Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
ja puhus välja suure suitsupilve. Mõtlikult jälgis ta, kuidas suits eemale hõljus, aegamisi hajus ja kadus. „Kes tapab korraga neli inimest?” küsis ta grimassi tehes. „Ühest saan ma aru, võibolla ka kahest. Aga neli on liiga palju. Kas see ei võinud olla miski muu kui mõrv?”
Thóra pidi tunnistama, et tema mõtted olid sama rada liikunud. „Ma pole lahkamisaruannet lugenud, võib-olla pole see veel valmis. Võib-olla surid kolm neist tõesti mingi õnnetusjuhtumi või mürgituse või millegi muu tõttu, mis polnud kellegi süü.” Thóra hingas sisse mereõhku, mille lõhn jätkuvalt mattis tubakasuitsu. „Pea olemasolu on aga keerulisem seletada. Kui inimesi ei tapetud – kuidas siis selle peaga on? Kes raiub laibal pea maha ja milleks?”
Bella kehitas õlgu. „Võib-olla oli see mingi õnnetus, mille tagajärjel keha eraldus peast. Nii võib juhtuda küll.”
„Aga kuidas sattus pea kasti sisse? Ja kast koos kolme laibaga Markúse keldrisse?” Thórale tuli üllatusena, et talle päris meeldis Bellaga juttu ajada. Tal polnud aimugi, mis suunas juhtum liikuma hakkab, ning ta juurdles, kuidas oma saareretke kõige paremini ära kasutada. Võib-olla oli targem Reykjavíki tagasi minna, kui siin midagi kasulikku teada saada ei õnnestu.
Bella tegi grimassi ja Thórale oli kergenduseks, et see väljendas pingsat mõttetegevust, mitte aga seda, et ta oleks sekretäri kuidagi solvanud. „See naine, kes kasti su kliendi kätte andis,” ütles Bella siis ja tõmbas mahvi suitsu, „kas sa arvad, et tema tappis need inimesed ära?”
„Ei, seda ma küll ei suuda ette kujutada,” vastas Thóra. „Ta oli kõigest teismeline ja vaevalt võimeline nelja inimest tapma. Vähemalt mitte üksi.” Thóra nõjatus vastu seina ja mõnules õhtupäikese malbetes kiirtes. „Ma pean leidma võimaluse rääkida tema emaga, sest kõige suurema tõenäosusega teab just tema midagi pea päritolu kohta – kui isegi mitte rohkemat. Hirmus kahju, et tema isa on surnud. Ma oletan, et ta võis olla asjaga kuidagi seotud. Aga olenemata sellest, kas Alda perekonnal oli juhtumiga midagi pistmist või mitte, peavad nad vähemalt midagi teadma. Noored tüdrukud on osavad oma vanemate eest igasuguseid asju varjama, aga ma ei kujuta Aldat ette linna vahel ringi jalutamas, inimpeaga kast näpus, just nagu poleks selles midagi erilist. Halvimal juhul oskab ema mulle öelda, kellega Alda pärast vulkaanipurset läbi käis. Võib-olla rääkis ta kunagi midagi mõnele sõbrannale või sõbrale? Markús kaotas temaga kontakti, kui nad maismaale viidi, nii et temast sel puhul kasu ei ole.”
„Pea meeles, et tema ema elab ikka veel saartel,” ütles Bella ja vaatas ringi, just nagu ootaks, et naine elutseb mõnes sadama võrgukuuris. „Vähemalt ütles seda see tänane vanamees. Sa peaksid talle helistama või külla minema.”
„Ta võib siin elada küll,” ütles Thóra. „Aga ma arvan siiski, et nende sündmuste valguses poleks praegu parim aeg teda üles otsida.”
„Kas see pole mitte just väga hea aeg?” küsis Bella, nipsutades suitsukoni enda kõrvale prügikasti. „Ta on kahtlemata haavatav pärast tütre kaotust ja valmis südant puistama.”
Thóra raputas pead. „Ei, sellel pole mõtet. Kui ta on šokis, võib ta üleüldse keelduda minuga rääkimast. Ma küsin homme õhtul Markúse venna käest Alda perekonna kohta ja kui ta midagi teab, oskab ta mulle ehk nõu anda, kuidas edasi minna. Loodetavasti on ta kursis, kuidas Alda emal tervis on ja nii edasi.”
Näis, et Bella ei kuulagi Thórat. „Kas sa mäletad surnuaeda, millest me mööda sõitsime? Seda, mille väraval oli võlv.”
„Jah,” vastas Thóra, kuigi ei taibanud seost. Kas Bella tahtis surnuaeda jalutama minna?
„Kas surnukehad ei või sealt pärit olla?” küsis Bella. „Et sugulased või keegi teine püüdis laipu vulkaanipurske eest päästa? Surnuaed jäi tuha alla ja kaevati hiljem välja. Võib-olla see, kes surnukehad välja kaevas, ei teadnud, et niimoodi läheb?”
Thóra vaatas üllatusega sekretärile otsa. „Kaevas surnukehad välja, et neid päästa, aga peitis need keldrisse majas, millega läks samamoodi nagu surnuaiaga. Ma kahtlen selles sügavalt.”
Bella kehitas õlgu. „Võib-olla see, kes seda tegi, kahetses hiljem, või polnud tal enam võimalust laipu ära viia.”
Thóra juurdles, kuidas oleks kõige parem neile mõttemängudele piiri panna, kuid tal ei tulnud midagi tarka pähe. Ta rahuldus sellega, et ütles: „Kas me ei peaks minema hakkama? Ma tahaksin varakult magama minna, et homme võimalikult palju tehtud saaks.”
Bella vaatas kella ja seejärel üllatunult Thórale otsa. „Kas sa teed nalja? Ma pole nii vara magama läinud sellest ajast peale, kui ma olin kolmeaastane.”
Thóra punastas kergelt. „Ma ei räägi tingimata sellest, et peaks kohe magama minema. Ma pean kõigepealt helistama oma lastele ja veel mõnele inimesele.”
Bella kehitas õlgu. „Lase siis käia.” Ta vaatas uuesti ringi. „Ma lähen jalutan natuke ja vaatan, kas leian mõne baari.”
Thórale ei meeldinud see mõte, kuid ta teadis väga hästi, et pole tema asi, kuidas töötajad oma vaba aega veedavad. „Ära rumalusi tee,” ütles ta teeseldud rõõmsameelsusega. „Homme kavatsen ma käia arheoloogide juures, kes väljakaevamistega tegelevad, ja seejärel peaksime arhiivist läbi astuma. Ja ei tea kunagi, mis meile veel ette võib tulla. Ühesõnaga, tegemist on palju.”
„Ära minu pärast muretse,” ütles Bella ja asutas end minekule vastupidises suunas hotelliteele. „Mitte mina pole see, kes alati hiljaks jääb.”
Bella terav märkus haavas Thórat. Sekretäri kohta võis öelda igasugu asju, kuid mitte seda, et ta oleks reeglipäraselt tööle hilinenud. Thóra seevastu jõudis alatasa liiga hilja kohale, sest tal läks hommikuti nii palju aega, et ennast ja lapsi valmis seada. Kuigi olukord oli täiuslikkusest kaugel ka siis, kui tal ainult omad lapsed kodus olid, läks see veel hullemaks, kui pojapoeg ja minia olid kambale lisandunud. „Loodetavasti sa mõistad, et su pubituur ei toimu mitte firma arvelt,” hüüdis Thóra sekretärile järele. „Raamatupidaja ei luba seda kuludesse kanda.” Vaevu oli ta sõnad kuuldavale toonud, kui ta juba kahetses neid. Kas ta oleks suutnud veel naeruväärsemat vastulauset välja mõelda?
Bella ei pööranud ringi, kuid tõstis kõndides ühe käe õhku ja näitas Thórale keskmist sõrme.
10. peatükk
Esmaspäev, 16. juuli 2007
Thóra oli maruvihane, kui leidis Bella juba hommikusöögilauast eest. Sekretär oli akna ääres istet võtnud ja tema ees laual oli taldrik, mis oli kuhjaga täis igasugust rammusat toitu. Tema näol oli nii ülbe ilme, et Thóra mõtles korraks, kas ta ei peaks mujale istuma. Lõpuks neelas ta uhkuse alla, astus laua juurde ja istus Bella vastu.
„Nõndaks,” ütles ta ja sirutas käe kohvikannu järele. „Kas oli tore õhtu?” Ise oli ta läinud otse oma tuppa ja helistanud koju, kus vanemad tema äraolekul maja ja laste eest hoolt kandsid. Selline elukorraldus oli valutum, kui kogu kamp nende juurde toimetada, sealhulgas Orri ja tema ema. Thóra isa oli suurepärases tujus, kuna võis end sisse seada Thóra garaažis, mida ta oli juba ammu kibelenud korda tegema, samas kui ema ei pidanud seda kaugeltki nii heaks mõtteks. Tema arvates oli kogu Thóra majapidamine alla käinud: pesumasina filter oli umbes, kappides valitses niisugune segadus, et iga kord, kui ta ukse avas, et Sóleyle kleiti otsida, tabas teda riiete laviin, ning külmkapi kõige kaugemas nurgas leidus purk moosi, mille „parim enne” oli läbi saanud eelmisel sajandil. Thóra oli seetõttu pidanud kuulama pooletunnist loengut selle kohta, milline kohutav perenaine ta on, kuigi ta ei vajanud, et ema seda kuidagi eriliselt kinnitaks. Kõige lõpuks oli ta saanud loa rääkida Sóleyga, kes teatas rõõmsalt, et tal olid jalas Gylfi tohutu suured sokid, kuna vanaema ei leidnud ühtegi tema paari üles. Siis oli tuppa tulnud Gylfi ja sosistanud telefonitorusse, et ema peab koju tagasi tulema – vanaema ajavat ta täiesti hulluks ja Sigga masendusse. Thóra lubas, et ajab kõik joonde, ja jättis siis hüvasti. Näis, et minia masendus hakkab ka temale külge. Lõpuks lülitas ta sisse televiisori ja klõpsutas kanalite vahel, leidmata midagi,