Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
maastikku ja kujutas oma pildil vulkaani ja laavavälja enne, kui need tegelikult tekkisid. Ma tegelikult usun, et mõned inimesed suudavad katastroofe mingil kummalisel moel ette näha – umbes nagu loomad tunduvad seda tegevat. Aga mina ise nende hulka ei kuulu.”
Thóra tänas omaette jumalat, et Kjartan nende hulka ei kuulu. „Nii et vulkaanipurse algas keset ööd?”
„Jah,” ütles Kjartan ja näis kergendust tundvat, et Thóra ei taha üleloomulikest sündmustest lähemalt rääkida. „Kraater avanes kell kaks öösel ja hakkas laavat välja ajama. See ei asunud lähimast majast kaugemal kui kakssada meetrit, nii et te võite endale ette kujutada, milline ime see oli, et kõik suudeti päästa.”
„Inimesed olid ilmselt paanikas,” ütles Thóra. „Ma pole kunagi vulkaanipurske läheduses viibinud, aga see müra pidi olema kõrvulukustav.”
„See võib kõlada uskumatuna, aga müra ei olnud eriti suur,” vastas Kjartan. „Enamik inimesi, kes elasid kraatrile kõige lähemal, ärkasid selle peale üles, aga need, kes elasid kaugemal, tuli üles ajada. Politseiautod, tuletõrjeautod ja muud seesugused sõitsid sireenide saatel mööda linnatänavaid ringi, et inimesi hoiatada. Veidi hiljem otsustati inimesed saartelt evakueerida ja kõigil kästi alla sadamasse minna. Enamikule polnud vaja seda kaks korda öelda ja millegipärast oli suurem osa neist juba nagunii sinna kogunenud. Mõnda inimest tuli aga ka taga otsida ja lahkuma veenda.”
„Kas nad siis ei mõistnud, millises ohus nad on?” küsis Thóra üllatunult. „Ma oleks arvanud, et purskav vulkaan tagahoovis oleks juba piisavalt veenev.”
„See toimus muidugi kõik keset ööd ja inimesed olid poolunes. Mõned arvasid, et tuli on lahti, sest esimene, kes vulkaani nägi, helistas politseisse ja teatas tulekahjust. Ta oli üks Kirkjubæri talumees ja tema maadel oli maa lõhenenud. Umbes kahe kilomeetri pikkuselt, kui sa suudad seda ette kujutada.” Kjartan näis hetkeks peaaegu uhke, et vulkaanipurse ei olnud mingi tühipaljas turismiatraktsioon. „Teised arvasid, et sõda on lahti. Külm sõda oli tol ajal haripunktis – nagu ka muidugi tursasõda Suurbritanniaga. Eldfelli mäge polnud sel ajal veel olemas, vaid see tekkis vulkaanipurske tagajärjel. Seal oli tavaline tasane maa, millesse ühtäkki tekkis terve hulk kohti, kust hakkas laavat välja ajama. Kaugemalt vaadates võiski paista, nagu põleksid majad või oleks tegemist suuremat sorti kulupõlenguga. Ja loomulikult käituvad inimesed kriisiolukorras väga erinevalt.” Kjartan naeratas omaette. „Ma olin nende hulgas, kellel tuli välja meelitada üks naine majast, mis asus väga lähedal ühele laava väljumiskohtadest. Ta oli üles tõusnud ja hakanud pannkooke tegema! Meil tuli kurja vaeva näha, et ta oleks nõus panni käest panema.”
Thóra naeratas. Ta nägi, et Bella oli nagu kivistunud sellest peale, kui ta istet võttis. Thóra ei teadnud, kas see oli hea või halb. Tüdruk oli kas äärmiselt keskendunud või viibis hoopis kusagil mujal. „Aga lõpuks saite siiski kõik inimesed saartelt minema?”
„Jah, saime küll. Umbes tunni aja jooksul õnnestus meil kõik jalule ajada ja inimesed tulid ise alla sadamasse. Eelmisel päeval oli olnud halb mereilm, nii et kõik kalalaevad olid sadamas. Muidu oleks läinud väga halvasti, sest vulkaanipurske algusest oli ainult veidi aega möödas, kui hõõguv tuhk ja tefra juba linna peale sadama hakkasid. See muutis olukorra äärmiselt ohtlikuks.” Kjartan nõjatus tagasi. „Meil päästekomandodes tuli tõsiselt kiirustada. Tundus, et laava võib sadama sulgeda, sest lõhe, mis oli tekkinud, ulatus Ystakletti kalju juures alla mere äärde välja. Siis oleks hea nõu kallis olnud – meil tuli viis tuhat inimest siit minema saada. Rääkimata lammastest ja kanadest.”
„Lammastest ja kanadest,” kordas Thóra tema järel. „Kas te saatsite loomad laevadega maale? Kuidas jäi koerte ja kassidega?” Selle peale polnud ta mõelnud. Loomulikult oli saarel olnud ka muid elusolendeid peale inimeste.
„Koerapidamine oli sel ajal keelatud, aga suurem osa kasse jäi maha. Polnud mingit võimalust neid kõiki kokku koguda. Enamik neist surid vulkaanipurske ajal peamiselt mürgiste gaaside tõttu. Aga lambad saadeti Ameerika lennuväebaasi helikopteritega otsekohe maismaale ja kodulinnud viidi ära laevadega,” vastas Kjartan. Ta vaikis ühtäkki. „Kuigi ma olin näinud omaenda maja laava alla kadumas, oli vulkaanipurske ajal kõige kurvem vaatepilt ikkagi see, kui Kirkjubæri lehmad alla sadamasse aeti, et nad seal ära tappa. See oli jube. Kirkjubæri talumaja oli esimene hoone, mis laava alla jäi, sest vulkaan asus selle maadel. Peremees oli juba vana ega poleks jaksanud enam uut majapidamist alustada. Polnud ühtegi muud võimalust, aga seda oli ikkagi raske vaadata. Sellised loodusõnnetused mõjuvad loomadele kohutavalt ja lisaks said lehmad aru, et see retk alla sadamasse jääb neile viimaseks.” Ta köhatas. „Talumees lahkus hommikul lennukiga. Kõik, mis tal oli, mahtus väikesesse kasti, mida ta terve tee süles hoidis.”
Thóra püüdis seda kujutluspilti eemale tõrjuda – Markúse kastist piisas talle hetkel täiesti. „Teisisõnu lahkusid kõik inimesed linnast?” küsis ta.
„Umbes kakssada-kolmsada meest jäi maha, et päästa, mis veel võimalik. Kõik teised – sealhulgas loomulikult naised ja lapsed – saadeti maale. Jumalale tänu, et laevad kõik sadamas olid. See poleks nii hästi lõppenud, kui need oleksid parasjagu püügil olnud, võin ma teile öelda.” Kjartan heitis korraks pilgu aknast sadamale, enne kui uuesti näo külaliste poole pööras. „Inimesed topiti laevade peale ja pandi istuma, kuhu aga mahtus. Merehaigus oli kohutav. Pole eriti tore mere peal kalahaisu sees loksuda, kui sellega harjunud ei ole. Rääkimata sellest, et inimesed olid magamata ja šokis.”
Bella ilmselt siiski kuulas, sest Thóra nägi silmanurgast teda grimassi tegemas. „Kas siin sadamas oli ka mõni teine laev peale Vestmannaeyjari omade?” küsis Thóra. „Näiteks mõni välismaine?”
„Ei, mitte ühtegi,” vastas Kjartan otsekohe ja kortsutas küsimuse peale kulmu. „Täiesti välistatud.”
Thóra otsustas selle kohta rohkem küsimusi mitte esitada, kuigi ta oli lootnud, et ka mõni välismaine alus seisis sadamasilla ääres. „Kas sa mäletad midagi sellest ööst seoses Markúse või tema sõbranna Aldaga?” küsis Thóra.
„Ei,” vastas Kjartan kõhklemata. Ta vaikis ega kavatsenud sellel teemal ilmselgelt enam midagi lisada.
„Oled sa täiesti kindel?” küsis Thóra veidi üllatunult sellest, kuivõrd kiiresti vastus oli tulnud. „Kas ta ei olnud seal koos oma isaga, kes oli sinu sõber?”
„Tema isa ma ilmselt nägin, kuigi ma ei mäleta seda kindlalt,” vastas Kjartan kulmu kortsutades. „Aga ta kuulus päästemeeskonda ja jäi seetõttu vulkaanipurske järel saartele, nii et võib-olla mäletan ma valesti, et ma teda just sel öösel nägin. Seda ei mäleta ma üldse, et ma oleksin poissi näinud. Aldat samuti mitte. Seal oli paksult rahvast ja ma mäletangi ainult seda rahvamassi. Inimestel olid kaasas need asjad, mida nad juhtusid sel hetkel kõige väärtuslikumaks pidama, kui neid lahkuma sunniti. See oli väga imelik kogu. Üldjuhul jäid tõeliselt väärtuslikud asjad koju: fotoalbumid ja muu säärane unustati maha, et päästa uusi põrandalampe ja niisugust kraami, mis varsti loomulikult väärtusetuks muutus.”
„Aga oled sa kindel, et tead, millisest Aldast ma räägin?” küsis Thóra. Talle näis imelik, et Kjartan polnud vähimalgi määral kõhelnud, kui ta oli Alda nime nimetanud. Võib-olla oli ta kuulnud Markúse seletusi kehata pea kohta ja oli juba varem meelde tuletanud, kes Alda oli. Kui nii, siis oli see väga kahetsusväärne, sest tähendas, et Markús oli olnud lubamatult ebadiskreetne.
„Sel ajal oli saartel ainult üks Alda. Ta oli Markúsega üheealine ja tema isa kuulus meie sõpruskonda. Tema nimi oli Thorgeir ja ta suri alles hiljuti. Ta oli üks neist, kes maha jäid, et päästetöödel abiks olla. Koos minu ja Magnúse, Markúse isaga.”
„Kas sa oled kuulnud, et Alda suri sel nädalal?” küsis Thóra.
„Jah, ma kuulsin sellest,” vastas Kjartan. „Tema ema ja õde elavad ikka veel siin saartel ja ma tunnen neid mõlemat. Kogu see lugu on väga traagiline ja ma ei mõista, mis see on, mis inimesi selliste meeleheitlike tegudeni viib. Tema ema on arusaadavalt omadega täiesti läbi.” Kjartan heitis kiire pilgu aknast