Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop
Читать онлайн книгу.
nagu hiiglaslik kalakasvatusbassein. See võis selgitada eksimatult äratuntavat niiskuse lõhna. Laest rippus erineva pikkusega juhtmete otsas kuus alasti lambipirni ja mõned Hispaania fiesta’sid reklaamivad plakatid pidid vist seintele rõõmsama ilme andma. Plakatite räbaldunud välimus üksnes võimendas üleüldist muljet allakäigust. Sonia lõi juba peaaegu kartma, kuid üks juhendajatest märkas teda ukseavas seismas. Teda tervitati soojalt ja ta oli jõudnud kohale just tunni alguseks.
Sonia avastas peagi, et ta sai rütmile pihta. Enne õhtu lõppu avastas naine, et liikumine ei pea seisnema piinlikult täpselt loetud sammude järjekorras, vaid võib muutuda hoopis millekski niivõrd vaevumärgatavaks nagu puusade nõksutamine. Kaks tundi hiljem astus ta õhetavana jahedasse õhtusse.
Mingil põhjusel, mida ta ei osanuks kellelegi sõnades väljendada, oli ta väga elevil. Teda täitis otsast otsani üksnes muusika. Ta lausa pulbitses – teisiti ei osanud ta oma tunnet kirjeldada, ja ta pani ennast ilma kõhklemata kursustele kirja. Tantsimine vaimustas teda igal nädalal üha enam. Vahel suutis ta vaevu oma ülevoolavust ohjeldada. Veel umbes tund aega pärast tantsuharjutuse lõppemist püsis tunni meeleolu temaga. Tantsimises oli mingi lummus. Isegi mõned minutid tantsimist võis viia ta peaaegu ekstaatilisse seisundisse.
Talle meeldis kõik nende teisipäevaõhtuste kohtumiste juures Juan Carlosega, jässaka kuubalasega, kellel olid läikivad terava ninaga tantsusaapad. Ta armastas rütmi ja hoogu ning seda, kuidas muusika tõi talle meelde päikesepaiste ja soojad maad.
Alati, kui oli vaja demonstreerida keerukaid samme, tegi juhendaja seda koos temast veelgi pisema abikaasa Marisaga ning nende tosinkond õpilast seisid samal ajal vaikses, imetlevas vaimustuses. Nende sammude osavus ja liikumise kergus tuletasid väikesele kirevale publikule meelde, miks nad igal nädalal siia kohale ilmusid. Tõde oli see, et enamuse ajast tantsisid naised naistega. Charles, kes oli kahest osalevast mehest vanem, oli kahtlemata nooruses olnud hea tantsija. Nüüd, hilistes kuuekümnendates oli tema jalgade töö endiselt sulgkerge ja ta juhtis oma partnerit kindlalt ning laitmatu rütmiga. Ta ei jätnud kunagi ühtegi taktilööki vahele ja tal õnnestus alati järgida kõiki juhendaja näpunäiteid. Alati, kui Sonia temaga tantsis, teadis ta, et mees unistab oma naisest, kes oli surnud kõigest kolm aastat tagasi, nagu Sonia ühest põgusast vestlusest järeldas. Mees oli vapper, reibas, meeldiv.
Teine, hiljuti lahutatud ja kergelt ülekaaluline neljakümnendates eluaastates mees oli hakanud tantsimisega tegelema selleks, et naistega tutvuda. Meeste ja naiste arvu soodsast suhtest hoolimata valmistas juba nüüd kursus talle pettumuse, kuna ta ei leidnud kedagi, kes oleks vähimatki huvi üles näidanud. Igal nädalal kutsus ta mõne naise dringile, kuid kõik ütlesid üksteise järel ära. Võib-olla seetõttu, et mees higistas ohtralt isegi aeglaste tantsude ajal. Üksteisega tantsides olid tüdrukud palju rõõmsamad kui siis, kui avastasid end põsk põse vastast kas meeleheitel või suure higistava koguga.
Järgmiste nädalate jooksul pidi Sonia tunnistama, et teisipäev on tema lemmiknädalapäev ning kursus tema kalendris kohustus, mida ta ei taha vahele jätta. Mis oli alanud kui kerge meelelahutus, oli muutunud kireks. Salsamuusika CD-plaadid vedelesid auto pakiruumis ja tööle sõites ta tantsis oma kujutluses. Igal nädalal oma tantsutunnist tulles õhetas Sonia elevusest. Neil puhkudel, kui James oli juba kodus, tervitas mees teda mõne üleoleva märkusega, purustades naise eufoorilise meeleolu kui õhupalli.
„Kas veetsid tantsutunnis mõnusalt aega?” päris ta oma ajalehe tagant pilku tõstes. „Kuidas kõik need väikesed tüdrukud oma balletiseelikutes välja nägid?”
Kuigi James teeskles, nagu see oleks öeldud narritavalt, oli tema hääletoon eksimatult sarkastilise varjundiga. Sonia püüdis lasta end mitte provotseerida, ent tundis, et on kohustatud tema kriitilisust hajutama.
„See on täpselt nagu stepptantsu tund. Kas sa ei mäleta? Paar aastat tagasi käisin ma ju kogu aeg neis tundides.”
„Hmm… ähmaselt,” ütles hääl ajalehe tagant. „Ma siiski ei mõista, miks sa pead sinna igal nädalal minema.”
Ühel päeval mainis Sonia uut hobi oma vanimale kooliaegsele sõbrannale Maggie’le. Need kaks tüdrukut olid olnud lahutamatud kõik seitse aastat, mil nad koos koolis käisid, ning nüüd, kaks aastakümmet hiljem olid nad endiselt peaaegu sama lähedased, kohtudes mitmeid kordi aastas, et veeta koos õhtu mõnes veinibaaris. Maggie oli Sonia tantsuharrastusest ülimalt vaimustatud. Kas tema võiks ka tulla? Kas Sonia võtaks ta kaasa? Soniale meeldis see mõte väga. See teeks tantsimise üksnes veelgi toredamaks.
Side nende kahe vahel tekkis siis, kui nad olid üheteistkümneaastased, ning ei purunenud enam kunagi. Neid oli kokku viinud lihtne asjaolu, nad olid saanud koha samasse kooli Chislehurstis, kandsid ühesuguseid laevastikusiniseid bleisereid, mis hõõrusid vastu kaela, ja jäiku ümber põlvede sahisevaid flanellseelikuid. Oma esimesel koolipäeval olid nad mõlemad pandud neljandasse ritta, kuna nende perekonnanimed olid nimekirjas üksteise lähedal: väike kahvatu Sonia Haynes ja pikk jutukas Margaret Jones.
Sellest päevast peale nad märkasid ja imetlesid üksteise juures mitmeid erinevusi. Sonia kadestas Maggie pingevaba suhtumist koolitöödesse ning Maggie vaatas imetlevalt oma sõbra põhjalikke märkmeid ja korralikke, märkustega varustatud õpperaamatuid. Maggie arvates oli Sonia värviteleviisor maailma kõige hämmastavam asi, kuid Sonia oleks vahetanud selle iga kell nende platvormkingade vastu, mida tema sõbral lubati kanda. Sonia soovis, et tal oleksid sama vabameelsed vanemad nagu Maggie’l, kes lubasid tal kuni südaööni väljas olla, sellal kui Maggie teadis, et ta oleks tahtnud varem koju tulla, kui teda ootaks hõõguva kamina ees kerra tõmbunud koer. Mida iganes üks neist omas, see näis teise jaoks ihaldusväärne.
Nende elud ei saanuks mingilgi moel olla rohkem vastandlikud: Sonia oli pere ainus laps ja ema oli selleks ajaks, kui tütar keskkooli läks, juba ratastoolis. Tema ridamajas asuvast puhtast kodust õhkus masendust. Maggie elas seevastu ühes lagunema kippuvas majas koos nelja õe ja venna ning muretute vanematega, kes ei paistnud kunagi hoolivat, kas tütar on kodus või mitte.
Akadeemilisele tööle kulus neil selles tütarlastekoolis üsna vähe energiat. Tülitsemised, diskod ja poiss-sõbrad hõivasid suurema osa nende tähelepanust ning pihtimused ja saladused toitsid nende sõprust otsekui hapnik. Kui multipleksskleroos, mis oli Sonia ema aeglaselt juba paljude aastate jooksul hävitanud, temast lõplikult võitu sai, oli Maggie see, kelle najal Sonia nuttis. Maggie kolis enam-vähem Sonia juurde ja nii Sonia kui ka isa hindasid tema kohalolu. Ta hajutas nende leina kohutavat süngust. See juhtus siis, kui tüdrukud olid keskkooli eelviimases klassis. Järgmisel aastal elas Maggie läbi oma isikliku kriisi. Ta jäi rasedaks. Tema vanemad suhtusid uudisesse halvasti ja Maggie kolis teist korda paariks nädalaks Sonia juurde elama, kuni vanemad selle mõttega harjusid.
Lähedusest hoolimata astusid nad pärast kooli lõpetamist kumbki väga erinevat rada pidi. Maggie laps sündis juba üsna varsti – mitte keegi, võib-olla lausa Maggie ise ka mitte, ei teadnud lapse isa nime – ning lõpuks pidas Maggie ennast ülal nii, et õpetas osalise koormusega paaris seitsmeteistkümnene ja just alustanud õpinguid kunstikoolis. Sobivas valgustuses võis ema ja tütart suurte rõngakujuliste kõrvarõngaste ja üpris boheemlasliku riietumisstiili tõttu ekslikult õdedeks pidada. Kaledamas valguses võidi Maggie’t vaadates mõelda, miks temavanune naine veel ikka odavaid postimüügi kaubamaja riideid kannab. Kuigi tema pikad tumedad lokid olid tütre omadega peaaegu identsed, oli aastatepikkune suitsetamine jätnud Maggie päevitunud näkku jooni, mis paljastasid ta tõelise vanuse. Nad elasid koos Claphami ja Brixtoni linnaosa piiril rajoonis, kus oli hulganisti odavaid pudi-padipoode ja parimad India taimetoidurestoranid siinpool Delhit.
Sonia elustiil, karjäär avalikkussuhete alal, kallilt sisustatud kodu ja James olid Maggie jaoks väga võõrad ning ta ei varjanud kunagi oma muret, et tema sõber abiellus sellise täispuhutud tüübiga.
Nende elud võisid küll olla kulgenud väga erinevates suundades, ent geograafiliselt olid nad jäänud lähedasteks, nende jõe lõunakaldal asuvad kodud asusid üksteisest kõigest mõne miili kaugusel. Juba peaaegu kakskümmend aastat olid nad püüdlikult teineteise sünnipäevi meeles pidanud ning toitnud oma sõprust pikaleveninud õhtutega koos paari pudeli veiniga, mil nad