---

Скачать книгу

---

kuid eelkõige tants, arvestades naise vanust, jättis veelgi võimsama mulje.

      Täpselt samal taktil, mil naine seisatas, voolas kõlaritest välja ahastav hääl ja mässis end kõhedakstegevalt ümber inimeste. Mehe kurguhäälne laul väljendas Corazóni ilmes peegelduvat ahastust.

      Pisut enne, kui naine lõpetas, alustas Felipe ja peegeldas sekundi pealt oma naise liigutusi, tõestades publikule, et tema tants ei ole ainult improvisatsioon, vaid kokkuharjutatud koreograafia. Nüüd võttis keskpõrandal koha sisse Felipe. Kitsapuusaline, sale selg C-tähe kujuliselt kumeraks painutatud, jäi Felipe hetkeks sellesse poosi, enne kui ümber pööras ja põrandat raputavate sammude seeriaga alustas. Vastu puitu põrgatava metalli heli kajas peeglitega seintelt tagasi. Felipe liigutused olid veel sensuaalsemad kui naisel ja kahtlemata koketeerivamad. Tundus nagu ta flirdiks õpilastega, käed liikumas mööda keha üles ja alla, puusad õõtsumas kord ühele, siis teisele poole. Sonia oli nagu paigale naelutatud.

      Justkui võisteldes Corazóniga esitas ta veelgi keerukama sammukombinatsiooni, maandudes mingi ime läbi üha uuesti täpipealt ühe ja sama koha peal, ning ta jalgade trummeldamine summutas muusika. Mehe kirg oli ebatavaline ja näis tekkivat ei kuskilt.

      Felipe lõpupoos, silmad lakke suunatud, üks käsi selja ümbert kinni hoidmas, teine üle rinnaesise heidetud, kõneles puhtast kõrkusest. Tagantpoolt kostus vaikne hääl: „Olé!”10 Hüüdis Corazón – isegi teda liigutas abikaasa esitus, tema täielik hetkes viibimine. Järgnes vaikus.

      Maggie katkestas mõne hetke pärast vaikuse tormilise aplausiga. Ka ülejäänud seltskond plaksutas, kuid mitte sama entusiastlikult.

      Felipe näole ilmus naeratus, kõik jäljed upsakusest olid justkui peoga pühitud. Corazón tuli vaatajate ette ja esitas neile väljakutse.

      „Flamenko? Homme? Tahate?” uuris ta kolletavate hammaste välkudes.

      Mõned norra tüdrukud, kes tundsid taolise avaliku emotsionaalsuse pärast pisut piinlikkust, hakkasid üksteisega vestlema, palgalised tantsupartnerid vaatasid aga käekella, et näha, kas tööaeg on juba läbi saamas. Nad ei kavatsenud ületunde teha.

      „Jah,” ütles Maggie. „Mina tahan.”

      Sonia tundis ennast ebamugavalt. Flamenko oli salsast niivõrd erinev. Viimase kaheteistkümne tunni jooksul nähtu põhjal otsustades oli see lisaks tantsule ka emotsionaalne seisund. Salsa oli muretu, emotsionaalne pagemistee, ja mis veelgi tähtsam, nad olid siia õppima tulnud just salsat.

      Ülejäänud õpilased olid laiali läinud ja Sonia vajas värsket õhku.

      „Adiós,”11 ütles Corazón kotti pakkides. „Hasta luego.”12

      NELJAS PEATÜKK

      Kell oli üks päeval. Tantsustuudiol ei olnud glamuurseid naabreid ja argisel kõrvaltänaval, kust nad end leidsid, ei asunud suurt midagi muud peale autovaruosade kaupluse ja võtmetöökoja. Kui nad varjulise tänava lõppu jõudsid ja peatänavale pöörasid, õhkkond muutus ning neid pimestas ere päikesevalgus ja kurdistas paigalseisva lõunatunniaegse liikluse hulluksajav kakofoonia.

      Baarid ja kohvikud olid nüüd tuubil täis ehitajaid, tudengeid ja kõiki, kes elasid liiga kaugel linnast, et lõunase siesta ajaks koju minna. Kõik juurviljapoed, kirjatarvetekauplused ja lugematu arv juuksurisalonge olid uksed sulgenud, kuigi ajast, mil Sonia ja Maggie neist viimati möödusid, oli möödunud kõigest mõni tund. Kaupluste metallvõresid ei tõsteta nüüd üles enne, kui kell on saanud vähemalt neli.

      „Põikame õige siia sisse,” tegi Maggie ettepaneku nende tee peale jäänud järgmise baari ukse taga. Baaris La Castilla oli pikk roostevaba terasest baarilett ja ruumi ühe seina ääres lauad, millest kõik peale ühe olid hõivatud. Inglannad sisenesid kiiresti baari.

      Lõhnad olid intensiivsed ja segunenud ning moodustasid Hispaania kohvikutele iseloomuliku aroomi: õlu, jamon, liisunud tuhk, pisut mõrkjas kitsejuustu hõng, kerge anšooviste lõhn ja kõige selle kohal heljumas tugev värskelt jahvatatud kohvi aroom. Ühesugustes sinistes tunkedes töölised istusid reas baarileti taga, märkamata midagi muud peale taldrikute nende ees. Nad pühendusid oma nälja kustutamisele. Peaaegu ühel ajal panid nad oma kahvlid käest ja kohmakad käed haarasid suitsupakkide järele, süütasid oma kanged sigaretid, millest tekkis seenekujuline suitsupilv. Baaripidaja pani meestele valmis café solo’d. See ol kõigi igapäevane rituaal.

      Alles nüüd pööras baarimees tähelepanu uutele klientidele.

      „Señoras,”13 ütles ta nende lauale liginedes.

      Naised tellisid baari tagaseina menüütahvlilt hiiglasuured krõbedad sardiinidega täidetud bocadillo’d. Sonia jälgis, kuidas baariomanik neidleerimist, mees tõstis kulbiga kausist purustatud tomateid ja litsus need saiaviiludele laiaks, õngitses ämbrisuurusest plekkpurgist sardiine ja samal ajal tõmbas oma Corona sigaretti. Kui toiming ise tunduski omapärane, siis lõpptulemus ei valmistanud mingit pettumust.

      „Mis sa tantsutunnist arvad?” küsis Sonia suutäite vahepeal.

      „Õpetajad on suurepärased,” vastas Maggie. „Nad meeldivad mulle tohutult.”

      „Nad on lausa uskumatult head,” nõustus Sonia.

      Mänguautomaadist nende laua kõrval pudenesid kolinal välja mündid ja Sonia pidi häält tõstma. Baari sisenemisest alates kuulsid nad masina lakkamatut trillerdamist ja nüüd kühveldas üks kohviku klient rõõmsalt peotäie münte taskusse. Ta läks vilet lastes minema.

      Sonia ja Maggie sõid ahnelt. Nad vaatasid, kuidas töömehed baarist välja läksid, jättes maha tiheda suitsupilve ja hulga väikeseid kokku kägardatud pabersalvrätikuid, mis hooletult põrandale pillatuna meenutasid lumetormi.

      „Mis sa arvad, mida James sellest kõigest arvaks?” küsis Maggie.

      „Millest? Sellest kohast?” vastas Sonia. „Liiga räpane. Liiga maavillane.”

      „Ma mõtlesin tantsimist,” lausus Maggie.

      „Sa tead küll, mida ta arvaks. Eks see ole üks mõttetu lõbustus,” vastas Sonia.

      „Ma ei saa aru, kuidas sa teda talud.”

      Maggie ründas alati halastamatult. Tema avalik vastumeelsus Jamesi suhtes pani Sonia peaaegu et meest kaitsma, ent ta ei tahtnud täna sugugi abikaasa peale mõelda ja vahetas kiiresti teemat.

      „Minu isa seevastu armastas tantsida. Ma avastasin selle alles paar nädalat tagasi.”

      „Tõesti? Ma ei mäleta sellest midagi, kui me üles kasvasime.”

      „Noh, selleks ajaks oli kõik juba niikuinii möödas, ema haiguse tõttu.”

      „Oh, loomulikult,” ütles Maggie kergelt piinlikkust tundes. „Ma unustasin selle ära.”

      „Kui ma viimati isa vaatamas käisin,” jätkas Sonia, „oli ta mu salsatundidest nii suures vaimustuses, et see peaaegu hüvitas Jamesi küünilisuse.”

      Sonia külastas oma vanaldast isa tavaliselt ajal, mil Jamesil oli golfipäev. Tundus hea variant, arvestades, et kahel mehel ei olnud üksteisele suurt midagi öelda. Erinevalt Jamesi vanematest, kelle külastamine tähendas kolmetunnist sõitu Londonist välja, lisaks tuli kaasa pakkida rohelised Wellingtoni saapad ja mõnikord ka pidulik õhturiietus, kohustuslik ööbimine nagunii, elas Sonia isa pelgalt kolmekümneminutilise autosõidu kaugusel Croydoni eeslinnas.

      Soniat valdas alati süütunne, kui ta helistas isa uksekella, ühte kahekümnest omataolisest ühe ilmetu viiekümnendate aastate kortermaja välisuksel. Näis, et iga kord kulus aina rohkem aega, enne kui uks, mis juhatas külastajad maja kahvaturohelisse vaipadeta trepikotta, iseloomuliku surina saatel avanes. Järgnes desinfitseerimisvahendi lõhnades ronimine kolmandale korrusele ja siis seisis Jack Haynes juba

---

Скачать книгу