Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
olid alati lõppenud aegsasti enne külaliste lahkumist ja nende õhtute lõbusus elas tema kujutelmades edasi. Sonia mõtiskles vahel, kas peost jäänud segadus oli ka Jamesi vanemad nääklema ajanud või kui sageli oli tema ema kell kaks öösel väsinult oma norskava abikaasa kõrvale voodisse roninud.
Eelmisel nädalal oli kell juba kõvasti üle südaöö, kui kõik külalised olid lahkunud. Pidusöögile järgneva masendava olukorraga silmitsi seistes ilmutas James sellist sõjakust, mis Soniat üllatas, arvestades, et nende kodu täitmine Citys töötavate mehe kolleegide ja nonde kriiskavate naistega oli tavaliselt olnud ju Jamesi mõte. Klaaside pesemine, sest need olid liiga haprad, et neid nõudepesumasinasse panna, hõõguvaid konisid täis tuhatoosid, supikausside servade külge kuivanud justkui rohelisest betoonist randid, punaste veiniplekkidega laudlina ja täiuslike musikujuliste huulepulgajälgedega valged linasest salvrätikud – kõik see ei olnud Sonia meelest just lõbusaim ajaviide. Keegi oli kohvi vaibale loksutanud ja seda mitte maininud ning heledal tugitoolil oli punase veini laik.
„Mis mõtet on koristajal, kui peame ikkagi ise nõusid puhtaks nühkima?” pahvatas James, asudes ühe iseäranis tugevat vastupanu osutava kastruli kallale ja lennutas veejoa üle kraanikausi ääre. Kui tema külalised olidki alkoholi koguseid piiranud, siis James mitte.
„Ta töötab ainult nädala sees,” ütles Sonia, kuivatades rasvase vee loiku, mis Jamesi jalge all lirtsus. „Sa ju tead seda.”
James teadis suurepäraselt, et koristaja ei käi reede õhtuti, ent see ei takistanud esitamast sama küsimust iga kord, kui ta leidis end kraanikausi juurest kangekaelsete plekkidega võitlemast.
„Kuramuse õhtusöögid,” kirus ta, tassides kööki kolmandat klaasidega kuhjatud kandikut. „Miks me neid korraldame?”
„Sest ka meid kutsutakse õhtusöökidele ja need meeldivad sulle,” vastas Sonia vaikselt.
„Ja see on üks paganama lõputu ring, eks ole?”
„Tead, nüüd me ei pea enam tükk aega ühtegi korraldama. Meile ollakse palju kutseid võlgu.”
Sonia teadis, et ei peaks seda vestlust jätkama. Palju õigem oleks keel hammaste taga hoida.
Kella üheks olid taldrikud täiuslikus korras nõudepesumasinasse asetatud, kõik esiküljega paremale poole vaatamas nagu rivi sõdureid. Nagu tavaliselt, olid nad vaielnud selle üle, kas kastme peaks taldrikutelt enne masinasse asetamist maha loputama või mitte. James oli võitnud. Peen Worcestershire’i portselan valendas nüüd juba surisevas masinas. Ka kastrulid olid laitmatult puhtad ning Jamesil ja Sonial ei olnud teineteisele enam midagi öelda.
Granadas voodisse heita oli hoopis teine asi. Soniale meeldis väga selle kitsa voodi üksildus ja mõtetega omaette olemine. Selles peitus äärmine rahu. Ainsad hääled, mida ta kuulis, olid rahustavad: all tänaval põrisev mopeed, summutatud vestlus, mida võimendas kitsa tänava akustika ja tema vanima sõbra pisut kriipiv hingamine.
Tänavalambist veel ikka tuppa voogavast valgusest ja koidule viitavast taeva õrnast helendusest hoolimata ta teadvus lõpuks tuhmus, nagu kustub küünal. Ta magas.
KOLMAS PEATÜKK
Naised ärkasid kõigest mõni tund hiljem äratuskella nõudliku helina peale.
„Tõuse ja sära!” ütles Sonia teeseldud rõõmsameelsusega ja piilus öökapil seisva kella poole. „On juba aeg minema hakata.”
„Kell on alles kaheksa,” oigas Maggie.
„Sa ei ole oma kella õigesse aega keeranud,” vastas Sonia. „Kell on üheksa ja me peame seal olema kell kümme.”
Maggie tõmbas lina üle pea, kuid Sonia tõusis üles, käis duši all ja kuivatas end kareda, viledakskulunud rätikuga. Kakskümmend minutit pärast üheksat oli ta riides. Ta oli tulnud Granadasse kindla eesmärgiga.
„Tule nüüd, Maggie, ärme jää hiljaks,” ütles ta meelitavalt. „Ma lippan kiiresti alla ja joon kohvi, sellal kui sina riidesse paned.”
Nätsket croissant’i süües ja leiget kohvi juues uuris Sonia Granada linnaplaani ja tegi kindlaks nende sihtpunkti asukoha. Tantsukool ei asunud kaugel, kuid pidi hoolega jälgima, et nad pööraksid õigetele kõrvaltänavatele.
Kohvi rüübates mõtiskles Sonia selle üle, kuidas asjad olid arenenud. Kõik oli alguse saanud ühest filmist. Ilma selleta ei oleks tantsimist kunagi tulnud. See oli justkui lauamäng – ta ei teadnud, kuhu ta järgmise sammuga satub.
Üks neist vähestest asjadest, mida James mõnikord tööpäeva õhtuti nõustus tegema, oli kohalikus kinos käimine, kuigi harilikult ta juba magas tükk aega enne filmi lõpplahendust. Kohalik Lõuna-Londoni kino keeldus otsustavalt kassahitte näitamast, ent sealkandis oli piisaval hulgal intellektuaalseid väärtfilme hindavaid kohalikke, kes täitsid suuremal osal õhtutest pool saali. Kino asus nende elukohast vaid umbes miili kaugusel, kuid õhkkond oli Clapham Commoni selles osas palju trendikam: Kariibi toite pakkuvad kiirsöögikohad, kebabiputkad ja tapas’e-baarid võistlestid Hiina, India ja Tai restoranidega, mis pakkusid suurt kontrasti nende kodurajooni suurlinlikele klaasist restoranidele.
Kõrvaltänav, kuhu nad filmi lõppedes sattusid, sobis hästi äsjanähtud painavalt sünge Almodóvari filmiga. Edasi kõndides märkas Sonia midagi, mida ei olnud varem näinud – eredalt plinkivat lasvegaslikult labast silti: „SALSA! RUMBA!” kriiskas see neoonkirjas. Hämaralt valgustatud tänaval oli silt kuidagi rahustavalt elurõõmus.
Kui nad lähemale jõudsid, võis kuulda muusikat ja aimata liikumist mattklaasidega akende taga. Nad olid möödunud hoonest ka teel kinno, kuid polnud sellele õieti pilkugi heitnud. Vahepealse kahe tunni jooksul oli see proosaline 1950ndatest aastatest pärit hoone, mis oli pressitud tühjale kohale, kuhu oli teise maailmasõja ajal pomm langenud, ellu ärganud.
Kui nad hoonest möödusid, silmitses Sonia väiksemat valgustatud silti:
Teisipäev – algajad
Reede – kesktase
Laupäev – kõik tasemed
Majast kostus vaevukuuldav, ent ahvatlev Ladina-Ameerika muusika. Isegi see nõrk, vihjamisi kostuv rütm mõjus Soniale väga ligitõmbavalt. Jamesi kiirelt mööda tänavat eemalduvate kontsade klõbin kinnitas, et mees ei olnud seda kohta isegi mitte märganud.
Paar nädalat hiljem töölt koju tulles pidi ta, nagu tavaliselt, eesukse jõuga lahti suruma, et lükata kõrvale ukse taha kogunenud paberitest kaitsevall. Reklaamlehed ummistasid esikut sama ärritavalt nagu lumelobjakas talviseid teeääri – kõikmõeldavad kaasamüüdava ja koju tellitava valmistoidu reklaamid, kataloogid käsitööpoodide kohta, mida tal ei olnud kavatsustki külastada, poole hinnaga vaibapuhastusteenuse pakkumised, inglise keele tunnid, mida ta ei vajanud. Aga seal oli ka üks reklaamleht, mida ta ei suutnud vanapaberi hulka visata. Selle ühel küljel oli pilt tollest neoonsildist, mis oli mitu nädalat tagasi tema silme ees vilkunud, ning sõnad: „Salsa! Rumba!” Lehe pöördel olid tundide toimumise päevad ja kellaajad ning allservas omamoodi armsalt kirjas järgmised sõnad: „Õpi tantsima. Tantsi, et elada. Ela, et tantsida.”
Väikese tüdrukuna oli teda igal nädalal viidud balletitundi ja hiljem stepptantsu õppima. Teismelisena oli Sonia tantsutundidest loobunud, ent oli igal koolidiskol alati kuni viimase minutini kohal. James oli pärast abiellumist talle selgeks teinud, et tantsimine ei ole tema rida ja seetõttu ei tekkinud tantsimiseks ka peaaegu üldse võimalusi. Olid üksnes juhuslikud ametlikumat sorti sünnipäevapeod või Jamesi panga esindusüritused, kus mõnikord oli pisike ruudukujuline parketiga kaetud nurgake ja diskor, kes mängis juhuslikke kaheksakümnendate aastate diskohittte. Aga see ei olnud see. Mõte sellest, et tema kodust vähem kui kümne minuti autosõidu kaugusel on koht, kus ta võiks tantsutunde võtta, tuli talle ikka ja jälle meelde. Võib-olla ühel päeval võtab ta julguse kokku ja lähebki sinna.
See päev saabus varem, kui ta oli ette kujutanud. See juhtus paari kuu pärast. Nad oli kavatsenud minna filmi vaatama ja just siis, kui ta oli kinno jõudmas, oli James talle mobiilile helistanud ja