtumi jaoks?”
„Ma ei tea, kas see, mis ma mäletan, aitab Markúst kuidagi.” Kjartan kummardus kiirelt ettepoole. Tool nagises liigutuste saateks. „Ma tahaksin seda muidugi loota – poiss meeldib mulle. Me olime tema isaga suured sõbrad. Teda ei kutsutud siin vanadel aegadel kunagi muud moodi kui Krooni-Markúseks, sest ta rääkis pidevalt ainult rahast.”
Thóra naeratas omaette. Markúse poisipõlvest oli möödunud aastakümneid, kuid selle mehe mälestustes oli ta igavesti lapseks jäänud. „Ikkagi oleks hea kuulata sinu lugu nendest sündmustest. Kunagi ei tea ette, mis sellistel juhtudel oluliseks võib osutuda,” ütles ta. „Kuidas see alguse sai? Ma olen aru saanud, et vulkaanipurse algas ilma eelhoiatuseta.”
Nüüd oli Kjartani kord naeratada. „Surtsey vulkaanipurse oli piisav eelhoiatus, vähemalt minu meelest.” Ta sirutas käed selja taha seinale ja võttis sealt raamitud saarte kaardi. Kaart oli pleekinud ja tolmune. Kjartan puhus suurema tolmu ära. Ta osutas Surtseyle ja vedas sõrmega poolkaare mööda saari, mis olid hobuserauakujuliselt Surtsey ja Heimaey vahel. „Ei pea olema geenius mõistmaks, et siin asub vulkaanilise aktiivsuse vöönd. See vahemaa pole kuigi suur,” ütles ta ja pani oma väikese sõrme Heimaey ja pöidla Surtsey peale. „Nii kolmteistneliteist meremiili.” Ta asetas kaardi kirjutuslauale enda ette. „Surtsey purse algas 1963 ja Eidfelli oma 1973. Geoloogilises mõttes on kümme aastat lühike aeg.”
„Võib-olla,” ütles Thóra. „Aga inimeste jaoks on see siiski küllalt pikk. Nii et Vestmannaeyjari elanikud lõpetasid vulkaanipurske pärast muretsemise mõnda aega pärast seda, kui Surtsey purse lõppes?”
„Jah, just nii see oli,” ütles Kjartan. „Tegelikult ainsaks eelhoiatuseks rahvale olid paar maavärinatõuget õhtul enne vulkaanipurset. Üldiselt ei pööratud neile erilist tähelepanu, sest arvati, et tõuked tulevad piirkonnast, kus oli hiljuti lõpetatud Búrfelli hüdroelektrijaama ehitus. Ma ei ole mingi asjatundja maavärinate alal, aga räägiti, et üks kolmest seismograafist, mis pidid tõukeid mõõtma, oli katki, nii et nende epitsentrit polnud võimalik kuigi täpselt kindlaks määrata. Mitte ühelegi inimesele ei tulnud pähe midagi karta, kui nad maavärinat tundsid.” Kjartan vaikis. „Pealegi oli ka teisi märke, millele keegi tähelepanu ei pööranud,” lisas ta ja vaatas Thórale otsa. „Naine, kes elas linna servas, seal, kus purse algas, oli paar päeva varem imeks pannud, et haldjad oma asju pakivad ja end minema kolima asutavad.”
„Haldjad?” kordas Thóra. „Ah nii.”